LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ma teda kohusetundlikult suudlesin.

      „Ma hakkasin juba mõtlema, et te ei tulegi,” ütles ta. „Memm tuleb just üles. Tema arvates on need trepid nii pingutavad, vaeseke. Hea küll, te näete mõlemad nii väsinud välja. Peate mulle kõigest jutustama. Kas sulle meeldib see hotell, Louie? See on odav ja mugav, kuid igasuguseid veidraid tüüpe täis.”

      Läbi avatud ukse kostis vaikne puhkiv hääl. „Ahaa, see on memm,” hüüdis Prue. „Mamma! Mamma! Louie on siin!”

      Uksele ilmus vanatädi Fan. Mõtlesin üsna õelalt, et esmapilgul sarnanes ta sammuva telgiga. Ta oli mähitud mingisse roostepunasesse, kirjeldamatu stiili ja mõõtudega tviidriidesse. Peas oli tal mingi loppis velvetkübar, sellise tegumoega, millist üldise arvamuse kohaselt kannavad haldjad. Läikivate prillide tagant jõllitasid öökullisilmad.

      „Louie!” hüüdis ta käsi laiali ajades ja silmi ülespoole tõstes, nagu olnuks ema mõni jumalik ilmutus. „Louie ja Gerald! Te tulite!”

      Mind ja ema suudeldi ja kallistati südamlikult. See polnud nõbu Prue sulgkerge, sametpehme embus. See oli südamlik, roideid raksatav kallistus ja matsuv suudlus, mis jättis huultele muljumismaigu.

      „Mul on väga kahju, et meid polnud siin teid vastu võtmas, Louie, kallis,” ütles Prue, „kuid me ei teadnud, millal te tulete, ja me pidime minema koeri söötma.”

      „Mis koeri?” küsis ema.

      „Noh, minu bedlingtonikutsikaid muidugi,” ütles Prue. „Kas te ei teadnud? Ema ja mina hakkasime koerakasvatajateks.” Ta tõi kuuldavale häbeliku heliseva naeru.

      „Kuid viimati oli teil midagi muud,” ütles ema. „Kas mitte kitsed?”

      „Oh, meil on need praegugi,” ütles tädi Fan. „Siis veel on mu mesilased ja kanapojad. Kuid Prudence mõtles, et koertekasvatus on üsna kasulik asi. Ta on päris ärinaine.”

      „Usun tõesti, et see tasub end ära, Louie, kallis,” seletas Prue tõsiselt. „Ostsin Tinkerbelli ja siis Lucybelli...”

      „Ja siis Tinybelli,” ütles Prue.

      „Ja Lucybelli,” lisas tädi Fan.

      „Oh, mamma, ole vait, Lucybelli ma juba nimetasin.”

      „Ja siis on veel Tinkerbell,” lausus tädi Fan.

      „Memm on pisut kõva kuulmisega,” seletas Prue ilmselget tõsiasja. „Ja neil kõigil olid kutsikad. Tõin nad mahamüümiseks Londonisse ja samal ajal hoiame Margol silma peal.”

      „Ah jaa, kus on Margo?” küsis ema.

      Prue läks kikivarvul ukse juurde ja pani selle tasakesi kinni.

      „Ta on koosolekul, kallis,” ütles ta.

      „Ma tean, kuid mis koosolekul?” päris ema.

      Prue heitis enda ümber närvilise pilgu. „Spiritistlikul seansil,” sisistas ta.

      „Ja siis on veel Lucybell,” ütles tädi Fan.

      „Oh, mamma, ole vait!”

      „Spiritistlikul seansil?” küsis ema. „Miks ta, taeva pärast, läks spiritistide seansile?”

      „Et oma tüsedusest ja vinnidest lahti saada,” lausus Prue. „Kuid pane mu sõnu tähele, midagi head sellest ei tule. See on saatana lõks.”

      Nägin, et ema hakkas närvi minema.

      „Kuid ma ei saa aru,” ütles ta. „Saatsin Margo selle arsti juurde, mis ta nimi nüüd oligi?”

      „Tean, et sa saatsid, kallis,” ütles Prue. „Aga pärast seda, kui ta siia hotelli tuli, sattus ta selle halva naise võrku.”

      „Millise halva naise?” küsis ema ehmunult.

      „Kitsedega on ka kõik korras,” ütles tädi Fan, „kuid sel aastal annavad nad piima vähevõitu.”

