LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ülejäänu võimas selgroog.

      Devon sai viieseks, kuueseks, seitsmeseks, võimlasse ja tagasi ja võistlustele ja tagasi sõiduks kulus tuhandeid tunde, pool tosinat korda tuli traumapunktis käia: varbamurd, põlvenihestus, matil liigesest välja tulnud küünarnukk, seitse õmblust, kui Devon rööbaspuudelt kukkus ja keelde hammustas.

      Ja raha. Võimlaarved, võistlustasud, varustus, sõidud, toetusklubi liikmemaks. Nad ei jõudnud Ericuga enam järge pidada, harjusid pikapeale paisuva krediitkaardivõlaga.

      Kui sündis Drew, nende õrn ja mõtlik poeg, ei muutnud see mitte midagi. Drew oli vaikne ja hõlbus laps, sobis temperamendi ja hoiaku poolest imehästi toimuva mölluga. Devoni mölluga.

      Kui nad sõitsid koju ühelt võistluselt, kus Devon oli neljalt alalt kolm medalit saanud, kõigil autos istujatel sõrmed külmast kohmas, küsis Eric üheksa-aastaselt Devonilt, kuidas oli, kuidas tundus.

      „Ma tegin kõigile ära,” ütles tüdruk tõsiselt. „Ma olin kõigist teistest parem.”

      Lapse ripsmed liikusid aeglaselt, justkui oleks ta ise ka üllatunud.

      Ning Katie ja Eric aina naersid, ehkki nagu ikka oli Katiel kahju kõigist teistest tüdrukutest, kes ei olnud nii andekad, kelles ei olnud seda müstilist sädet, mis tegi Devonist Devoni.

      „Tooge ta sealt ära!” ütles üks võistluskohtunik Ericule järgmisel päeval. „Jätke see kaubanduskeskuse võimla sinnapaika. Viige ta BelStarsi. Viige ta treener T. juurde.

      Kui te ta sinnasamasse edasi jätate, siis läheb kõik raisku.”

      Ja selsamal õhtul hakkas Eric teise hüpoteegi võimalusi uurima.

      Asi oli põnev, pidi Katie endale tunnistama.

      Treener Teddy Belfour jälgis lummatult Devoni vastuvõtukatseid.

      „Las ma annan teile nii suure tõotuse, kui suhu mahub,” ütles ta Katiele ja Ericule, pööramata korrakski tüdrukult pilku. „Tooge ta BelStarsi ja ta näeb, kui kaugele ta võimed küünivad. Me kõik näeme seda.”

      Nii see mees rääkiski, niisugune ta oli.

      Järgmisel päeval oli Devon juba BelStarsi poomil, kuulsa treener T. käe all, kes oli osariigi enim auhindu võitnud treener, hõbelakaline lõvi, võimlemisvõlur, saltohiromant, vorminud ja kujundanud neliteistkümmend juunioride olümpia- ja eliiditaseme üleriigilist meistrit.

      Sel õhtul jutustas Eric Katiele, kuidas nad Devoniga pikast poomide ja rööbaspuude reast mööda kõndisid, samal ajal kui hirmuäratavad BelStarsi tüdrukud nende peal ringi tuhisesid, ise näost sünged nagu Nõukogude võimlejad.

      Ta arvas, et selleks ajaks, kui nad kadalipust läbi saavad, on lapsel hirm nahas. Ent tütar vaatas hoopis üles tema poole, tumedad silmad lõõmamas, ja ütles: „Mina olen valmis.”

      Ja üleöö sai BelStarsist kogu nende maailm.

      See oli tuhande ühesaja ruutmeetri suurune, tõeline tuumapunker, kus oli olemas kõik, mida kahe armsa Emily-nimelise naise juhitaval toredal Tumbleangelsi klubil ei olnud. Värvi järgi jaotatud poroloonkolmnurkade ja hundirattamattide asemel olid siin mammutsuuruses vedrupõrandad, kaheteistkümne meetri pikkune akrorada, vanemate ooteruum ja näksiautomaadid. Kõik oli hall, tõsine, võimas.

      Ja BelStarsis oli treener Teddy, kes pühendas peaaegu kogu energia Devonile, jälgis teda poomi all, rööbaspuude all, turvas teda toenghüppel. Haukus käsklusi kõigile peale Devoni. („Temal pole seda tarvis,” ütles treener. „Temal on tarvis ainult seda, et me temasse usuksime.”)

      Belstarsis veetis Devon edaspidi kakskümmend viis tundi nädalas: enne kooli, pärast kooli, nädalavahetustel. Ja kuna sinna oli nende kodust poole tunni sõit ja Ericu töögraafik oli ettearvamatu, siis kujunes nii, et võimlas viibisid neli, viis, seitse tundi päevas ka Katie ja väike Drew, sest Katie üritas sinnasamasse endale kodukontorit organiseerida ehk vabakutselisena sülearvutis disaineritööd teha.

