LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hüüab.

      Jookske.

      Osake minust soovib paigale jääda, seista, võidelda. Mu lillakasvalge välk muudaks mu kindlasti sihtmärgiks ja meelitaks lennukid pagevalt kaardiväelt eemale. Ehk võtaksin isegi lennuki või paar endaga kaasa. Kuid seda ei saa juhtuda. Olen väärt rohkem kui ülejäänud, rohkem kui punamaskid ja sidemed. Peame Shade’iga ellu jääma – kui mitte eesmärgi, siis ülejäänute nimel. Sadu meiesuguseid – hübriide, anomaaliaid, friike, punahõbedasi võimatusi – sisaldava nimekirja nimel, sest kui meie hakkama ei saa, surevad nad kindlasti.

      Shade teab seda sama hästi kui minagi. Ta haarab mu käevangu nii tugevasti, et see jätab ilmselt sinika. On peaaegu liiga lihtne temaga samas rütmis joosta ja lasta tal end laialt avenüült kõrvale, tänavale vajunud ülekasvanud puudest tekkinud hall-rohelisse tihnikusse juhtida. Mida kaugemale me läheme, seda tihedamaks muutub moondunud pahklike sõrmedena kokku põimunud oksaräga. Tuhande aasta pikkune unarussejäetus on sellest väikesest platsikesest teinud surnud džungli. See varjab meid taeva eest, kuni üha lähemal keerutavaid sõjalennukeid vaid kuuleme. Kilorn ei jää korrakski kuigi kaugele maha. Hetkeks suudan kujutleda, et oleme taas kodus, uitame Vaiakülas ringi ja otsime lusti ning pahandusi. Näib, et leiame vaid viimaseid.

      Kui Shade viimaks kandadega pidurdusjälgi jättes paigale tardub, saan võimaluse ümbritsevale pilgu heita. Kilorn peatub meie kõrval, püss tarbetult taeva poole suunatud, kuid kedagi teist meile ei järgne. Ma ei näe enam isegi tänavat ega varemetesse pagevaid punastesse kaltsudesse riietatud inimesi. Vend piidleb puuharude vahelt taeva poole, oodates, et lennukid vaateulatusest välja lendaksid.

      „Kuhu me läheme?” küsin talt hingetult.

      Hoopis Kilorn vastab. „Jõe äärde,” teatab ta. „Ja siis ookeani. Kas saad meid sinna viia?” Poiss heidab pilgu Shade’i kätele, justkui oleks mu venna võimed palja silmaga nähtavad. Kuid Shade’i jõud on sama varjatud kui mu enda oma, nähtamatu kuni hetkeni, mil ta otsustab selle päevavalgele tuua.

      Vend raputab pead. „Mitte ühe hüppega, see on liiga kaugel. Ja ma parem jookseks, hoiaks jõudu kokku.” Ta pilk muutub süngemaks. „Kuni me seda tõepoolest vajame.”

      Noogutan nõustuvalt. Tean omast käest, mis tunne on olla oma väest ära kurnatud, rampväsinud ja vaevu liikumisvõimeline, rääkimata võitlemisest.

      „Kuhu nad Cali viivad?”

      Kilorn teeb mu küsimust kuuldes grimassi. „Põrgutki mind huvitab.”

      „Aga peaks,” nähvan vastu, kuigi hääles väriseb kõhklus. Ei, tegelikult ei peaks. Ei peaks ka sind. Kui prints on läinud, pead tal minna laskma. „Ta saab meid sellest välja aidata. Ta võib meiega koos võidelda.”

      „Ta laseb jalga või tapab meid kohe, kui selleks võimalus avaneb,” nähvab Kilorn näolt salli rebides, et näeksin selle taga peituvat raevukat grimassi.

      Näen vaimusilmas Cali tuld. See põletab kõik, mis ette jääb, metallist inimlihani. „Ta oleks võinud su juba tappa,” teatan. Ma ei liialda ja Kilorn teab seda isegi.

      „Millegipärast arvasin, et te kaks kasvate oma jagelemistest välja,” märgib Shade meie vahele astudes. „Kui rumal minust.”

      Kilorn pomiseb kokkusurutud hammaste vahelt vabanduse, kuid mitte mina. Keskendun hoopis lennukitele ja lasen nende elektrilistel südametel enda omaga koos lüüa. Need muutuvad iga hetkega nõrgemaks ja liiguvad aina kaugemale. „Nad lendavad eemale. Kui läheme, peame seda tegema otsekohe.”

      Nii vend kui ka Kilorn vaatavad mind kummalisel pilgul, kuid kumbki ei hakka vaidlema. „Siiapoole,” juhatab Shade läbi puude osutades. Seal lookleb väike, peaaegu nähtamatu rada, millelt eemale pühitud muld paljastab all peituva kivi ja asfaldi. Shade haarab mu taas käevangu ja Kilorn sööstab kõige ees minekule, sundides meid kiirel sammul järgnema.

