LITMIR.BIZ

       VR: Neid muutusi tuleb pidada enesestmõistetavaks ja loomulikuks. Teisiti polegi ju võimalik, sest muutub aeg ja vastavalt sellele aja nõuded, muutuvad ka noored ise, nende nõudmised ja vajadused. Oleks lausa imelik ja seletamatu, et noorte ajakiri ei arvestaks kõiki neid momente ega jälgiks hoolikalt tegelikkuse arengukõverat. Olgu see öeldud neile, viimasel ajal õnneks küll vähestele, kes ikka veel ei suuda mõista, miks „Noorus“ on selline, nagu ta on.

       LJ: Seda tõde tuleb nii mõnelegi ikka ja jälle meelde tuletada. Aga paljudest asjadest, millest praegu täiel häälel räägime, vist paarkümmend aastat tagasi ilma suurema pahanduseta kirjutada ei saanud?

       VR: Teadupärast on igal väljaandel oma n. – ö. kohustuslikud teemad. Lugejaid need tihtipeale ei haara. Püüdsime kohustuslike teemade puhul leida harjumuspärasest erinevaid vaatenurki. Kui teie palvel vanu ajakirju läbi lehitsesin, tabasin end mõndagi lugu üle lugemast. Mõnegi puhul taipad, et aeg on tõesti edasi läinud, toonud teised olud ja teised huvid. Aga mõni on väga tänapäevane – just need lood, kus kohustuslikus teemas püüdsime leida tavatut lähenemisviisi. Mäletan, et oli palju pahandust, kui ilmus majandusdoktor Mihhail Bronšteini ja filosoofiakandidaat Lembit Valdi vestlus pealkirjaga „Kas sa võid vanduda Marxi halli habeme ees, et oled marksist?“, mis käsitles marksismi mitte kui dogmat, vaid kui arenevat teadust. Selles oli palju nüüdisaegset, niisugust, mida vahepeal maha vaikiti ja millest nüüd on uuesti rääkima hakatud. /…/ Jah, mõnel ajahetkel võib ka väga hea ja sisutihe lugu saada palju vastaseid.

      Teiseks taoliseks näiteks võin tuua meie tookordsed seletused abstraktsest kunstist, millest laiem publik veel suurt midagi ei jaganud, aga mille ilminguid võis vabariiklikul noortenäitusel juba täheldada. Avaldasime reprosid, kunstnike (O. Soansi, E. Põldroosi, I. Malini) kommentaare ja arutlusi. Huvitav ja vajalik oli, aga toimetust selle eest toona ei kiidetud, pahandati küll.

      Tagantjärele võib öelda: et ajakiri saaks olla uudne ja köitev, nagu nüüd armastatakse öelda – vaimne, selleks vajab ta laiemat kandepinda, toetust nii lugejailt, kes tegelikult kõige uudse ja tõesega meelsasti kaasa tulevad, kui ka kõrgemalseisvatelt organitelt.

       LJ: Pärast „Noorust“ töötasite „Sirbi ja Vasara“ toimetuses, nüüd ajakirjas „Tallinn“. Kas te praegust „Noorust“ loete?

       VR: Mu lapsed tellivad seda, nii loen ka mina. Tundub, et praegune ajakiri püüab olla sisult uudne, vaimne ja köitev, aga ka välimuselt efektne. Küllap umbes niisugune ta peabki olema. Ajad on muutunud. „Noorusele“ on lisandunud „Vikerkaar“. Tegelikult juba kakskümmend aastat tagasi olime arvamusel, et noorteajakirju peaks olema vähemasti kolm: üks ühiskondlik-poliitilise suunitlusega, kuid ka kirjandust sisaldav, teine kirjanduslik ja kolmas õpilasajakiri. Nüüd liiguvad asjad sinnapoole ja see on hea.

      Miks ei võiks „Noorus“ ka kogukam olla? Meie ajal oli ta maht suurem, nüüd saab lugedes liiga ruttu otsa. Toimetusel ju jätkuks kindlasti jaksu paksematki ajakirja kokku panna.

       LJ: Selles suhtes arvame ühtmoodi.

      PÄRAST Valentin Rajasaart sai Nooruse peatoimetajaks Aleksander Koel (veebruarist 1970 maini 1973). Tema ajal kaotas ajakiri palju oma tasemest, muutus igavamaks ja hallimaks. Ega ta ise ka hiljem, juba Õhtulehes töötades, ei tahtnud eriti oma peatoimetajaks olekust rääkida, justkui mõistes, et polnud õiges kohas õigel ajal.

      Seejärel astus ametisse Vello Pilt, kellest sai staažikaim Nooruse peatoimetaja (juunist 1973 septembrini 1984). Aleksander Koeli väljavahetamisest, enda saamisest peatoimetajaks ja kõigest olulisest oma tööaastatel on Pilt väga põhjalikult kirjutanud mälestusteraamatus „Nooruse patud“ (kirjastus Ilo, Tallinn, 2006, 238 lk). Seetõttu ma tema ajast Nooruses pikemat ülevaadet kirjutama ei hakka, puudutan seda ainult nii palju, kui see minu ajaga haakub. Ühtekokku võib öelda, et tema 11 tööaasta jooksul algatas Noorus tõepoolest palju toredat ja meenutamist väärivat.

      Pärast Vello Pildi lahkumist peatoimetaja ametist ilmus Noorus veel umbes 13 aastat. Selle perioodi kohta on tema raamatus ainult kaks lauset: „„Noorus“ lõpetas ilmumise uue aja keeristes üheksakümnendate algul. Viimane peatoimetaja oli minu järglane Linda Järve.“ Mõlemad laused on ekslikud.

      Enne peatoimetajaks saamist

      NÜÜD VEIDI SELLEST, kuidas minust sai ajakirjanik ja tööaastaist enne Nooruse peatoimetajaks saamist.

      Olin lapsena agar ajakirjandusega suhtleja. Kirjutasin hoolega vastuseid laste raadiosaatele „Mõistata“, vahetevahel loeti mõni kiri ka ette. Lastelehele Säde kirjutasin esmakordselt esimeses klassis – pahasena, et lehes polnud juba mitu nädalat ilmunud Lasteraadio saatekava. Hiljem, neljanda klassi õpilasena alustasin kooli tollase pioneerijuhi ja eesti keele õpetaja Regina Peedi taganttõukamisel uuesti. Olen talle väga tänulik, sest ta oli esimene õpetaja, kes märkas mu suurt huvi ajakirjanduse vastu. Meie koolil olid sidemed Usbekistani pioneeridega ja õpetaja Peet saatis mõne mu Sädemes ilmunud kirja sealsele õpilaslehele Lenin Utškuni, kus need ka ilmusid. Niisugune tore „rahvusvaheline“ kogemus siis juba üsna varajasest ajast.

Скачать книгу