      Aga Devonilt polnud võimalik pilku pöörata. Kõik vaatasid teda.

      Katie ja Eric üritasid vältida sõna „olümpia”. Kuid oli raske mõtteid sellest eemale hoida. Sest see oli ainus asi, millele BelStarsis üldse mõeldi.

      „Üksainus terves põlvkonnas,” ütles keegi lapsevanem Devonit jälgides.

      Nii vägev fraas kõlab päris elus üpris ootamatult, veelgi ootamatum on aga see, kui seda uskuma jäädakse.

      Sest tundub ju uskumatu, et päris elu muutub nii vägevaks.

      Natuke aega pärast Devoni kümnendat sünnipäeva kutsus treener T.

      Katie kõrvale.

      „Saame täna õhtul kokku. Sina ja Eric ja mina,” sosistas treener, nii et teised vanemad ei kuulnud. „Räägime meie tüdruku tulevikust. Sest mina näen seal suuri ja imelisi asju.”

      Ja nii juhtuski, et nad istusid sel õhtul treener T. luksuslikus kodus luksusliku söögitoalaua taga, treener tõi lagedale suure esitlustahvli ning näitas Katiele ja Ericule voodiagrammi, mis oli täis tipitud neoonvärvilisi nooli, vildikaga sirgeldatud piltkirja. Joonise pealkiri oli „Rada”.

      „Mu sõbrad, praegu on otsustamise koht,” ütles mees, vahtides oma pidevalt punetavate silmadega nende poole. „Olete valmis?”

      „Oleme,” kostis Eric.

      „Jah,” vastas Katie. „Milleks valmis?”

      Teddy naeris rõõmsameelselt ja siis naersid kõik kooris. Seejärel pööras treener tahvlipaberi Katie suunas, tegi vildikaga mustkunstnikuliku käeviipe ja hakkas seletama.

      „Devonist saab kohe-kohe kümnenda taseme võimleja,” ütles ta. „See on kõrgeim tase.”

Rada

      „Ja ta võib kümnendal tasemel tippu jõuda,” ütles treener kergelt õlgu kehitades. „Ja enda üle uhke olla. Võistelda riigisisestel suurüritustel. Meelitada ligi kolledžistipendiumi pakkujaid.”

      Ta vaatas neid oma alailma punetava näo ja niiskete verekoerasilmadega.

      „Aga ta võib ka valida teise, kitsa tee. Raske tee. Selle, mis on mõeldud tõesti väga vähestele. Eliidi tee.”

      E-liit. Võimlas muust ei räägitudki. Eliit-eliit-eliit. Pidev nurrumine keele all. Helisev l, järsk t.

      „Eliiti astumine tähendab üleminekut riigisisestelt võistlustelt rahvusvahelistele võistlustele,” ütles Teddy. „Kui see on soovitud siht, siis peab ta eliidi võimlejaks kvalifitseeruma. Kõigepealt juunioreliiti, ja selleks pole ta veel kaugeltki valmis. Mina seaksin sihi kolmeteistkümnendaks sünnipäevaks. Ja seejärel seenioreliiti, kui ta kuusteist täis saab.”

      Kõik kolm jäid korraks vait. Eric vaatas Katiele otsa, too vaatas mehele vastu, üritades naeratust tagasi hoida.

      „Eliidikarjäär kestab maksimaalselt viis-kuus aastat. Aga igal aastal võistlevad sada kuni sada kakskümmend eliidi liiget rahvuskoondise kohtadele. Rahvuskoondisest edasi on ainult üks samm…”

      Teddy tegi korraks pausi ning jäi vaatama, kuidas hetk Katiele ja Ericule mõjub.

      Seejärel joonis ta kõige jämedama markeriga alla sõna „olümpiakoondis”, tõmbas sellele ringi ümber ja joonistas tähe ka juurde.

      Sõnad ise olid nagu võlukunst, nagu loits.

      Katie otsis kobamisi Ericu käsivart ja tõmbus siis häbelikult tagasi.

      Ent Eric haaras naisel käest kinni, surus selle oma pihku. Ja Katie tundis mehes vibreerivat energiat nagu siis, kui nad vahel koos võistlusi vaatasid, külg külje kõrval prigisemas, mõlemad niivõrd särtsu täis.

      „Kui jumal annab, jõuab Devon maailmameistrivõistluste koondisse. Ja iga nelja aasta järel,” ütles ta (ning Katie mäletamist mööda hoidsid nad kõik hinge kinni), „tuleb tõrvik.”

      Eric

Скачать книгу