Ishmael - Daniel Quinn

Скачать книгу

keda oli raske pidada ja kes polnud väga huvitavad või värvikad. Loomulikult olid suured kaslased ja primaadid erandid.

      Lühidalt – mind müüdi ühele rändloomaaiapidajale, kellel oli tühi puur. Ma olin suur ja muljet avaldav nooruk ning kahtlemata kindel pikaajaline investeering.

      Sa võid ju arvata, et elu ühes puuris on sarnane eluga teises puuris, ent see pole nii. Võtame näiteks inimkontaktid. Loomaaias teadsid kõik gorillad, et meil on inimestest külastajad. Meile olid nad huvitavad, väärt vaatamist, nagu võivad maja ümber olevad linnud ja oravad olla inimeste perekonnale vaatamist väärt. Oli selge, et need imelikud olendid vaatasid meid, aga meil ei tulnud kordagi pähe, et nad just selleks olid tulnudki. Rändloomaaias sain ma sellest siiski üsna ruttu aru.

      Tõepoolest, minu haridustee selles vallas algas hetkest, kui mind vaatamiseks välja pandi. Väike grupp külastajaid lähenes mu vagunile ja hetke pärast hakkasid nad minuga rääkima. Olin rabatud. Loomaaias olid külastajad rääkinud üksteisega, mitte kunagi meiega. „Võib-olla on need inimesed segaduses,” ütlesin ma endale. „Võib-olla peavad nad mind endasarnaseks.” Mu hämmeldus ja imestus kasvasid, kui kõik minu vagunit külastanud inimesed üksteise järel niimoodi käitusid. Ma ei teadnud, mida arvata.

      Sellele küll niiviisi mõtlemata üritasin ma tol õhtul siiski probleemi lahendamiseks esmakordselt oma mõtteid korrastada. Arutlesin selle üle, kas elukoha vahetamisega võisin mina olla muutunud. Ma ei tundunud endale teistsugune ja minu välimuses polnud kindlasti midagi muutunud. Võib-olla, mõtlesin ma, olid mind täna külastanud inimesed teisest liigist kui loomaaias käinud. Selline põhjendus mind ei rahuldanud; mõlemad grupid olid igas asjas ühesugused peale selle, et üks grupp rääkis omavahel ja teine minuga. Isegi jutu kõla oli sama. Asi pidi olema muus.

      Järgmisel õhtul püüdsin ma seda probleemi uuesti lahendada, arutledes järgmiselt: kui miski pole muutunud minus ja miski pole muutunud neis, siis peab midagi muud olema muutunud. Mina olen endine ja nemad on endised, järelikult miski muu ei ole enam endine. Vaadates küsimust niimoodi, nägin vaid ühte vastust: loomaaias oli palju gorillasid, siin on ainult üks. Ma tundsin, et selles peitub lahendus, aga ei mõistnud, miks külastajad käituvad ühe gorilla juuresolekul teistmoodi kui mitme gorilla juuresolekul.

      Järgmisel päeval püüdsin ma olla tähelepanelikum selle suhtes, mida mu külastajad ütlevad. Varsti panin tähele, et vaatamata iga jutu erinevusele, kordus üks häälitsus, mis tundus olevat mõeldud minu tähelepanu köitmiseks. Ma ei olnud võimeline selle sõna tähendust ära arvama; mul ei olnud midagi, mida oleksin saanud kasutada Rosetta kivina.

      Minust paremat kätt jäävas vagunis elas emane šimpans imikuga ja ma olin juba märganud, et külastajad rääkisid temaga samamoodi kui minuga. Nüüd panin ma tähele, et tema tähelepanu äratamiseks kasutasid külastajad teistsugust korduvat häälitsust. Tema vaguni juures hüüdsid külastajad: „Zsa-Zsa! Zsa-Zsa!” Minu vaguni juures hüüdsid nad: „Koljat! Koljat!”

      Niimoodi tasapisi edenedes sain ma varsti aru, et need hääled olid mingil salapärasel viisil seotud meie kahe kui üksikisikuga. Sina, kellel on olnud sünnist saati nimi ja kes sa tõenäoliselt arvad, et isegi koer teab oma nime olemasolust (mis ei ole tõsi), ei suuda mõista, missugune läbimurre toimus minus, kui ma taipasin, et olen saanud nime. Liialdamata võib öelda, et sellel hetkel sündisin ma tõeliselt – sündisin isikuna.

      Arusaamast, et mul on oma nimi, polnud pikk maa arusaamani, et igal asjal on oma nimi. Võiks ju arvata, et puuri pistetud loomal ei ole võimalustki õppida oma külastajate keelt, ent see pole nii. Rändloomaaiad tõmbavad ligi eelkõige peresid ja varsti ma taipasin, et vanemad üritavad pidevalt oma lapsi rääkima õpetada: „Vaata, Johnny, see on part! Ütle part. P-a-r-t! Kas sa tead, mida part ütleb? Part ütleb prääks prääks!”

