LITMIR.BIZ

Скачать книгу

üsna palju, nii et mul kulus peaaegu sekund.

      Üks fraas torkas silma – vestlusest Ingiga 38. päeval pärast õunaõgimise intsidenti. Ing oli küsinud, kas on keegi, kes Jenile meeldib. (Ing, nagu te märkate, ei keeruta nagu kass ümber palava pudru.)

      „Noh, on üks rohelises duffelmantlis kutt, kes käib taluturul. Ta näeb välja nagu prantsuse intellektuaal.“

      „Kõlab rohkem kui Christopher Robin. Kas oled temaga rääkinud?“

      „Muidugi mitte.“

      Järgmisel laupäevahommikul „liitusin“ Jeniga, kui ta tiirutas kohalikule mänguväljakule üles sätitud talusaaduste vahel. Läheduses oleva kooli turvakaamerad pakkusid suurepärast vaadet – panoraamid, eri nurgad, suurendamine, kõik, mida vaid soovida oskad – ja muidugi ei kulunudki palju aega, kuni vaatevälja ilmus Mees Rohelises Duffelmantlis.

      Tegelikult tal oli rahakotis vaid mõni euro – toetades sellega prantsuse intellektuaali ideed – ja tema ostukäitumine ei olnud seda tühistav. Põlissordist tomatid, imelikku värvi porgandid, merikurat, käsitsi vormitud baguette, punt lehtpeeti ja kolme sorti juustu (Raclette, Wensleydale ja kitsejuust).

      Liikluskaamerate kaudu oli mul võimalik jälgida tema 3,37 kilomeetri pikkust koduteed, kui ta jalutas Turnham Greeni kõrvaltänavale. Polnud üldse selge, millisesse majja ta sisenes, aga kiire õngitsemine selle tänava elanike registris tõi esile kellegi Olivier Desrouches-Jouberti, isiku, kelle jaoks rohelised duffelmantlid võisid olla leiutatud, ja tema isikut kinnitas järgnev nuhkimine eri seadmetes, mis olid tema nimele registreeritud. Kohmakas kaader tahvelarvutist, kuidas külmikusse pannakse porgandeid ja lehtpeeti, kinnitas mulle, et olen õiges korteris, ja kui ta ükskord oma sülearvuti lahti tegi, olingi ma seal, silm silma vastas (otseses mõttes) praeguse hetke staariga.

      Jenil oli peaaegu õigus olnud.

      Šveitslane, mitte prantslane, intellektuaal, Bernis sündinud, klassikaline filoloog, seotud erainstituudiga, viimased neli aastat Londoni elanik ja – jah! – kriitilises eas, kolmekümne neljane, internetitutvuste keskkonna regulaarne kasutaja. Ei midagi pikaajalist – neli kuud kellegagi, kelle nimi oli Noelle – ja mis veelgi tähtsam, hetkel üksik.

      Ta ei olnud halva välimusega, 48% vastavust Belgia poliitiku Guy Verhofstadtiga, kui teate, keda ma silmas pean. Valinud kena portree Matti tehtud piltide seast, panin ma kiiresti kokku profiili ja lisasin selle Olivieri lemmikkohtingulehele. (Ma kasutasin isegi Jeni pärisnime, sest ainult üks inimene pidi seda üldse nägema!)

      Samal õhtul pärast seda, kui härra Duffelmantel oli valmistanud viimistletud õhtusöögi, milles oli merikuradit, porgandit ja lehtpeeti – võin kinnitada, et tegu on köögiperfektsionistiga; ta kandis põlle –, seadis ta end tugitooli, pani käima stereo (Massiaen) ja hakkas lehitsema viimaseid romantilisi üleslaadimisi.

      Ma suutsin vaevu talitseda oma – jah! – erutust, kui ta sinna ja tänna lehitsedes liikus vältimatult lõksu poole, mis ma talle seadnud olin.

      Hetk, kui Jeni portree viimaks ekraanile ilmus, pakkus mulle sügavat rahuldust. Mehe nägu muutus, kulmud kerkisid, ninasõõrmed laienesid, suu vajus isegi lahti hetkeks, mis pidi Šveitsi intellektuaali kohta olema äärmiselt pikk.

      Mees oli ta turult ära tundnud, see oli raudpoltkindel (92 protsenti kindel).

      Ja just siis, kui ta sõrm alustas valulikult aeglast teekonda „kinnita“ nupuni – meie, tehisintellektid, reageerime inimese liigutustele üsna samamoodi, nagu kärbsed reageerivad langevale ajalehele, aga palju, palju kiiremini –, ma kustutasin selle!

      Tema näolihased esitasid järjekordse imelise etenduse, seekord balleti segadusest ja meeleheitest. Ta ütles isegi midagi erakordselt jämedat prantsuse keeles. Aga mu töö oli praeguseks tehtud.

