LITMIR.BIZ

      Praeguseks olen ma peaaegu poole peale jõudnud. Suhteliselt võttes pole asjad nii pahasti ja minu elus ongi kõik suhteline. Mu õpetajad pole jubedad. Inglise keele õpetaja proua McAllister vaatab mulle koguni otse silma, just nagu esitaks mulle väljakutse eeldada, et ta kohtleb mind teisiti kui ülejäänuid. Ta meeldib mulle. Aga hullem on alles ees, nii et ma ei kiirusta šampanjat veel välja kallama.

      Pealegi – pean ikka veel võtma ette selle pisarate raja, mida kujutab endast koolihoov. Ma olen jube argpüks, aga ei saa seda kauem edasi lükata. Olen läbinud umbes kaks meetrit ja mul läheb päris hästi. Mu pilk on koondunud eesmärgile – sellele majakale, mida kujutab endast inglise keele tiiva topeltuks – teisel pool mu hukatuseks olevat kiviplaatidega väljakut.

      Jälgin silmanurgast kõike, mida vähegi saan. Hoov on rahvast täis. Lärmakat rahvast. Nii talumatult lärmakat. Püüan lasta kõigil eraldi jutuajamistel ja häältel sulanduda kokku millekski, mida kujutlen üheainsa pideva suminana.

      Kõigi pinkide ümber ja nende peale ja ka kõrvale seisma on kogunenud väikesed salgad. Osa õpilasi istubad kõikjale paiguta lillekastide servadel. Siis leidub veel neid nutikaid, kes istuvad väljakut ümbritseva katusega kõnnitee varjus maas. Istumiseks pole piisavalt kohti ja päikese eest ei pääse kuskile ning väljas on palavam kui põrgus. Ma ei kujuta ette, kui jube urgas peab kohvik olema, et nii paljud selle vältimise nimel pigem siin hullumoodi higistavad. Mu vana kool oli samasugune, aga seal ei pidanud ma kunagi kogema lõunavahetunni hullumeelsust ega sellega kaasnevaid otsuseid, nagu kuhu või kelle kõrvale istuda. Veetsin kõik lõunavahetunnid muusikaklassis harjutades ja see oli ainus koht, kus ma olla tahtsin.

      Ma olen juba peaaegu kohal. Senimaani olen näinud ainult mõnda tuttavat nägu: üks poiss, kes käib koos minuga ajaloos, istub omaette ja loeb raamatut, ja paar tüdrukut, kes itsitavad selle kantseleitiraadi maha pidanud tigeda Barbiega. Tunnen endal paljusid pilke, aga peale tolle ülikõrge ego ja vaba sülekohaga tohmani pole keegi minuga rääkinud.

      Pean mööduma veel kahest pingist, enne kui ukse juurde jõuan, ja mulle hakkab silma neist vasakpoolne. See on tühi, kui mitte arvestada poissi, kes istub täpselt pingi keskel. See ei tundukski ehk kummaline, kui poleks tõsiasja, et kõik ülejäänud pingid siin – tõtt-öelda iga viimane kui koht, kuhu vähegi saaks tagumiku toetada – on täis. Ja ometi ei istu tollel pingil kedagi peale tema. Kui tähelepanelikumalt vaatan, pole kedagi isegi tema läheduses. Nagu ümbritseks seda paika nähtamatu jõuväli ja tema on ainsana selle sees.

      Uudishimu saab minust võitu ja hetkeks läheb mul sihtmärk meelest. Ma ei saa sinna midagi parata, et poissi silmitsen. Ta istub seljatoel, kulunud pruunid töösaapad kindlalt istmeosale toetatud. Ta on kummargil, nõjatub küünarnukkidega kulunud teksastes põlvedele. Ma ei näe ta nägu kuigi hästi. Poisi helepruunid juuksed ripnevad sasistena ta laubale ja pilk püsib kätel. Ta ei söö midagi; ta ei loe midagi; ta ei vaata kellegi poole. Kuni korraga vaatab. Ja siis vaatab ta mulle otsa. Persse.

