Riigikogu liikme Märten Moksi salajane elu - Helen Käit

Скачать книгу

mehele kallale ja ma päästsin ta. See väike tänamatu inimene jooksis küll juba minema, aga kõik siinolijad võivad kinnitada, et ma lõin seda hiiglast ainult enesekaitseks. Teise mehe kaitseks.“

      Politseinikud ei paistnud tema jutust väljagi tegevat. Märtenil hakkas lõug värisema. Mis see siis olgu! Tema tuli baari, et pisut närve rahustada. Nüüd vajab ta juba midagi viskist kangemat, et närve, ärevust ja kurat teab mida veel rahustada. Järsku tuli talle päästev mõte. Pikemalt kaalumata lõi ta selle lauale.

      „Laske mind lahti, te ei tohi minuga nii käituda, ma olen riigikogu liige Märten Moks!“

      Märten arvas nägevat, kuidas üks politseinikest muigas. Mis? See mundris pingviin julgeb tema kui kõrgeima võimuesindaja üle naerda? See oli ennekuulmatu! Nüüd aitab. Märten hakkas rabelema, sõnu valimata kõike ja kõiki sõimama.

      „Kerige perse, teie kõik! Ja kõik teie mentidest sõbrad ja nende sõbrad ka! Mul on teist sügavalt pohhui, ma olen riigikogu liige Märten Moks. Ma ei kavatsegi seda nii jätta, ma kaeban teie peale! Šovinistlikud sead, perverdid, idioodid …“

      Märten seda enam ei märganud, aga nüüd muigas juba suurem osa ümbritsevast rahvahulgast.

      „Näe, riigikogu põrsas näitab oma tõelist palet,“ kuulis ta kedagi ütlevat. Edasist ta enam ei kuulnud, sest vahepeal abijõude saanud politseinikud pooleldi kandsid ta baarist välja ja toppisid kongi. Märten räuskas kongisl veel mõnda aega, aga siis sai võhm otsa ja ta vajus kurnatult põrandale. Süda oli paha ja pea käis ringi. Ennekõike oli ta šokeeritud maailma ebaõigluse pärast.

      Öö veetis Märten kaineris ja seal oli tal aega mõelda. Mida rohkem ta mõtles, seda rohkem ennast haletsema hakkas. Vastu hommikut, kui Märten juba peaaegu kaineks oli saa-nud, ärkas temas taas eelmisel õhtul jalge alla tallatud uhkus. Kannatamatult ootas ta pääsemishetke, mil saab kuulutada kogu maailmale tema vastu toime pandud ebaõiglusest. Ta pani just mõttes kokku pressikonverentsi sõnavõttu, kui kongi uks avanes ja uksel seisev korrapidaja teatas, et naine on talle järele tulnud, aga enne peab ta veel mõnele paberile alla kirjutama.

      Oma sõnavõttu ei saanud ta kunagi kasutada. Pressikonverents küll tuli, aga mitte selline, nagu ta oli planeerinud. Kui ta korrapidaja nina alla lükatud paberid läbi luges, pidi ta peaaegu toolilt maha kukkuma. Kui tal poleks juba olnud nii kuradima räige peavalu, siis nüüd oleks ta selle kindlasti saanud. Peavalu võimalik põhjus oli iseenesest üpriski huvitav ja intrigeeriv, kuigi mitte Märteni vaatenurgast vaadates.

      Kuna Märten oli sekkunud kaklusesse alles siis, kui see oli juba täies hoos, polnud tal tegelikult aimugi, millesse oli ennast seganud. Politsei raporteid lugedes sai Märten aru, et kaklusesse sekkumine oli suur viga. Koljat, keda Märten pidas kakluse algatajaks ja pahaks poisiks, oli tegelikult Downi sündroomiga lapsemeelne hiiglane. Väikest kasvu mehike oli tema kallal ilkunud. Löömaks läks alles siis, kui hiiglane oma kiusajat endast eemale tõugata püüdis ja väikemees rusikad käiku lasi. Tolleks hetkeks, kui Märten sekkus, oli pisike riiukukk hiiglast juba mitu korda näkku löönud, kuid ise pääsenud vaid rebitud särgiga. Selline oli siis tegelik lugu. Must-valgel, politsei logoga paberil.

      Kui ajakirjandus vürtsikast vahejuhtumist haisu ninna sai, ei kaheldud hetkegi asja suure kella külge panemast. Juba järgmisel päeval ilutses ajalehtede esikaanel pilt rusikatega vehkivast viskihämus pilguga riigikogu liikmest Märten Moksist. Põhjalik ja mahlane artikkel andis avalikkusele teada, kuidas „rahva teener“ oli baarikakluses aidanud tuntud pätil ja riiukukel lüüa nokauti arengupeetusega hiiglast. Kuidas Märten oli politseile vastu hakanud, roppusi karjunud ja oma riigikogu liikme staatust kõigile nina alla hõõrunud.

      See oli Märtenile raske aeg, aga ta keeldus ennast süüdi tunnistamast. Kust kurat tema teadma pidi, et too suur sell on väheke napakas? Ega sel väiksemal ei olnud just ka otsaette kirjutatud, et ta on pätt ja kaabakas. Nad võiksid selle asemel, et tümitada teda asjade eest, mida ta kuidagi ei võinud teada, hoopis hea algatuse eest kiita. Ta oli seda teinud ju ikkagi kõige puhtamast südameheadusest ja kust võis tema teada, et asjalood on just nimelt nii nagu nad on. Inimesed on ikka tänamatud olevused. Ja kitsarinnalised.

