ТОП просматриваемых книг сайта:
Eelmine tüdruk. JP Delaney
Читать онлайн.Название Eelmine tüdruk
Год выпуска 0
isbn 9789985341667
Автор произведения JP Delaney
Жанр Триллеры
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hea küll, hea küll, ütleb Simon kähku. Kollektsioon läheb hoiule. Aga võib-olla on ka muid asju …
Oma vastuses olen ma selle kauni lageda ruumi suhtes juba kummaliselt kaitsev. Heidame kõik üle parda, ütlen ma kärsitult. Alustame otsast.
Hea küll, ütleb Simon. Aga ma saan aru, et ta ütleb seda ainult sellepärast, et ma vihaseks ei saaks. Simon läheb kraani juurde ja hakkab sihilikult sinna kuhjatud musti tasse ja taldrikuid pesema. Ma tean, et tema arvates ei saa ma sellega hakkama, sest ma ei ole nii distsiplineeritud, et piinlikult korrastatud elustiili omaks võtta. Ma tõmban kaost ligi, ütleb Simon alati. Ma lähen alati üle võlli. Aga just sellepärast ma tahangi seda teha. Ma tahan end ümber programmeerida. Mind ajab marru vaid see, et ma teen seda koos inimesega, kes arvab, et tunneb mind, ent ometi ei usu, et ma sellega hakkama saaksin.
Ma tunnen, et suudan seal kirjutada, lisan. Niisuguses vaikuses. Sa oled mind juba tükk aega raamatut kirjutama julgustanud.
Simon ümahtab kahtlevalt.
Või siis teen hoopis blogi, ütlen ma.
Ma kaalun seda mõtet, uurin igast küljest. Blogi oleks tegelikult väga äge. Ma võiksin panna sellele nimeks „Mina minimalist” või „Minu minimalistlik teekond”, või siis hoopis midagi lihtsamat: „Preili Mini”.
Juba lähengi ma sellest elevile. Mõelda vaid, kui palju jälgijaid mu minimalismi blogi võiks saada. Ehk tõmban isegi reklaamitegijaid ligi, loobun tööst, muudan blogi hästimüüvaks elustiili ajakirjaks: „Emma Matthews, printsess Napp”.
Kas sa sulged siis kõik teised blogid, mis ma sulle tegin, uurib Simon, ja ma taltsutan end, et mitte plahvatada tema vihje peale, nagu ma ei võtaks blogimist tõsiselt. Vastab tõesti tõele, et „Londoni tüdruksõbral” on ainult kaheksakümmend jälgijat ning „Tšikilt tšikile” on neid ainult kaheksateist, aga mul pole olnud aegagi neid sisukalt kirjutada.
Ma pöördun uuesti taotluse juurde. Alles esimene küsimus vastatud ja juba me tülitseme. Kolmkümmend neli küsimust veel ees.
NÜÜD: JANE
Ma viskan pilgu taotluspaberitele. Mõned küsimused on ikka tõsiselt kummalised. Ma saan aru, et küsimused selle kohta, milliseid esemeid tahan majja kaasa võtta või milliseid seadmeid ja inventari võib muuta, on olulised, aga kuidas suhtuda järgnevatesse:
3. Kas sa ohverdaksid end, et päästa kümme süütut võõrast inimest?
4. Aga kümme tuhat võõrast inimest?
5. Kas paksud inimesed panevad sind tundma: a) kurbust või b) pahameelt?
Mul oli enne õigus, kui kasutasin sõna aus, taipan ma. Need küsimused on sellised nagu mõnes psühhomeetrilises testis. Aga samas jälle ei ole aus sõna, mida üks kinnisvaramaakler väga sageli kasutaks. Pole siis ime, et Camilla nõutuna paistis.
Enne taotluse täitmist guugeldan ma Monkfordi osaühingu kohta. Esimene link viib otse nende veebisaidile. Ma klõpsan klahvi ja ekraanile ilmub pilt lagedast seinast. See on väga ilus sein, kahvatust sileda tekstuuriga kivist, aga sellegipoolest annab see mulle vähe informatsiooni.
Ma klõpsan veel korra ja ekraanile ilmuvad kaks sõna:
Kui ma valin „ehitised”, ilmub ekraanile loetelu:
Iga ehitise nime peale klikkides avanevad uued pildid – ei mingeid sõnu, lihtsalt hoonete pildid. Kõik on ülimalt minimalistlikud. Kõik on ehitatud ühesuguse detailitajuga, samasugusest kvaliteetsest materjalist nagu Folgate Street üks. Fotodel ei ole ainsatki inimest ega midagi, mis inimtegevusele isegi viitaks. Kabel ja rannamaja on peaaegu äravahetamiseni sarnased: raske kuubikujuline graniitkivi ja peegelklaas. Ainult akendest avanev vaade on erinev.