      „Oh memm, ole vait,” sisistas Prue. „Mõtlen seda halba naist, mrs. Haddockit.”

      „Tursk, tursk2,” ütles ema üllatunult. Ta mõttelõng kippus alati sassi minema, kui midagi kulinaarset mainiti.

      „Ta on meedium, kallis,” ütles Prue, „ja ta on oma võrgu Margo jaoks välja visanud. Ta on Margole rääkinud, et tal on teejuht.”

      „Teejuht?” küsis ema jõuetult. „Mis teejuht?”

      Ema meeltheitva ilme järgi taipasin, et tema arvates on Margo kaasa tõmmatud mägironimisse või muusse taolisse ettevõtmisse.

      „Spiritistlik teejuht,” vastas Prue. „Tema nimi on Mawake. Teda peetakse indiaanlaseks.”

      „Mul on nüüd kümme mesipuud,” teatas tädi Fan uhkelt. „Saime mett poole rohkem.”

      „Ema, ole vait,” ütles Prue.

      „Ma ei mõista,” kurtis ema. „Miks ta enam arsti juures süstimas ei käi?”

      „Sest Mawake ütles, et ei maksa minna,” lausus Prue võidukalt. „Kolm seanssi tagasi oli ta öelnud – Margo jutu järgi, ja muidugi tuli kogu lugu mrs. Haddocki kaudu, nii et seda ei või eriti uskuda – Margo jutu järgi oli Mawake öelnud, et ta ei tohi enam ühtki torget saada.”

      „Torget?” küsis ema.

      „Noh, minu arvates nimetab indiaanlane niiviisi süstimist,” seletas Prue.

      „Tore on sind jälle näha, Louie,” ütles tädi Fan. „Minu arvates peaksime tassi teed jooma.”

      „See on väga hea mõte,” lausus ema jõuetult.

      „Ma ei lähe sinna alla teed tellima, memm,” ütles Prue ukse poole vaadates, nagu olnuks selle taga kõik põrguvõimud. „Mitte siis, kui neil on seanss.”

      „Miks, mis siis juhtub?” päris ema.

      „Ja hea oleks saada natuke röstitud saia,” ütles tädi Fan.

      „Oh, memm, ole vait!” keelas Prue. „Sul pole aimugi, Louie, mis nendel seanssidel juhtub. Mrs. Haddock langeb transsi ja hakkab ektoplasmaga kattuma.”

      „Ektoplasmaga?” küsis ema. „Mis asi see on?”

      „Mul on toas kruusitäis oma mett,” ütles tädi Fan. „Olen kindel, et sulle see maitseb, Louie. Palju puhtam kui need kunstlikud värgid, mida nüüd ostetakse.”

      „See on mingi aine, mida meediumid tekitavad,” seletas Prue. „See on nagu... Noh, see on justkui... näeb välja nagu... Tegelikult pole ma seda kunagi näinud, kuid mulle räägiti, et see sarnaneb ajudega. Siis panevad nad pasunad ja muud asjad ringi lendama. Ütlen sulle, kallis, ma ei lähe kunagi hotelli alumisele korrusele, kui nad seal oma koosolekut peavad.”

      Kuigi ma olin kogu jutust ääretult võlutud, leidsin, et šanss näha missis Haddocki nimelist ajudega kaetud naist, kelle ümber paar pasunat ringi lendavad, oli möödalaskmiseks liiga hea, ja seetõttu olin valmis vabatahtlikult minema alla teed tellima.

      Oma pettumuseks ei näinud ma hotelli alumisel korrusel midagi taolist, mis oleks ligilähedaseltki nõbu Prudence’i kirjeldusele vastanud, kuid ma sain hakkama sellega, et saatsin teekandiku iirlasest ettekandjaga üles. Rüüpasime parajasti teed ja mina püüdsin tädi Fanile seletada, mis on ektoplasma, kui saabus Margo, kaenla all suur kapsapea, kaasas nukrailmeline väike naisterahvas läbitungivate siniste silmade ja salkus juustega.

      „Ema!” hüüdis Margo dramaatiliselt. „Sa tulid!”

      „Jah, kallis,” ütles ema süngelt. „Ja ilmselt mitte hetkegi liiga vara.”

      „See on mrs. Haddock,” tutvustas

Скачать книгу