      Paari aasta pärast suutsin ma jälgida enamikku vestlusi oma ümber, aga ma leidsin, et koos arusaamisega kasvas ka mu kimbatus. Nüüd ma teadsin, et olen gorilla ja Zsa-Zsa on šimpans. Ma teadsin ka, et kõik vagunite elanikud on loomad. Aga ma ei saanud täielikult aru looma mõistest; meie inimestest külalised tegid selget vahet enda ja loomade vahel, aga ma ei suutnud taibata, miks. Kui ma ka sain aru, mis tegi meist loomad (ja ma arvasin, et sain), siis mul polnud aimugi, miks nemad ei olnud loomad.

      Meie vangistuse olemus polnud enam saladus, sest ma olin kuulnud seda sadadele lastele jutustatavat. Kõik rändloomaaia loomad pärinesid algselt kuskilt, mida kutsuti Metsikuks Looduseks ja mis ulatus üle terve maailma (mis iganes see „maailm” ka poleks). Me olime toodud Metsikust Loodusest ja meid oli kogutud ühte kohta, sest mingil kummalisel põhjusel tundusime me inimestele huvitavad. Meid hoiti puurides, sest me olime „metsikud” ja „ohtlikud” – mõisted, mis tegid mu nõutuks, sest need viitasid ilmselt omadustele, mida ma pidin kehastama. Sest kui vanemad soovisid oma lastele näidata eriti metsikut ja ohtlikku olendit, siis näitasid nad minu peale. Tõsi, nad näitasid ka suurte kaslaste peale, aga see ei seletanud eriti midagi, sest ma polnud kunagi näinud ühtegi suurt kaslast väljaspool puuri.

      Üldiselt oli mu elu rändloomaaias parem kui loomaaias, sest see ei olnud nii masendavalt igav. Mulle ei tulnud mõttessegi pidada vimma oma valvurite peale. Kuigi nende liikumisruum oli suurem, tundusid nad olevat rändloomaaiaga niisama seotud kui me kõik ja mul ei olnud aimugi, et väljas elasid nad hoopis teistsugust elu. Mõte, et minult on ära võetud mõni mu sünnijärgne õigus, näiteks õigus elada oma soovide kohaselt, oli minu jaoks just niisama tõenäoline nagu see, et mulle oleks pähe turgatanud Boyle’i seadus.

      Läks mööda ehk kolm või neli aastat. Siis, ühel vihmasel päeval, kui paik oli inimtühi, tuli minu juurde imelik külastaja: üksik mees, kes tundus mulle kortsus ja muldvana, ent kes, nagu ma hiljem teada sain, oli alles neljakümnendate alguses. Isegi viis, kuidas ta lähenes, oli eriline. Ta seisis rändloomaaia sissepääsu juures, heitis järjepanu pilgu igale vagunile ning hakkas siis otse minu poole tulema. Ta peatus köie juures minust umbes kahe meetri kaugusel, torkas jalutuskepi otsa oma kingade ette porri ja jäi mulle pingsalt silma vaatama. Inimese pilk ei olnud mind kunagi rööpast välja löönud ja nii ma vastasin tema pilgule rahulikult. Mina istusin ja tema seisis mitu minutit liikumatult. Ma mäletan, et tundsin ebatavalist imetlust selle mehe vastu, kes stoilise rahuga talus peenikest vihma, mis voolas mööda ta nägu ning leotas ta riideid.

      Lõpuks ajas ta selja sirgu ja noogutas mulle, nagu oleks jõudnud hoolikalt kaalutud järeldusele.

      „Sa ei ole Koljat,” ütles ta.

      See öeldud, pööras ta ringi ja marssis ilma vasakule ega paremale vaatamata tagasi sinna, kust oli tulnud.

      4

      Nagu võid arvata, olin ma rabatud. Ei ole Koljat? Mida küll võis tähendada mitte olla Koljat?

      Mul ei tulnud pähegi öelda: „Kui ma ei ole Koljat, kes ma siis olen?” Inimene esitaks selle küsimuse, sest ta teab, et mis ta nimi ka ei ole, ikkagi ta on keegi. Mina ei teadnud. Otse vastupidi, mulle tundus, et kui ma pole Koljat, siis ma pole keegi.

      Kuigi see võõras polnud mind kunagi enne näinud, ei kahelnud ma hetkegi, et tal oli vaieldamatu õigus nii kõnelda. Tuhanded olid mind Koljatiks kutsunud, isegi need, kes mind hästi tundsid, nagu rändloomaaia talitajad – ent see ei lugenud mulle midagi. Võõras ei öelnud: „Sinu nimi ei ole Koljat.” Ta ütles: „Sa ei ole Koljat.” Selles oli tohutu vahe. Mulle tundus (kuigi ma tollal ei suutnud seda veel niimoodi väljendada), et minu enesemääratlus oli kuulutatud illusiooniks.

      Ma vajusin mingisse heitlikku seisundisse, ei ärkvel ega teadvusetu. Talitaja tuli toiduga, aga ma ei teinud temast väljagi. Tuli öö, aga ma ei maganud. Vihm jäi järele ja päike tõusis, aga ma ei märganud seda. Varsti olid kohal tavalised külastajate salgad, kes hüüdsid: „Koljat! Koljat! Koljat!”, aga ma ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu.

      Niimoodi möödus mitu päeva. Siis, ühel õhtul, kui rändloomaaed oli juba suletud, kustutasin janu ja uinusin varsti – vette oli lisatud tugevatoimelist rahustit. Koidikul ärkasin võõras puuris. Algul, kuna see oli

Скачать книгу