      Aga muidugi oli veel asju, mis teda vihaseks ajasid. Näiteks need kuradi nutitelefonid. Muidu täitsa lahedad riistad, aga käesoleval juhul … nojah. Nimelt oli keegi pervert baaris oma telefoniga temast pildi teinud ja selle tõenäoliselt hea raha eest ajakirjandusele maha müünud. Märten oleks hirmsasti tahtnud sellele kodanikule öelda, kuhu ta selle raha toppida võib. Ilma nii ilmeka pildita poleks artikkel tõenäoliselt suurt menu saavutanud ja asi oleks varsti unustusehõlma vajunud. Nüüd oli aga kõigil, kes vähegi võtsid vaevaks lehti lugeda, tema nägu silme ees. Ja see nägu polnud just oma kõige paremas konditsioonis, see oli tema viie, või-võib-olla-ka-seitsme-viski-nägu.

      Võis aru saada, et erakonna peakontoris oldi raevus. Erakonna esimees Kaarel Kraus kutsus Märteni vaibale ja võttis ta läbi nagu poisikese, ähvardades teda isegi erakonnast välja heita. Nii kaugele asi siiski ei läinud. Aga esimees ütles väga selgelt välja: kui ta peaks veel sattuma mingisugusesse skandaali, on lõpp. Just nii oligi esimees öelnud – siis on lõpp. Märten Moks sai väga hästi aru, mis see lõpp on ja see ei meeldinud talle. Ilusa elu lõpp, kerge raha lõpp, tunde „ma olen nii tähtis“ lõpp. Lõpp, lõpp, lõpp. See sõna kummitas nüüd kogu aeg kõrvus, nii et ta ei saanud isegi enam rahulikult magada. Isegi unenägudes sosistas mingi pisike vastik härjapõlvlane, et nüüd on sinuga lõpp, lõpp, lõpp … Vahel oli sellel härjapõlvlasel Kaarel Krausi, siis jälle selle väikemehe nägu, kes hiiglasega kakelnud oli. Jah, see oli raske aeg.

      Sügaval sisimas hambaid krigistades oli ta Kaarlile alandlikult lubanud, et parandab ennast ja kasutab valimisteni jäänud aega aktiivseks maineparanduseks. Ainus konks oli, et kuidas seda tegema peaks. Selles polnud tal aimu ei siis ega nüüd. Tollest rumalast skandaalist oli möödas juba kaks nädalat, aga Märtenil polnud ikka veel ühtegi ideed, kuidas ennast uuesti reele upitada. Alguses oli ta oma naiivsuses lootnud, et erakond teda aitab – no võiks ju ometi, eks? –, aga õige pea sai selgeks, et sellest august peab ta omal jõul välja ronima. Ujud või upud. Märten oleks iga kell valinud esimese, polnud kahtlustki. Ta ei ole ju ometi mingi uppuja tüüp, kaugel sellest!

      Pärast mitmetunnist pingsat mõttetööd, nii et pea valutama hakkas ja ta profülaktika mõttes viskipudeli lahti korkis, jõudis Märten otsusele, et hakkab istungitelt vähem puuduma. Seni troonis ta uhkelt enim puudunud saadikute pingerivi esiotsas. Tõele au andes siiski mitte päris esimesena. Pärast niisugust otsust oli ta endaga väga rahul, kuid mitte kauaks. Kahenädalase korraliku kohalkäimise järel hakkas teda närima mingi salakaval ja pahatahtlik kahtluseussikene, kes sosistas talle, et sellest ei piisa. Esialgu polnud hääl veel liiga agressiivne, aga Märtenil oli kahtlane tunne, et varem või hiljem peab ta seda ussikest kuulda võtma.

      Niisiis, tol hommikul, kui pikakoivaline Milla oma äärmiselt mitteoodatud kommentaari poetas, istus Märten oma riigikogu kabinetis ja oli just järeldusele jõudnud, et võiks oma abilt pisut nõu küsida. Ja siis tuli too, lajatas talle lopsti! keset lagipead oma nõmeda märkusega. Kurat võtaks! Seda teadis ta ise ka, et Kaarli pilgu alt on hetkel kasulikum eemale hoida. Ta polnud loll. Tal polnud vaja, et keegi teine seda talle ütleks. Ta oli kavatsenud Millalt sõbralikult nõu küsida, kuid nüüd polnud selleks enam mingit tahtmist. Tuju oli terveks päevaks rikutud. Kohe nii rikutud, et polnud tahtmist isegi kümne minuti pärast algavale keskkonnakomisjoni istungile minna. Ah kurat! Ta oli ju lubanud, et puudub istungitelt vähem. Nojah, aga ta oli ju selle all silmas pidanud täiskogu istungeid, mitte komisjonide koosistumisi. Nii et kui ta praegu minemata jätaks, siis oma südametunnistuse ees oleks ta igal juhul puhas poiss. Aga kas ka kõigi nende vastikute erakonnakaaslaste ja pidevalt nuhkivate ajakirjanike ees, kes armastasid alatasa küsida, kus ta ühe või teise istungi ajal oli olnud? Põrgusse! Peab vist ikka minema. Tahtmist ei ole küll kõige vähematki, aga kohustused kutsuvad. Kuigi need neetud kohustused võiksid vahel vähem pealetükkivad olla, eks? Ohates ajas ta ennast oma mugavast toolist püsti, nähvas Millale, et peab nüüd minema „riigiasju ajama“, ning astus uksest välja.

* * *

      Märten

Скачать книгу