LITMIR.BIZ

      Novosibirski jõukas ja liiklusest umbes tänavapildis saime veelkord kinnitust, et Venemaa raha, rikkus, võim ei ole ainult Moskvas või Peterburis. Poolepäevase ekskursiooni käigus näidati meile suurt ja uhket sõjaväelaste ooperimaja ja erinevaid lahingute võitutega seotud ausambaid. Ühtlasi käisid giidi jutust läbi veel sõjaväelaste erihaigla, sõjaväelaste vabaajaklubid ja üleüldine vägeva Venemaa vaimustus. Ma ei imestaks, kui õpetajaameti kõrval giidina lisaotsakesi tegeva keskaealise proua koduseinalt ka palja ülakehaga Vladimir Putini plakati leiaksin.

      Viimase atraktsioonina esitleti meile Obi jõe äärseid loodusvaateid ja uhket raudteesilda. Teisel pool jõekallast oli ohtralt kõrghoonete uusarendusi. Õhus oli tunda raha lõhna. Dressipükstes Audi Q7ga parkimisplatsile vuranud viis jõmmi keerasid masinast kostuvat diskot valjemaks. Mehed kõõritasid turistide poole. Turistid kõõritasid vastu. Elu Novosibirskis oli tõesti täies hoos.

      Järjekordne päikeseline päev võttis meid vastu veelgi kapitalistlikumas ja rikkamas õli kaevandamise pealinnas Jekaterinburgis. Rikas suurlinn on tõeline välistööjõu tõmbenumber. 900 dollari (siin ja edaspidi on mõeldud USA dollareid) kanti jääva keskmise palga peale lendavad maialt kohale kõikide vaesemate vennasvabariikide kodanikud alates marsruuttaksode peal leiba teenivatest tadžikkidest ja usbekkidest, lõpetades narkokaubanduse kartelli valitsevate mustlastega Rumeeniaga.

      Vaatamisväärtuste tipus troonib linna läbiv nähtamatu meridiaan. See lõikab Venemaa kaheks. Itta jääb Aasia, läände Euroopa. Moskvasse kulgeva kiirtee ääres sümboliseerib seda lõikumist koguni monument. Noorte abiellujate jaoks vaieldamatu kultuspaigana laineid lööv kahte kontinenti eraldaval piiril on seega palju sagimist. Mongoolia kombe kohaselt on puudesse seotud lehvivaid lindikesi, Vene kombe kohaselt aialippidele susatud graveeritud raudlukke.

      Peatänaval vaatas meile vastu suur roheliste siltidega Stockmanni kaubamaja. Tänavapildis domineerisid aina paremad autod. Laiadel uulitsatel ilutsesid luksuskaupade poed. Peatänavalt plastikpudelisse ostetud lahtine kali maitses mõnusalt. Kevade saabumise puhul selga pandud seelikud läksid päev-päevalt lühemaks, kingakontsad seevastu aina kõrgemaks.

      Liiklusummikute vahel osavalt navigeerides suutis bussijuht meie kuuetunnisesse peatusesse sisse mahutada kõik linna tähtsamad vaatamisväärsused. Kuulsaim neist Püha Vere kirik, kus bolševikud Romanovite dünastia tsaaripere viimase kui ühe liikme julmalt maha nottisid. Kuritöö toimumise ajal oli seal vaid tavaline maja, kuid praegu on samas paigas kirik, kus pearättidega noored ja vanad naised nukrail ilmeil küünlaid käivad panemas. Olustik mõjus rusuvalt.

      Kirikute ja muude kohalike vaatamisväärsuste teemaline programm jätkus ka Venemaa suuruselt kolmandas linnas, Tatarstani pealinnana tuntud Kazanis. Sinna on püsti pandud kohalik Kreml. Olümpiamängude puhul uue kuue saanud paik ei olnudki justkui Venemaa: klantsitud tänavad, viimistletud detailid, moodne arhitektuur ning kaks laia, uhket jõge läbi linna voolamas olid Moskvale hea ettevalmistus. Nagu reisi vältel juba varemgi oli juhtunud, üllatati meid Kazani linnas kultuuriprogrammiga. Sedapuhku organiseeriti meile sissepääs eriti andekate laste muusikakooli. Kestvate lõpuovatsioonide järgi otsustades vastas reklaam sel korral tõepoolest tegelikkusele. Noored pianistid, viiuldajad ja kontrabassimängijad jätsid suu lahti ka kõige kogenenumatel muusikaarmastajatel. Muusikaga päev jätkus – lilledega kaunistatud peatänaval musitseerisid indiaani päritolu muusikud. Turistipoodide ette paigutatud hiigelmatrjoškadest jäid ülesvõtteid paljude reisijate digifotokatesse.

      Õhtul Kazanist lahkudes silmi sulgedes oli raske uskuda, et olime rongiga sõitud läbi terve Venemaa. Aega oli selleks kulunud kaksteist päeva.

