LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja põletas kogu oma igatsuse perforeerimisjõuga sellesse augu.

      Nüüd tuli lamp kustu panna. Olof ei tahtnud sama, mida tema. Sellest, et ta bussipeatuses kõhkles ja lahkumisel huuled tema suule surus, ei olnud mõtet kinni hoida. Ta ei tohtinud sellele liialt tähtsust omistada ja jälle tõlgendama hakata. Olof tahtis ainult natuke lõbutseda ja Estri tähelepanu saada. Alati muutub ihaldusväärsemaks see, kes enam ei klammerdu ja kellest on oht ilma jääda.

      Olof oli edastanud selge sõnumi. Ester aktsepteeris seda.

      Ester jõudis koju, heitis voodisse ja vahtis lakke. Mõne aja pärast hakkas ta sõbrannadele helistama, et valule žgutt peale panna. Kõik sõbrannad olid meeleldi valmis kohtingu tulemusi kuulama. Ester jutustas algusest lõpuni ja igaühel oli asjast erinev arvamus.

      „Jookse, Ester, jookse!” ütles Lotta. „Ja tee seda kohe.”

      „Ta on abielus,” ütles Fatima, „ja abielumehe kohta on ta liigagi aldis sinuga oma naise selja taga korduvalt kohtuma. Ole õnnelik, et sa said sellest teada enne, kui omadega päris sees oled. Hetkel ei ole sul palju kaotada, mõne kuuga saad sellest üle.”

      „Võta rahulikult,” ütles Elin. „Küsi endalt, mida sina tahad, mitte mida tema tahab. Ja siis tee oma tahtmist mööda ja ära hooli meie või Olofi arvamusest.”

      „Ta võtab uuesti ühendust,” ütles Lotta, „aga sina jää endale kindlaks ja ära kuula teda.”

      „Oleks ta täna öelnud, et tahab lahutada, aga ei saa seda uisapäisa teha,” ütles Fatima, „siis soovitaksin sul vastu pidada. Aga tema tahab sinuga salasuhet arendada ja ütleb, et sul ei tasu loota, kuigi teab, mida sina tunned. Ei. Kui suudad, jäta ta juba täna sinnapaika ja ava end parem kellelegi, kes ei saa ilma sinuta elada.”

      „Sa ütlesid, et ta tahtis järgmist bussi oodata?” küsis Vera mõtlikult. „Suudles sind peatuses ega kiirustanud koju? See võtab aega, midagi pole veel otsustatud. Kõik sõltub sellest, kui kaua sa vastu pead.”

      „Sõltub või?” küsis Ester ja tundis, kuidas lootus avanes rinnus nagu roos.

      „Ole kannatlik, ühel päeval saad ta endale.”

      „Arvad?” hingeldas Ester. „Kas sa tõesti usud seda, Vera?”

      „Ta on selline aeglane tüüp.”

      Elin ütles:

      „Mulle see asi ei meeldi, aga see on sinu suhe ja ainult sina tead, mida sa suudad taluda. Mida sa minult kõige rohkem tahad kuulda?”

      „Tõde tema tõeliste tunnete kohta.”

      „Seda ei oska meist kahjuks keegi öelda.”

      „Mis sa arvad, kas ta ise oskab?”

      „Oleneb, kes ta selline on.”

      Ester vaagis sõbrannade eri seisukohti terve ööpäeva ja tegi siis otsuse. Ta kustutas Olofi numbri telefonist ja oli valmis temast enam mitte kunagi midagi kuulma. Ta ei kavatsenudki taas kord langeda teadmatuse sohu. Ta tühjendas end lootustest ja igatsusest ning leppis mõttega, et nüüdsest algab uus elu. Ta ei olnud kohtingult koju jõudmisest saadik midagi mõistlikku teinud ja tundis, et on viimane aeg Olof seljataha jätta ja oma eluga edasi minna.

      Just siis tuli sõnum:

      „Ma võib-olla ei väljendunud piisavalt selgelt ja jätsin vale mulje. Ma olen sinu tunnetest muidugi meelitatud, aga ma saan neile vastata vaid sõprusega. Sa meeldid mulle! Sul on lahe huumorimeel. Isevärki reserveeritud olek. Intrigeerivad mõtted. Sa oled super! Jääme selle juurde. Muidu läheb liiga keeruliseks. Vähemalt minu jaoks. Olof.”

      Hetkega lendasid kõik mõistlikud läbikaalutud otsused vastu taevast, sest Estri filoloogimeele eest ei jäänud varju tõsiasi, et selle sõnumi juures oli oluline pigem tegu kui sisu. Sisu poolest oleks see sõnum võinud ka saatmata jääda, sest kõik oli juba öeldud ja niigi selge.

