LITMIR.BIZ

Скачать книгу

foobia all, sealhulgas ei tundnud ta ka hirmu suletud ruumi ees.

      Ükskord, kui linna alajaamas oli avarii, istus Pisipõnn poolteist tundi kinnijäänud liftis, kus ei olnud valgust, rääkimata ajalehtedest ja ajakirjadest. Kuid selline sunnitud üheteistkümnenda ja kaheteistkümnenda korruse vahel viibimine ei olnud rikkunud isegi tema söögiisu, vererõhu ülemine ja alumine näit olid normis ka pärast seda.

      Pisipõnn ei kartnud pimedust ega teadnud, mis asi on klaustrofoobia…

      Just see päästis teda hetkel, kui ta, olles ärganud harjumatus koopanišis, avastas ootamatult oma naise kadumise. Kusjuures koos kõigi speleoloogiliste tarvikute, valgustusseadmete ja toitu täis seljakotiga.

      Mitte ilmaasjata ei tahtnud mees nõustuda selle eksperimentaalse piknikuga, mille Aida oli organiseerinud nende seitsmenda pulma-aastapäeva puhul.

      Ta oli seda nii väga peljanud…

      Kuigi siin, maa all, oli seks palju innukam kui linnakorteris. Vaatamata isegi topelt kitsastele oludele – madalale koopalaele ja ahtale magamiskotile.

      Kustutanud laternad, oli Aida ise mehe lahti riietanud ja surus end alasti mehe magamiskotti.

      Pisipõnn mõistis äkki, et täna ei tule surmani ära tüüdanud kondoome. Tunnetades ammu unustatud naturaalset, mitte millegagi piiratud kaifi, ei suutnud õnnelikuks tehtud mees mõista, miks selline koopaakt oli korraldatud. Kas tahtis Aida äratada Pisipõnnis huvi speleoloogia vastu või, vastupidi, jätta teda ära tüüdanud harrastusega hüvasti.

      Ehk soovis ta ikkagi lõpuks last?

      Kolmandal sisenemisel pani väsimatut abikaasat muretsema vaid üks küsimus – kas ei mõju ebatavaline olukord eostamisele? Järsku sünnib järeltulija mingi atavismiga? Pisipõnn pani mängu kogu jõu, et ei tuleks mingi imeelukas, muti, karihiire või mügri moodi.

      Ka Aida püüdis nii, et uue magamiskoti õmblused ragisesid.

      Pisipõnn pidi õhupuudusest peaaegu lämbuma ja ujus higis, kuid jätkas võiduka lõpuni. Aida andis esimesena alla ja, olles kolm korda rahulduse saanud, puges pimeduses oma magamiskotti. Kui Pisipõnn hinge tagasi tõmmates uinus, oli naine tema kõrval õndsalt rahulik ja vaikne.

      Nende vahel kumas nõrgalt helepunane öölamp, mis värvis riidehunnikud vere karva.

      Seljakott mustendas rahustavalt jalgade juures.

      Diktofonist kostis summutatult loeng karstilõhede ja errosioonigrottide tekkest.

      2. peatükk

      ESIMESEL EKSTREEMSEL ÖÖL, mille Pisipõnn maa all veetis, ei näinud ta unes midagi hirmsat.

      Vaid trolli ja härjapõlvlast meenutav olend õrritas periooditi põrgutule leegi paistel, ajades himuralt keele suust välja ja tehes muid sündsusetuid žeste.

      Kui huligaanitsev olend, kes pretendeeris koopa aborigeeni nimele, järjekordselt sarvi tegema hakkas, mõistis Pisipõnn, et on aeg virguda ja sundis end monotoonsest unenäost toibuma, jättes poolhärjapõlvlase-pooltrolli kus seda ja teist.

      Kui unenäos peegeldus põrgulik kahjutuli, siis ilmsi ei olnud märgata tulesädetki.

      Ärgates vaagis Pisipõnn kaua, miks ta viibib täiesti alasti täielikus pimeduses ja vaikuses.

      “Aida!” hüüdis mees naist, kes pidi kusagil lähedal viibima. “Aida!”

      Kuid keegi ei vastanud.

      “Aitab minu koopaeluga harjutamisest, kallis!”

      Kuid päästvat itsitamist ega lustakat lõkerdamist, mis oleks tähendanud narritamise lõppu, ei kostnud.

