LITMIR.BIZ

Скачать книгу

täna ei peaks sa töötama,” tähendasin murelikult.

      „Las ta olla, Addie,” sekkus Venetia, turtsatades nördinult märja vihmavarju peale, mille keegi oli jätnud esikulauale. „Inimestel on vaja tegeleda oma asjadega.”

      Eirates seda pealetükkivalt silmakirjalikku avaldust, kui ta ise oli alalõpmata ühe või teise asja pärast minu turjas kinni, hoidsin pilgu isal, katsudes öelda midagi, mis otseselt ei puudutaks ema. „Niisiis, ee… kuidas läks eile arsti juures?”

      Korraks oli isa pilk tühi. „Ooh, pidin visiidi lõpuks ikkagi ära ütlema, sest kontoris oli nii palju tööd. Walker oli kodus haige ja pidin ühe kokkusaamise enda peale võtma. See ei olnud ju midagi tõsist – lihtsalt väike juhuslik valuhoog.”

      „Issi,” laususin ägedalt, „selle eriarsti juurde saamiseks kulub nädalaid. Jas kasutas igasuguseid tutvusi.”

      „Addie, minu tervis on korras.” See kõlas pisut ärritatult ja proua Baxter ohkas vaikselt mu kõrval, sest isa tervis oli alati „korras”, olgu ta mis tahes seisundis. Mõnikord ta täpsustas, öeldes „tõesti korras”, teistel kordadel „korras, ja tegelikult ka” või kui ta tahtis kõlada eriti uhkelt, siis „minuga on kõik korras”.

      „Lähen siis ära,” lausus proua Baxter alistunult, „kuna te olete nii kindel, et kõik on korras, härra H.” Ta tegi sigaretiga sarkastilise viipe hüvastijätuks. „Nii et homseni siis, eks ole?”

      „Jah, kindlasti. Palju tänu kõige eest, proua Baxter. Tervitage abikaasat.” Oli täiesti ilmne, et ka isa kibeles minema ja oli tunda, kuidas ta poorides tekkis pinge, ning juba oligi ta jalg trepiastmel. Ent siis korraga ta peatus, pöördus minu poole ja küsis väga vaikselt, nii et keegi teine ei võinud seda kuulda: „Aga kas sinu endaga on kõik korras, Addie? Pean silmas tänast päeva?”

      Ta vaatas mulle otsa, kui ta seda ütles, ja ta silmad olid äkitselt täis ahastust, armastust ja üksildust, nii et ma peaaegu instinktiivselt liikusin ettepoole, et viskuda ta käte vahele, nagu ma ikka tegin, kui olin veel pisike tüdruk. Aga just sel silmapilgul tekkis väike rüselus ja Venetia kiljatas, sest proua Baxter üritas mahaunustatud vihmavarju kuivaks raputada ja see plõksatas lahti, peaaegu riivates Venetia kõhukest. Isa, kes ilmselt taipas, et igasugune inimkontakt võib sundida teda jälle osaks sellest maailmast, tõmbus silmapilkselt tagasi ja köhatas kohmetult.

      Seisatasin korraks. „Minuga on kõik korras, issi, kõik on hästi.”

      Oh, olgu jumal armuline. Millal ükskord jääb ära see „kõik on korras” korrutamine?

      „Noh, olen rõõmus, et sa ikkagi tulid,” aga see kõlas nüüd juba ebamääraselt. „Võib-olla homme siis näeme?”

      „Jah, issi. Loodan, et sul tuleb rahulik õhtu.”

      Hoides ikka veel teetassi kramplikult käes, astus ta trepist üles. Kuulsin, kuidas uks avanes, siis sulgus, ja läinud ta oligi.

      Proua Baxter oli astunud mu kõrvale ja ma nägin, et ka tema jälgis isa minekut, pitsitades pihus vihmavarju märgi volte. Kui ta ära tabas, et ma vaatan, ajas ta huuled torru ja vangutas pead.

      Venetia, kes uuris mureliku pilguga oma kõhumügarikku, ei leidnud seal midagi hullu, kuid pahandas ikkagi: „Proua Baxter, kuidas te küll võisite? Meil isegi ei vea, et niimoodi sajab, ja nüüd ka veel… otse lapsukese kõrval. Mis oleks juhtunud, kui…”

      Aga me ei saanudki teada, mida see õnnetu vihmavari oleks võinud teha ta sündimata lapsele, sellepärast et äkitselt kostis välisukse juurest samme. Keegi astus astmetest üles. Pöörasime nagu üks mees ringi, oodates uksekella helinat, aga sammud läksid alla tagasi. Seejärel tulid taas üles.

      Vaatasin Venetia poole.

      „Vean kihla, et see on onu Fred ja see põrguriist on tema oma,” lausus Venetia kurjakuulutavalt. „Tee kiiresti, anname talle vihmavarju, võibolla kaob sellega koos ka ebaõnn.” Ta kiskus ukse lahti. „Palun võta…” Venetia torkas juba vihmavarju ukseavasse, kuid peatus poolel teel, sest külaline ei olnud üldse mitte tüse rõõmsameelne habemik onu Fred.

      See oli keegi naine.