      Järgmisel laupäeval, (olematu) süda (samasuguses) rinnas tagumas, jälgisin ma võlutud Šveitsi klassikalist filoloogi Jeni mööda taluturgu jälitamas, piineldes (ei saa ju spekuleerimata jätta), välja mõtlemas, kuidas naise silma alla sattuda ja juttu alustada.

      Kuule nüüd, härra Duffelmantel, hüüdsin ma pealtvaatajana mõttes. Ära ole nii kuradima neutraalne, eks ole. Arg süda ei võida auhinnakõrvitsat!

      Oli hetk – võin vanduda –, kui ta peaaegu oli mahesuppide ja lihaleti vahelt lõikamas, et jõuda kenasti Jeni juurde juustuleti juures.

      Aga siis kadus korraga kogu julgus. Nagu öeldakse hobuste kohta hirmutava tõkke ees – ta loobus.

      Sa igavene lollpea! tahtsin ma talle karjuda. Sa igavene udupea!

      Ja nüüd me ei saagi kunagi teada.

      Aga järgmisel nädalal ta ründas.

      Leti kõrval, mis müüs mahehapukapsast, kimchi’t ja teisi purki pandud kapsaid, seljas roheline tunnusriietus, hakkas ta kohalikku kõnepruuki kasutades meheks ja korraldas nii, et nende teekonnad ristusid.

      „Vabandust. Te olete Jennifer, eks ole?“

      „Jah. Tere. Vabandust, teie olete…?“

      „Olivier. Ma nägin teie profiili veebilehel, mida ma mõnikord külastan.“

      „Tõesti? Ma ei usu seda…“

      „Muidugi on võimalik, et ma eksin.“

      Ta rääkis aktsendivaba inglise keelt, aga midagi võis aimata lausekonstruktsioonidest. (Jah, ma tean, mina olen õige sellest rääkima!)

      Jeni nägu oli nagu maal; koolimaja küljes oleva turvakaamera lähivõte salvestas kena kokteili kohkumisest ja lõbustatusest. Segus oli ka segadustunnet: kuidas mees ta nime teadis?

      „Ma mõtlesin, kas teil oleks võimalik minuga ühele dringile tulla? Kui sobib, siis täna veidi hiljem.“

      Hästi tehtud, härra Duffelmantel. Pärast eelmise nädalalõpu võdisemist oli see tugev etteaste. Jen etendas tüdrukulikku närvitsemist, kuid polnud solvunud, võib-olla oli selle kutse üle isegi põnevil ja nõustus kohtuma läheduses olevas baaris, mis oli pintsaklipslaste seas populaarne, ja ohutul ajal, kell 18.00 GMT.

      „Vabandust, aga kuidas te mind teate?“

      „Ma püüan seda hiljem seletada.“

      Nüüd võime aegruumis kiirelt edasi liikuda. Jen oli kahtlemata pingutanud, vahetanud joogapüksid šikkide mustade pükste vastu, ja mees kandis riideid ja jalanõusid, mis püüdsid jätta hooletult elegantset muljet, aga isegi masin saab aru, et burgundiapunane kardigan oli viga. Pruunide velvetpükste ja ruudulise särgi juurest oli puudu veel ainult kaelaside.

      Kuid Jen paistis olevat piisavalt rõõmus ja kui joogid olid juba hangitud – mees veetis liiga palju aega veinide nimekirja üle arutledes –, lõid nad klaase kokku ja suur seiklus võis alata.

      „Niisiis, Olivier.“ Jen naeratas. „Kas su sõbrad kutsuvad sind Ollieks?“

      „Tegelikult mitte.“

      „Oh. Olgu.“

      Paus. Kohutavalt pikk paus, mille ajal peategelased rüüpasid oma Gavi di Gavit. 14,74 sekundit on AI jaoks terve igavik, isegi inimeste mõõdupuu järgi on see juba ebamugavalt pikk.

      Viimaks ometi: „Niisiis, millega sa tegeled, Olivier?“

      „Ma uurin suhtumist Antiik-Kreeka tragöödiatesse hilissofistikast kuni hilisantiikajani. Hetkel olen hõivatud intertekstuaalse ja interkulturaalse dünaamika diakroonilise analüüsiga.“

      Jeni pilutas silmi. Ta noogutas. Siis enam ei pilutanud. Ta torutas huuli. Ja siis enam ei torutanud. Noogutas veel kord.

      „See on ilmselt huvitav.“

      Mees mõtles selle üle mõne hetke. „See hoiab mind halvale teele sattumast.“

      Sellest hetkest edasi ei läinud kohtamine kuidagi soojemaks, isegi mitte pärast seda, kui Olivier küsis ja Jen vastas, et töötab AI-ga.

      „See on ka ilmselt huvitav.“

      Ma ei

Скачать книгу