Ma avan Vikipeedia.
Edward Monkford (1980) on Briti tehno-arhitekt, keda seostatakse minimalistliku esteetikaga. 2005. aastal lõi ta koos andmetehnoloog David Thieli ja veel kahe osanikuga Monkfordi osaühingu. Nemad on olnud teerajajateks domootikas, programmeeritavas kodukeskkonnas, milles maja ja hoone muutuvad integreeritud organismiks, kus ei ole kõrvalisi ega ebavajalikke elemente.[1]
Monkfordi osaühingu eripäraks on see, et ta võtab korraga vastu vaid ühe tellimuse. Seetõttu on nende toodangu hulk olnud taotluslikult väike. Praegu on neil käsil seni kõige ambitsioonikam projekt: New Austell, 10 000 koduga ökolinn Põhja-Cornwallis.[2]
Vaatan läbi auhindade loetelu. Architectural Review nimetas Monkfordi „isemeelseks geeniuseks”, ent ajakiri Smithsonian kirjeldas teda kui „Suurbritannia üht kõige mõjuvõimsamat staararhitekti … sõnaahtrat pioneeri, kelle töö on samavõrd vaoshoitud kui sügav.”
Ma kerin teksti „Isikliku elu” lõiguni.
2006. aastal abiellus üldsusele tundmatu Monkford omanimelise osaühingu liikme Elizabeth Mancariga. 2007. aastal sündis neil poeg Max. Ema ja poeg said õnnetult surma Folgate Street ühe ehitamise (2008–2011) ajal. Maja oli kavandatud perekonna koduks ja alustava osaühingu andekuse ilmekaks näiteks.[3] Mõned kommentaatorid (kes?) on osutanud sellele tragöödiale ja Edward Monkfordi selle järgsele pikale vaikperioodile Jaapanis kui osaühingule nime teinud rangelt lihtsa, ülimalt minimalistliku stiili kujunemise algtõukele.
Vaikperioodi lõpetanud Monkford heitis kõrvale oma esialgsed plaanid Folgate Street ühe suhtes – mis oli tol ajal endiselt ehitusplats[4] – ja rekonstrueeris selle algusest peale uuesti. Valminud maja võitis palju olulisi auhindu, kaasa arvatud Stirlingi ja Briti Kuningliku Arhitektide Instituudi auhinna.[5]
Ma loen neid sõnu uuesti. Tuleb välja, et see maja algas surmaga. Õigemini veel kahe surmaga, kahekordse kaotusega. Kas sellepärast tundsingi ma end seal nii koduselt? Kas nende askeetlike ruumide ja minu kaotusvalu vahel on mingi hingesugulus?
Automaatselt vaatan ma akna all seisva kohvri poole. Kohver on täis imikuriideid.
Minu laps suri. Minu laps suri ja siis kolm päeva hiljem ta sündis. Isegi nüüd teeb just see loomuvastane ebaõiglus, sündmuste õige järjekorra õudne ja ootamatu pea peale pööramine peaaegu rohkem haiget kui miski muu.
Sünnitusabi arst dr Gifford, minust ehk pisut vanem, oli see, kes mulle silma vaadates selgitas, et surnud laps peab sündima loomulikul teel. Infektsioonioht, muud komplikatsioonid ning keisrilõige kui suur kirurgiline protseduur olid põhjused, miks haigla lapse sünnieelse suremuse korral keisrilõiget ei paku. Pakkuma – oli sõna, mida ta kasutas, justkui lapse, isegi surnud lapse saamine keisrilõike teel oleks mingi eriline meelehea, nagu näiteks tasuta puuviljavaagen hotellis. Aga mul kutsutakse sünnitus esile, ütles arst, ja kogu protseduur muudetakse nii kiireks ja valutuks kui võimalik.
Ma mõtlesin: aga ma ei taha, et see oleks valutu. Ma tahan, et see teeks valu, ja ma saaksin lõpus elusa lapse. Huvitav, kas dr Giffordil endal on lapsi. Jõudsin järeldusele, et on küll. Arstid abielluvad noorelt, tavaliselt teiste arstidega, ning see mees oli liiga kena, et ilma perekonnata olla. Ta läheb õhtul koju ja kirjeldab enne õhtusööki õlut juues naisele, kuidas tema päev kulges, kasutades sõnu sünnieelne suremus, lõpuni kandmine ning võimalik, et ka süngevõitu. Siis näitab tütar talle oma koolis tehtud joonistust, isa annab tüdrukule musi ja ütleb, et too on väga andekas.
Ma lugesin meedikute meeskonna jäikadest ja kurnatud näoilmetest, kui nad oma tööd tegema hakkasid, et isegi nende jaoks on see kohutav ja harukordne. Kui neile pakkus