      Ta siluett joonistus selgesti välja õhtupooliku viimastes valguskiirtes. Naine naaldus kergelt ettepoole, et vältida vihmapiisku, mis tilkusid ülalt rippoa puhmalt. Ta oli pikka kasvu ja kõhn ning ta nägu näis koosnevat peamiselt nurkadest ja teravatest esile tungivatest põsesarnadest, mis ta hallide silmade all kord tõusid, kord vajusid. Ta nahk oli kahvatu ja juuksed näo eest taha lükatud. Ma ei olnud teda kunagi varem näinud.

      Järgnes hetkeline vaikus ja ma ootasin, et Venetia teretaks isikut, kelle ta oli ilmselt kutsunud pärastlõunasele koosviibimisele, aga olin tegelikult juba ringi pööranud ja koogikarbi võtnud, kavatsedes asjad trepist alla tassida, kui kuulsin Venetiat üsna kannatamatult küsivat: „Jaa? Kas me saame teid aidata?” Ta tammus jalalt jalale ja igatses ilmselt juba istuda.

      Naise pilk oli kusagil vihmavarju hoidva ja ikka veel kõhtu varjava Venetia ning minu vahel, kes ma olin end koormanud pungil koti ja suure koogikarbiga, mille külgi ilustasid lustlikud punased ja valged triibud ning Grace’i kondiitripoe logod.

      „Jah,” kostis naine ja ta hääl kõlas ootamatult meloodiliselt näo teravate sümmeetriliste joonte taustal. „See tähendab, et ma ei ole päris kindel, aga ma loodan.” Ta jäi jälle vait, silmitsedes Venetiat ja mind, siis aga oli näha, et ta sundis end jätkama.

      „Andke andeks, et ma niimoodi ootamatult kohale torman, aga ma otsin proua Haringtoni. Elizabeth Sophie Haringtoni. Ta oli varem Elizabeth Sophie Holloway. Kas ma saaksin temaga rääkida?”

      Mu pea hakkas ringi käima ja ma pöörasin tagasi ukse poole. Juba teine kord küsib keegi mu ema, kelle surma-aastapäeva me just täna tähistasime.

      Nähes meie tardunud nägusid, kõhkles naine hetke ja jätkas siis, paisates järgnevad laused välja nii kiiresti, et sõnad läksid tal suus segamini. „Arvan, et ta… hmm, avastasin just, et… Elizabeth. Teate, ta on mu ema.”

Limpsfield, 17. juuli 1958

      Ostsin täna uue päeviku tollelt sümpaatselt härra Clarkilt peatänaval. Talle oli sisse tulnud uut kaupa ning ta näitas mulle tillukest haaki külmroosa päevaraamatu esikaane küljes ja lillmustrit mõnedel lehtedel. Ülimalt sobiv nii kaunile noorele daamile nagu teie, tähendas ta silma pilgutades. See oli heas mõttes öeldud, olen kindel, aga ma ei tahtnud seda päevikut. Valisin selle asemel kõige tumedama halli, peaaegu musta, sest tean täiesti kindlalt, et mind ei oota ees mingi roosa aasta. Valisin ka pisut paksema paberi, kuigi see oli kallim, sest mul on tunne, et sel aastal vajan ma paksemat paberit. Paksu tihedat paberit, mis neelaks kõik mu mõtted ja pisarad ning kõik need kohutavad asjad, mis juhtuvad meie majas.

      Bussis teel koju kirjutasin esikaanele oma nime, nagu ma seda alati teen: Elizabeth Holloway, ja aastaarvu: 1958. Ning siis taipasin, et selleks ajaks, kui ma selle päevikuga olen lõpule jõudnud, kui olen katnud kõik need janused leheküljed asjadega, millest ma mõtlen ja mida ma peaksin tegema või mida mul ei lubata teha. Kui kõik need kohutavad lood, mida arvan juhtuvat, on juhtunud, siis on selleks ajaks ema juba surnud. Ta on hukkunud, on lahkunud. On maetudki. On igaveseks läinud.

      See vana põrundpea proua Farnham, kui ma teda lihakarnis hiljaaegu kohtasin, nimetas seda tiisikuseks ja hoiatas, et ma ei läheks emale liiga lähedale või oleme kõik siin mõne päevaga siruli maas. Lahkusin, jättes ta järjekorda seisma, kuigi olin kodus ise pakkunud, et toon emale puljongi jaoks konte ja kanakoibi. Ma ei talu selliseid juhme inimesi. Kõigepealt ei saa ma üldse aru, mis puutub temasse minu ema, ja pealegi pole see mitte mingil juhul tiisikus. Kuulasin ukse juures, kui käis põetaja, vaatasin ka kooli raamatukogust järele ja tean täpselt, mis see on. Tal on kopsus kasvaja. Arvan, et seda põhjustavad siinsed talved, kui udu läheb niiskeks ja inimesed ümberringi köhivad kevadeni välja. Ainult et ema köhis lisaks ka veel terve suve ja teise uduse sügise ning veel ühe, kuni jõudiski sinna, kus ta on praegu. Ravimatu kasvaja. Vähiks nimetasid nad seda, kui ta lõpuks haiglasse läks. Ravimatu – selge ja lihtne, sama selge ja

Скачать книгу