      “Olgu, nagu tahad,” ütles mahajäetud abikaasa rahulikult, “võid end peita kuni tüdimuseni.”

      Magamiskotist väljumata sirutas Pisipõnn käed laiali.

      “Mina selle pärast enam ei muretse.”

      Vasak toetus ebatasasele krobelisele seinale, parem aga kobas lähemaid põrandakonarusi, veendudes naise ja kodinate puudumises.

      Esiteks, see ei ole enam naljakas, ütles Pisipõnn endale. Teiseks, see pole üldse romantiline.

      Pimedus, mis võtab inimeselt nägemise, teravdab teisi meeli.

      Kuulatanud ja õhku nuusutanud, fikseeris Pisipõnn ümberlükkamatu tõsiasja.

      Tundus, et oli juhtunud midagi erakorralist.

      Aida oli kadunud.

      Polnud lähedase hingamist ega tuttavat liigutamist.

      Polnud omaseks saanud lõhnaõli lõhna.

      Polnud ühtki tõendit abikaasa kohalolekust.

      “Kallis, ehk aitab kiusamisest?” hüüatas Pisipõnn. “Tule välja!”

      Kuid isegi kaja ei vastanud.

      “Aida, mind on need naljad ära tüüdanud!”

      Ei mingit vastust.

      “Ma tean, et sa oled kusagil siin.”

      Vaikus.

      “Aida…”

      Pisipõnni hääl kõlas nagu mobiiltelefonis, kui pole võimalik vestluskaaslasega ühendust saada.

      “Abonent ei ole hetkel kättesaadav,” lausus Pisipõnn hauataguse häälega. “Abonent ei ole hetkel kättesaadav.”

      Ootamatult meenus Pisipõnnile huligaansete kalduvustega ebard, kes oli end ilmutanud tema uinunud teadvuses.

      Ehk ei olnud ebard ilmaasjata tema unne tunginud? Võib-olla oli tema ilmumisel mingisugune tagamõte?

      Kas tõesti troll-härjapõlvlane, kes oli okupeerinud tema unenäo, oli röövinud naise, kes oli julgenud siia müstilisse ja iidsesse paika tuua kõrvalise isiku?

      Pisipõnn tuli magamiskotist välja.

      Mis siis, kui maa-aluse korporatsiooni boss oli tõmmanud pähe nähtamatuks tegeva kiivri ja kiirkäija botased ning röövis blondiinist speleoloogi endale meelelahutuseks?

      Pisipõnn istus ainsale esemele, mis oli alles jäänud pärast kummalist ööbimist.

      See õmblustööstuse eksemplar oli praegu ainus kaine mõistuse saareke, mis kinnitas toimunu reaalsust.

      Eemal päikesest.

      Eemal värskest õhust.

      Eemal helide kakofooniast, milleta tsivilisatsioon pole tsivilisatsioon.

      Pisipõnn peaaegu puudutas õlaga kaldus võlvi pinda.

      Oletame, et söe, nafta, gaasi, kulla, plaatina ja hõbeda valitseja himustas seksapiilset naist endale.

      Aga kerkib küsimus – miks oli nende rikkalike maavarade omanikul vaja valgustuse värki, riideid ja konserve täis seljakotti?

      Pole valgust, pole toitu, pole juua, pole riideid.

      Ainult magamiskott.

      Isegi kell on ära auranud.

      Täielik jama.

      “Aida!” hüüdis Pisipõnn tasakesi. “Aida!”

      Kuid naine ei vastanud endiselt.

      Olukord oli väga sarnane odava põneviku algusega.

      Keegi oli nad korralikult vahele võtnud.

      Huvitav, kelle elu oli Pisipõnn kibedaks teinud?

      Kelle saba peale oli Aida astunud?

      Pisipõnn haaras põlvede ümbert kinni nagu kauges lapsepõlves, kui ta onu- ja tädilastega peitust mängides oli end surunud riidekappi ja istus seal ema riiete ja isa ülikondade vahel lausa kolm tundi.

      Koobas nimega Põhjatu Kõri oli riidekapist oluliselt erinev.

      Sellesse koopasse võis peita iga kuriteo ja seal võis varjata kõige jubedamat roima.

      Ja mitte keegi ei saa mitte kunagi teada, kuidas

Скачать книгу