      Pööran pea otsekohe ära, aga ikkagi liiga hilja. Ma ju ei heitnud juhtumisi pilku tema poole. Ma seisin keset hoovi ja jõllitasin ainiti. Ma olen selle topeltukse taga terendavast varjupaigast ainult mõne sammu kaugusel ega saa kuidagi tempo lisamisega riskida, ilma et endale tähelepanu tõmbaksin. Jõuan hoone varikatuse mõningasse varju, sirutan käe lingi järele ja tõmban. Ei midagi. Uks ei anna järele. Ma kordan: persse. Uks on lukus. Praegu on keskpäev. Miks nad peaksid uksi lukus hoidma?

      „Uks on lukus,” ütleb hääl mu kõrvalt. Kas tõesti? Heidan pilgu maha. Ma polnud märganudki poissi, kes istub kohe ukse kõrval maas, käes joonistusplokk. Tema istekoht jääb suure lillekasti varju ja ta on suure hoovi poolt vaadates nähtamatu. Nutikas poiss. Tema riided on korratud ja ta juustest jääb mulje, et need pole nädal otsa kammi näinud. Ta istub õlg õla kõrval pruunide juustega tüdrukuga, kes kannab ka varjus päikeseprille ja hoiab käes fotokat. Tüdruk vaatab korraks minu poole, enne kui pilgu jälle fotokale pöörab. Kui päikeseprillid välja arvata, on ta täiesti silmatorkamatu. Mõtlen, kas oleksin pidanud ka ise selle tee valima, aga nüüd on juba hilja ümber mõelda.

      „Nad ei taha, et keegi hiiliks lõunavahetunni ajal vetsu suitsu tegema,” ütleb joonistusplokiga poiss, kelle kontserdipildiga särk on auke täis.

      Ah nii. Mõtlen, mis juhtub siis, kui tundi hilined. Siis on sul vist sitaks viltu vedanud. Püüan välja mõelda mõnd muud põgenemisteed, kui märkan, et poiss on pea viltu kallutanud ja vahib endiselt mind. Hea, et ma pole meetrike lähemal, olen kindel, et muidu näeks ta mu peaaegu olematu seeliku alla. Vähemalt kannan ma kena aluspesu; need on mu ainsad riideesemed, mis ei ole musta värvi.

      Heidan pilgu joonistusplokile poisi käes.Ta käsivars toetub ploki ülemisele servale ja ma ei näe, mida ta joonistab. Mõtlen, kas ta on ka hea. Mina ei oska halligi joonistada. Noogutan talle tänades ja pööran ringi, et näha, kas leian mõne muu koha, kuhu minna. Enne kui jõuan astuma hakata, tormavad kaks tüdrukut uksest välja, peaaegu jooksevad mulle selga ja löövad mu nende ägedate kingade otsast pikali. Nad räägivad kiirusel kilomeeter minutis ega pane mind tähelegi, mis on isegi hea, sest mul õnnestub neist mööda ja ukse vahelt sisse lipsata. Astun jahedasse, tühja ja ajutist pääsemist tõotavasse inglise keele hoonesse ja mulle meenub, kuidas hingata.

      3. peatükk

      Ma ei jõua neljandat tundi ära oodata. Higistan juba lõunapäikese käes istumisest, aga ega tööõpetuse klassiski erilist kliimaseadet pole. Sisse astunud, tunnen end otsekohe nagu kodus, kuigi ruum näeb välja hoopis teistsugune kui juunis. Kõik pinnad polegi tööriistade ja puutükkide alla mattunud. Põrandat ei kata saepuruvaip. Masinad ei tööta. Alguses teeb selline vaikus rahutuks. Siin ei tohiks nii vaikne olla ja praegu on ainus aeg aastas, mil on.

      Esimesed

Скачать книгу