LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kaardi ja kohtumisajaga. Emadus. Veel üks kummaline sõna, kui sellele mõtlema hakata. Kas minust tegelikult üldse saabki ema või on selle jaoks, kelleks mina saan, mõni teine sõna? Ma olen juba kuulnud meedikuid ütlemas postnatali4 asemel postpartum.5

      Keegi küsis isa kohta ja ma raputasin pead. Isa, kellega kontakti võtta, ei ole, on üksnes mu sõbranna Mia, murest murtud ja õnnetusest kahvatu, kuna kõik meie hoolega kavandatud sünnitusplaanid – Diptique’i küünlad, veevann ning iPod Jack Johnsoni ja Bachi muusikaga – olid selles sünges ja kiires meditsiiniprotseduuris kõrvale heidetud. Neid isegi ei mainitud, nagu kuuluksid need illusiooni, kus kõik on turvaline ja kerge, kus mina kontrollin täielikult olukorda, kus sünnitamine ei ole palju pingutavam kui spaa hoolitsus või eriliselt tugev massaaž, mitte aga surmaga riskeeriv tegevus, kus ka sellised tulemused on võimalikud või isegi eeldatavad. Üks kahesajast, oli dr Gifford öelnud. Iga kolmanda surmajuhtumi puhul ei saadudki põhjusi teada. See, et ma olin terve ja heas vormis – enne rasedust käisin iga päev Pilatese treeningus ja vähemalt korra nädalas jooksmas – ei lugenud midagi. Nagu ei lugenud ka mu vanus. Mõned imikud lihtsalt surevad. Mina olen lastetu ja väikesel Isabel Margaret Cavendishil ei saa kunagi olema ema. Elu jääb elamata. Kui kontraktsioonid algasid, hingasin ma naerugaasi ja hapnikku ning mu meeled täitusid õudusega. Õuduspildid Victoria-aegsetest formaldehüüdi purkidest tungisid mu meeltesse. Ma kisendasin ja pressisin, kuigi ämmaemand ütles, et selleks ei ole veel õige aeg.

      Aga pärast – kui ma olin sünnitanud või surnult ilmale kandnud, või kuidas seda tuleks nimetada – oli kõik kummaliselt rahulik. See tuli ilmselt hormoonidest: samasugune armastuse, õndsuse ja kergenduse segu, nagu seda noored emad ikka tunnevad. Mu tütar oli täiuslik ja rahulik. Ma hoidsin teda oma käte vahel ja kudrutasin tema kohal nagu iga ema. Ta lõhnas lootevilla, kehavedelike ja magusa beebinaha järele. Tema soe väike rusikas kaardus lõdvalt mu sõrme ümber, nagu ikka beebi oma. Ma tundsin – ma tundsin rõõmu.

      Ämmaemand viis ta ära, et teha beebi kätest ja jalgadest minu mälestuskarpi jäljendid. Ma kuulsin seda sõnaühendit esimest korda ja ämmaemand pidi seda mulle selgitama. Mulle antakse kingakarp, milles on Isabeli juuksesalguke, riidetükk, millesse ta oli mähitud, mõned fotod temast ja kipsjäljendid. Nagu väike kirst; mälestusesemed inimesest, keda kunagi ei ole olnud. Kui ämmaemand jäljenditega tagasi tuli, nägid need välja nagu mõni lasteaia kunstitöö: roosa jäljend kätest ja sinine jalgadest. Sel hetkel jõudiski mulle lõpuks kohale, et ei tule mingeid kunstiprojekte, seintele joonistamist, koolide valimist, koolivormist välja kasvamist. Ma ei olnud kaotanud üksnes imikut. Ma olin kaotanud lapse, teismelise, naise.

      Tema jalad ja kogu keha olid nüüd külmad. Kui ma palatis kraani all ta varvastelt viimseid kipsipudemeid maha pesin, küsisin, kas võiksin ta kas või natukesekski koju kaasa võtta. Ämmaemand vaatas sellele viltu ja ütles, et see oleks ju pisut kummaline. Aga ma võin siin haiglas teda hoida nii kaua, kui tahan. Ma ütlesin, et olen valmis, et ta minult ära võetakse.

      Pärast, läbi pisarate Londoni halli taevast vaadates tundsin, nagu oleks minult midagi ära amputeeritud. Tagasi kodus olles vallandas pöörane lein minus veelgi suurema tuimuse. Kui sõbrad rääkisid vapustatud ja kaastundlikul toonil minu kaotusest, siis sain ma muidugi aru, mida nad mõtlesid, ent tundsin ikkagi, kui tapvalt täpne see sõna on. Teised naised olid võitnud – olid olnud võidukad riskantses õnnemängus looduse, sigimise, geneetikaga. Mina ei olnud võitnud. Mina – kes ma olin alati olnud nii võimekas, nii edasipüüdlik, nii edukas – olin kaotanud. Lein, avastasin, ei olegi lüüasaamisest väga erinev.