      Ettevalmistused pealinna jõudmiseks algasid kogu rongipersonalil samal hetkel, kui Kazanis rongi uksed meie jaoks viimast korda kinni läksid. Korduvad meeldetuletused viimane kui üks asi kupee arvukatest soppidest kokku otsida kõlasid nii õhtul kui ka hommikul. Terves rongis võttis maad teatav, lõpufinišisse jõudmisega võrreldav elevus.

      Viimased kaks päeva bussidega Venemaa pealinnas ringi vurada tundus kogu läbitud reisi meenutades lihtne kui lapsemäng. Hommikul, kui vagunisaatjate abiga olid suuremad ja väiksemad reisikotid perroonile tõstetud ja sealt edasi bussidesse pakitud, ootas ees kõik see, mis üht Moskva külastajat kiirvisiidi raames oodata võib: mõistagi Kreml, Punane Väljak, Gumi kaubamaja ning kesklinnast veidi eemale jääv vaateplatvorm, kus kohalikud paremate riietega ennast näitamas ja teisi vaatamas armastavad käia. Õhtusest programmist ei puudunud ka sõit Moskva metroos.

      Moskvast pärit giid Larissa tundis end bussijuhi kõrval esiistmel sama koduselt kui kala vees. Mikrofon käes, poleks teda aastaarvude ja muude igavavõitu faktide korrutamisest tagasi suutnud hoida ka kõige tugevamad loodusjõud. „Larissa, aitab küll kirikutest, läheme sinu poole koju, seal oleks palju põnevam!” hõikas naljanina John vahele, kui bussi kõlaritesse imekombel paarisekundiline vaikus tekkis. Rühmale paistis mõte meeldivat. Kiitvad hõiked rääkisid iseenda eest. Kimbatusse sattunud Larissa näis mõtet lühikeseks ajaks isegi kaaluvat. „Ma pole kodus olnud kuu aega. 17aastane poeg pole suurem koristaja. Ei taha teada, mis tuppa astudes ees võib oodata. Andke andeks, aga minu juurde me paraku ei lähe,” vuristas naine vastuseks.

      Programm jätkus nii nagu ette nähtud. Õhtu kulmineerus piduliku õhtusöögiga. Giididele libistati solidaarselt jootrahaümbrikke. Etiketile kohaselt keegi selja taha jäänud reisi kohta halba sõna ei öelnud ega hinna-kvaliteedi suhte üle nokkima ei hakanud. Õnneks ei leidunud ka neid, kes kogemuse suhtes positiivses mõttes vinti üle oleks tahtnud keerata. Neutraalsete meeleoludega pidulauast lahkudes jäi üle vaid järgmist päeva ja kodulendu oodata.

      Reisifoorumites pooleldi läbi huumoriprisma räägitud turistide eluohtlikest seiklustest Moskva taksodes saime kinnitust järgmisel päeval kella kolme ajal, kui tutvuste kaudu leitud soodsa taksofirma päevinäinud välimusega logu meie viietärnihotelli ette keeras. Kuulduste kohaselt võtvat Šeremetjevo lennujaama jõudmine kesklinnast vähemalt tunni, halva õnne korral kaks kuni kaks pool. Põksuvate südametega kella vaadates kokkulepitud ajast pool tundi hiljaks jäänud taksosse istudes jagus ärevust rohkem kui rubla eest. Õnneks ei olnud pühapäevane liiklus kaugeltki hullemate seast, millega Moskva üllatada võib. Ometi küttis adrenaliinitaseme korralikult üles erinevate sõiduradade vahel sajakilomeetrise tunnikiirusega haake tegev taksojuht, kes samal ajal ennastunustavalt mobiilisõnumeid tippis ning aeg-ajalt teise käega Red Bulli purgi järele haaras. Taksos möirgas vali muusika ja pooleldi alla lastud akende vahel vilises tuul. Pisikese jässaka mongoliitsete joontega autojuhiga ma kliendi mugavuste teemal väitlusesse laskuda ei soovinud. Võtsime kogu hullumeelset rallit osana Trans-Siberi raudteel sooritatud reisi lõpuspurdist. (Ma ei mäleta, et iial varem pooletunnise sõidu jooksul viis korda turvavöö kinnitust oleksin kontrollinud.)

      Trans-Siberi rongisõidu kohta on keeruline hoobilt musta või valget öelda. Võibolla kehtib just läbi Venemaa kulgeva rongireisi kohta kõige tabavamalt mõttetera: mida otsid, seda ka leiad. Üldjuhul paelub enamike reisijate jaoks askeetlik narivooditel mööda saadetav marsruut napi eelarvega seiklusjanulisi seljakotirändureid, kes pärast viiendat pitsi kõiki maailma keeli räägivad – otsitakse suhtlemist ning seiklusi ja seda ka leitakse.

Скачать книгу