      Ester nägi, et Olof oli hoolega sõnu valinud. Ta ei olnud eriti sõnaosav, järelikult oli ta teksti kallal kõvasti vaeva näinud. Sõnum koosnes neljast osast. Esimene kirjeldas Estrit (super, huumorimeelega, isevärki reserveeritud olekuga). Teine osa rääkis sellest, et Olof ei saa paraku tema armastusele vastata, kuigi tegelikult tunneb kiusatust – Olof kartis tagajärgi („liiga keeruline”), järelikult iha ja igatsus olid olemas. Estrile sellest piisas, pinnas oli sobiv ja Olof saatis selle sõnumi ainult selleks, et Estrile sellest teada anda. Kolmas osa oli ilmselge vabandus („ma ei väljendunud piisavalt selgelt”). Sellega rõhutas Olof, et ta tahab, kuigi ei tohiks, sest segaselt oli ta väljendunud vaid ühel põhjusel, nimelt selle keelatud kiusatuse tõttu, mida Ester temas tekitas.

      Neljas osa oli kõige tähtsam. Sõnumi saatmine olukorras, kus kõik oli selgeks räägitud, ei saanud tähendada muud kui soovi edaspidi kohtuda, koos kõigega, mida see võis kaasa tuua.

      Ester mõistis, et Olof ei olnud valmis otsustama. See pani temas armastuse tunded spinnakerina keerlema. Olofi kohmakas katse Estrile kaude mõista anda, et ta soovib temaga kohtuda, kutsus Estris esile tohutu õrnusepuhangu.

      Vera ütles, et Estri tõlgendus oli ülekuumenenud aju tagajärg. Ta ütles, et Olof kirjutas, et ei taha temaga armastust, vaid sõprust. See selgitab ka, miks ta üldse sõnumi saatis, kuigi kõik oli öeldud.

      Ester vaidles vastu, et nende vahel tekkinud side oli algusest peale midagi muud kui sõprus. Selles ei olnud võimalik eksida ning Olof oli ometi piisavalt vana ja kogenud teadmaks, kui võimatu on sõlmida sõprust kellegagi, kes on sulle just öelnud, et tahab sinuga oma elu jagada.

      Ester oli nimelt veendunud, et ta ei hinnanud toimuvat valesti, kuid vajas kindluse mõttes märki. Ja esmaspäeva õhtul toidupoest tulles nägi ta eemalt, kuidas Olof seisis tema majaukse ees, nägu vastu uksetelefoni. Valgus oli nõrk, kuid enam kui piisav, et Olofi kuju ära tunda. Ester jäi seisma ja ootas, teadmata, kas peaks endast märku andma. Siis läks Olof kiirel sammul minema ja kadus nurga taha. Ester ei suutnud hüüda. Kodus telefoni kontrollides nägi ta, et keegi oli teda äsja alt ukse juurest otsinud.

      Nelikümmend viis minutit hiljem helistas Olof oma kodunumbrilt. See klappis ajaga, mis kulus bussi ootamiseks, viie kilomeetri maha sõitmiseks ja julguse kogumiseks, et Estrile helistada. Ester kuulis siirast paluvat tooni, mis oli Olofi puhul midagi uut. Olof küsis, kuidas tal läheb ja kas ta sai reedel tema sõnumi kätte. Ta mainis, et käis täna pärastlõunal galeriis, mis asub Estri kodukandis, ja lootis teda kohata.

      Estri süda seisatas ja lootus tärkas taas. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval, lähevad matineele ja seejärel koos õhtust sööma.

      Olof Sten oli kohati väga tundlik mees. Õigupoolest teda kino ei huvitanud, kuid ta lasi Estril otsustada, sest tema enda konto hakkas tühjaks saama. Kuna ta oli pidanud Estri pärast tegema nii suuri pingutusi – pikki sõnumeid saatma, helistama, ukse taga seisma ja galeriiskäigu üles tunnistama – pidi ta vastukaaluks vähemalt kinno hiljaks jääma. Liiga suurt huvi ei saanud ka välja näidata.

      Medborgarplatsenil oli lumesodi vallidesse lükatud. Seal käisid jõuluettevalmistused külg külje kõrval narkarite argipäevaga. Ester hingas kergendatult, kui nägi Olofit üle väljaku tulemas, seegi kord pea veerand tundi hiljem kui kokku lepitud. Nad ostsid piletid.

      Filmi ajal oli Ester torkivalt teadlik Olofi kehast enda kõrval ja tal oli kogu aeg tahtmine talle kaela viskuda. Olofi rasked hingetõmbed reetsid, et ta tundis sama. Ester liikus oma kinotoolist Olofi teadvusesse ja tundis selgesti, kuidas mees ei suutnud keskenduda filmile, vaid tegeles oma ihade vaigistamisega. Pärast Olof ütleski, et ei mäleta filmist midagi, ja küsis, millest see rääkis. Estril hakkas pea kergelt ringi käima mõttest, milleni see kõik võis viia.

      Kinost läksid nad otse ühte Götgatsbackenil asuvasse restorani. Sel õhtul ei kiirustanud Olof kuhugi, ta oli tähelepanelik ja mõtetega kohal ning nad lahkusid teineteisest alles kella kahe ajal öösel. Selleks ajaks oli neil õige mitu kohta läbi käidud ja üksteist tundi koos veedetud. Personal hakkas juba toole laudadele tõstma, andes vargsi käest kinni hoidvale potentsiaalsele armastajapaarile märku lahkumiseks. Tänaval ütles

Скачать книгу