      Ent kummalisel kombel paistis väliselt kõik peaaegu endine, selline nagu varem. Nagu enne lühikest viisakat kontakti oma Genfi kontori kolleegiga, millele järgnes meie armulugu hotellitubades ning ilmetutes ja asistes restoranides; nagu enne hommikusi oksendamisi ja – esmalt õudusega – taipamist, et me ei pruukinud olla nii ettevaatlikud, nagu arvasin. Nagu enne raskeid telefonikõnesid, e-kirju ja tema viisakaid vihjeid otsuste, kokkulepete, aga ka ebaõnnestunud ajastamise kohta, kuni mul lõpuks kujunes pikkamisi teistsugune suhtumine, et ajastus võis ikkagi õige olla, et isegi kui see armulugu ei vii pikaajalise suhteni, on see andnud mulle, kolmekümne nelja aastasele vallalisele naisele, võimaluse. Mul oli kahe inimese jaoks enam kui piisav sissetulek ning rahandusalane PR-firma, kus ma töötasin, tundis uhkust helde hüvituse üle, mida nad lapsepuhkusel töötajatele võimaldavad. Ma mitte üksnes ei saa lapsega peaaegu terve aasta kodus olla, vaid mulle tagatakse tööle tagasi minnes ka paindlik töögraafik.

      Minu tööandjad oli samavõrd abivalmis ka siis, kui rääkisin neile oma surnult sündinud lapsest, ning mulle pakuti määramatuks ajaks haiguslehte. Nad olid ju mulle juba asendaja palganud. Nii ma siis istusin üksinda korteris, mis oli hoole ja armastusega lapse jaoks valmis sätitud: lapsevoodi, parimatest parim lapsevanker, käsitsi maalitud friiskangaga kaetud lastetoa sein. Esimestel kuudel ma ainult lüpsin välja rinnapiima, et see siis kraanist alla kallata.

      Bürokraatia püüdis olla vastutulelik, ent paratamatult siiski polnud. Ma avastasin, et surnud lapse sünnitamise korral ei näe seadus ette mitte midagi. Minu olukorras naine peab registreerima samaaegselt nii lapse surma kui sünni – see juriidiline julmus ajab mind siiani vihale, kui selle peale mõtlen. Ja seejärel tuli matus – jälle juriidiline nõue, kuigi seda oleksin ma niikuinii tahtnud. On raske ülistada elamata jäänud elu, kuid me püüdsime seda teha.

      Pakuti nõustamist ja ma võtsin ka selle vastu, kuigi südames tundsin, et sellest pole mingit kasu. Minu kurbus oli mäekõrgune ja mitte ükski jutt poleks aidanud mul seda ületada. Mul oli vaja tööle minna. Siis selgus, et ma ikkagi ei saa oma vanale töökohale enne aasta möödumist naasta – ei saa ju lahti lasta inimest, kes tuli emapuhkusel töötajat asendama. Neil on samasugused õigused nagu igal teisel töötajal – ning ma tulingi sealt ära ja hakkasin osalise koormusega tööle vabatahtlikuna heategevusühingus, mis korraldab kampaaniaid surnult sündinud laste uuringute toetuseks. See tähendas, et ma ei saanud enam oma vana korterit pidada, kuigi oleksin sealt niikuinii ära kolinud. Ma vabaneksin küll lapsevoodist ja lastetoa tapeedist, aga see korter jääks ikkagi kohaks, kus ei ole Isabeli.

      ENNE: EMMA

      Miski on mind üles äratanud.

      Ma tean otsekohe, et need ei ole joodikud kebabi kaupluse juures ega tänavakaklus või politseihelikopter, sest nendega olen ma harjunud. Ma tõstan pea ja kuulatan. Põnts, ja siis veel üks.

      Keegi liigub ringi meie korteris.

      Siin ümbruskonnas on hiljuti mitmeid sissemurdmisi toimunud ja ma tunnen hetkeks, kuidas adrenaliin kogu mu sisemuse sõlme keerab. Seejärel hakkab mulle meenuma. Simon on väljas, töökaaslastega pubiüritusel või kuskil mujal, ning ma läksin teda ära ootamata magama. Kolin annab mõista, et ta on liiga palju joonud. Loodan, et ta käib enne voodisse tulekut duši all ära.

      Tänavamüra või õigemini selle puudumise järgi tean umbkaudu, kui palju on kell. Ei kosta valgusfoori alt minema kihutavate mootorite undamist. Ei kosta ka autouste prõmmimist kebabi kaupluse juures. Leian kobamisi telefoni ja piilun kella. Mul ei ole läätsesid silmas, aga näen, et kell on 2.41.

      Si tuleb mööda koridori, nii purjus, et tal on meie vannitoaukse kriuksumine meelest läinud.

      Pole midagi, olen niikuinii üleval, hõikan.

      Tema sammud peatuvad ukse taga. Tahtes näidata, et ma ei ole vihane, lisan: ma tean, et sa oled purjus.

      Ebamäärased hääled. Sosin.

      See tähendab, et Simon on kellegi koju kaasa toonud. Mõne purjus kolleegi, kes ei jõudnud viimasele linnalähedasele rongile. Tegelikult see häirib. Mul on homme kiire päev – juba täna – ja Simoni pohmellis töökaaslasele hommikusöögi pakkumine ei mahu minu plaani. Kuigi tean, et kui asi selleni jõuab, on Simon meeldiv ja tore, kutsub mind kullakeseks ja iluduseks ning räägib sõbrale, kuidas ma peaaegu modelliks oleks saanud, ning et tema on kõige õnnelikum mees maailmas, ning mina annangi järele ja jään tööle hiljaks. Jälle.

      Head

Скачать книгу