      Üle kitseneva raja kaarduvad oksad kriibivad me nahka, kuni on võimatu külg külje kõrval joosta. Kuid mu lahti laskmise asemel pigistab Shade mind veelgi kõvemini. Ja siis taipan, et ta ei pigista mind üldse. See on hoopis õhk, maailm. Kõik tõmbub välkkiire süsimusta hetke vältel kokku. Ja siis, silmapilgu pärast, oleme juba teisel pool puuderida ja vaatame üle õla, kuidas Kilorn hallist salust nähtavale ilmub.

      „Aga ta oli eespool,” pomisen valjult ja vaatan vaheldumisi Shade’i ja raja poole. Liigume tänava keskele, taevas ja suits pea kohal triivimas. „Sa…”

      Shade naeratab laialt. See tegevus näib sõjalennukite kauge karje taustal kohatu. „Ütleme siis, et… hüppasin. Kuni minust kinni hoiad, saad kaasa tulla,” selgitab ta enne, kui meid rutakalt järgmisele põiktänavale juhib.

      Teadmisest, et olin just teleporteerunud, taob süda mu rinnus nii pööraselt, et suudan meie väljapääsmatu olukorra peaaegu unustada.

      Sõjalennukid tuletavad seda kärmelt taas meelde. Põhja pool plahvatab järjekordne rakett ning teeb maavärinat meenutava kõminaga maatasa veel ühe hoone. Tolm kihutab lööklainena mööda põiktänavat meie poole ja matab meid järjekordse halli kihi alla. Suits ja tuli on mulle nii tuttavlikuks saanud, et vaevu tunnen seda, isegi kui taevast hakkab lumena tuhka sadama. Jätame sellesse oma jalajäljed. Võib-olla on need viimased märgid, mis meist maha jäävad.

      Shade teab, kuhu minna ja kuidas joosta. Kilorn püsib vähimagi vaevata kannul, kuigi peab vedama ka vintpüssi. Nüüdseks oleme jõudnud ringiga tagasi avenüüle. Idas murrab läbi mustuse ja tolmu killuke päevavalgust, mis toob endaga soolase pahvaka mereõhku. Läänes lasub langenud hiiglasena maas esimesena kokku varisenud hoone, mis blokeerib igasuguse võimaluse rongi juurde taanduda. Purunenud klaas, hoonete raudskeletid ja kummalised tuhmvalged seinalahmakad kõrguvad meie ümber kui varemeis palee.

      Mis see oli? Murran tuhmilt pead. Julian teaks. Ainuüksi ta nimele mõtlemine teeb haiget. Tõrjun tunded eemale.

      Veel paar punarätti sööstavad läbi tuhakarva õhu ja otsin tuttavlikku siluetti. Kuid Cali ei paista kusagil ja see hirmutab mind kohutavalt.

      „Ma ei lahku ilma temata.”

      Shade ei vaevu uurimagi, keda ma silmas pean. Ta teab niigi. „Prints tuleb meiega. Annan oma sõna.”

      Mu vastus torkab mulle valusalt südamesse. „Ma ei usalda su sõna.”

      Shade on sõdur. Ta elu pole olnud kaugeltki lihtne ja valu pole talle võõras. Sellest hoolimata teeb mu avaldus talle sügavalt haiget. Näen seda venna näost.

      Vabandan hiljem, kinnitan endale. Kui seda aega üldse tuleb.

      Järjekordne rakett purjetab üle me peade ja tabab paar tänavat eemal sihtmärki. Kauge plahvatusekõmin ei suuda summutada kõikjal valjenevat karmimat ja veelgi hirmuäratavamat heli.

      Tuhande marssiva jalapaari heli.

      Teine peatükk

      Tuhaloor muudab õhu paksuks ja annab meile paar sekundit, et oma peatsele hukule otsa vaadata. Põhja poolt liiguvad mööda tänavaid alla sõdurite siluetid. Ma ei näe veel nende relvi, kuid Hõbedaste armee neid tapmiseks ei vajagi.

      Meie ees pagevad teised kaardiväelased kõike muud kõrvale heites mööda tänavat kaugemale. Praegu näib, et nad võivad pakku pääseda, aga kuhu? Ees on vaid jõgi ja meri. Meil ei ole kuhugi minna, kuhugi peitu pugeda. Armee marsib aeglaselt, kummalises lohisevas rütmis. Kissitan silmi, et neid läbi tolmu näha. Ja siis ma taipan, mis see on, mida Maven on teinud. Avastuse ehmatus lööb kõik mu sees särisema, tormab läbi minu, nii et Shade ja Kilorn võpatades kaugemale tõmbuvad.

      „Mare!” hüüatab Shade poolenisti üllatunult ja poolenisti vihaselt. Kilorn jälgib vaikides, kuidas kohapeal vaarun.

      Haaran tugevalt ta käsivarrest ja poiss ei võpata. Mu sädemed on juba läinud – ta teab, et ma ei tee talle haiget. „Vaadake,” sosistan käega osutades.

      Teadsime, et sõdurid tulevad.

Скачать книгу