ТОП просматриваемых книг сайта:
Nooruse lugu. Linda Järve
Читать онлайн.Название Nooruse lugu
Год выпуска 2017
isbn 9789949608485
Автор произведения Linda Järve
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Nooruse esimene peatoimetaja (keda tollal nimetati vastutavaks toimetajaks) oli Mango Paaver (detsembrist 1946 kuni oktoobrini 1948). Seejärel oli Ants Saare kord – novembrist 1948 augustini 1950. Kahele temaaegsele ajakirjanumbrile on alla kirjutanud peatoimetaja asetäitja Manivald Kesamaa, keda rohkem tunti luuletajana.
Ants Saarelt saime 1986. aastal samuti meenutusi Nooruse tegemisest. Ta rõhutas, et iga ajakiri elab oma ajas, teda ei saa sellest lahti kiskuda, kui küsida, miks toonane Noorus oli välimuselt tagasihoidlik.
„…me saime kasutada vaid päris tavalist kõrgtrükki. Ka kaante jaoks. Peale musta oli veel vaid kaks värvi. Neid tuli omavahel kombineerida, katsuda pealetrükiga saada uusi toone. Kavatsus oli hea. Õrn must ja sama õrn punane peaksid kokku andma korraliku pruuni. Kuid juhtus, et värvid ei segunenud või laskis masinamees teist värvi peale liiga paksult. Ja minu esimese, oktoobrinumbri kaas saigi otsekui vereplekiline. Pildil aga olid revolutsioonilised töölised ja talupojad. Trükikoda nõudis hiljem, et toimetuse esindaja istuks iga poogna trükkimise juures. Ja kunstnik või toimetaja istuski. Mõnikord ööd läbi.“
Saare sõnul ei olnud Noorusel alguses kindlat toimetuse koosseisu, sest seda oli lihtsalt unustatud taotleda. „Kokkuleppel kirjastusega võisid ajakirja tegijad endale honorarist palkadeks määrata 4000 rubla. Sinna mahtusid vastutava toimetaja, tema asetäitja Huko Lumeti, korrektori ja masinakirjutaja palk.“ Fotograaf Vladimir Gorbunov ja kunstnik Hugo Aas vist ei saanudki palka, vaid ainult honorari, ka oli fotomehe mootorratas toimetuse ainus liiklusvahend. Rubla kurss oli nõukaajal väga muutlik, kindel võib olla aga selles, et mitme inimese vahel jaotatud 4000 rubla kuigi olulist rikkust ei tähendanud.
KUID olmeküsimustest olulisematena meenutas Ants Saar seda, kuidas aeg kujundas ajakirja nägu. „Me tulime igal hommikul tööle läbi varemetes tänavate ja igaüks meist pidi töötama linna taastamisel vähemalt 100 tundi. Me istusime poolkülmades korterites ja samasugustes tööruumides ning alles aasta tagasi olid kaotatud toidukaardid, mis muidugi ei tähendanud, et toidulaud olnuks rikkalik.“ Nii oligi ajakirjas palju luuletusi taastamistöödest, lugusid metsavarumisest ja muudest kampaaniatest.
Palju tegeldi poliitikaga ja nn klassivaenlastega. Hiljutine sõda oli mõjutanud kõiki toimetuse töötajaid isiklikult: nad olid kaotanud lähedasi, olid võidelnud sõjas ja komandeeringutes käies püüdsid ikka päevavalges ja kiiremini läbi kihutada suurtest metsadest, kus teati olevat metsavendi.
Päris sõjale järgnes külm sõda ja ka see kajastus ajakirja sisus. Välismaale läinud eesti kirjanike avaldamine ei tulnud kõne allagi. Kuid püüti ka luua oma noort autorkonda, moodustada noorte autorite koondist (NAK), pidada noorautorite vabariiklikku kokkutulekut. NAKi väljaandena ilmus almanahh „Võitlev sõna“. Tolle aja noorte ja veidi rohkem tuntud autorite, kellest hiljem kujunesid elukutselised kirjanikud, loetelu on Saare meenutustes pikk – kokku võttis ta selle mõistega „eesti nõukogude kirjanduse esimene laine, mis kerkis vahetult sõjajärgseil aastail“ ja milles oli mingi osa ka ajakirjal Noorus. Tuntud kirjanikeks kujunesid näiteks Vladimir Beekman, Valeeria Villandi, Robert Vaidlo, Ilmi Kolla, Holger Pukk, Silvia Truu jpt.
Tagantjärele on mul kahju, et puuduvad meenutused Nooruse järgmistelt peatoimetajatelt, kelleks olid Voldemar Kapp novembrist 1950 novembrini 1956 ja Roman Nittim detsembrist 1956 oktoobrini 1961. Kohtusin nendega küll, aga mälestusi jäädvustada ei taibanud.
Edasi seostus Noorus Valentin Rajasaare nimega (1961. aasta novembrist 1962. aasta maini oli ta peatoimetaja kohusetäitja, seejärel kuni jaanuarini 1970 peatoimetaja).
Legendide aeg
RAJASAARE AJAL ALGASID MINU ESIMESED kokkupuuted Noorusega, esialgu muidugi koolinoorest lugejana. Tegin temaga 1986. aastal Nooruse 40. sünnipäeva numbrisse ka pikema intervjuu, pealkirjaga „Legendide aeg“. Et just Rajasaare Noorus oli mulle mu peatoimetajaks saamise ajal kõige suurem eeskuju, panen sellest intervjuust osa siia sellisel kujul, nagu see toona ajakirjas ilmus, ka keelevormid on tolleaegsed. Mälestuseks ja iseloomustamiseks, sest praegu teatakse Rajasaare kohta väga vähe, aga tema panus ajakirjandusse oli kaalukas.
Linda Järve: „Nooruse“ avastasin enesele kuskil keskkooliaja lõpus, umbes 1964. aastast alates. Tollal toimetasite ajakirja teie, Valentin Rajasaar. Aga peatoimetajaks saamisele eelneb tavaliselt pikem ametitee. Kuidas teiega oli?
Valentin Rajasaar: Tänavu septembris sai mul ajakirjanikuametit peetud 40 aastat. Alustasin pärast armeest tulekut „Postimehes“, siis olin „Molodjož Estonii“ Tartu korrespondent, seejärel teenisin leiba „Edasis“ ja „Rahva Hääles“, kuni EPA-sse õppima läksin. Õppisin mõõtjaks, nagu rahvasuu kutsub maakorraldusinsenere. Õpiajal sai EPA lehte tehtud, selle esimene toimetaja oldud. Kui lõpetasin, siis tuli valida, kas maakorraldus või ajakirjandus. Viimane istus pagana kõvasti sees. Parasjagu hakkas Villem Gross „Noorusest“ ära minema, oli enese asemel mind vastutavaks sekretäriks pakkunud. Sellesse ametisse siis tulingi. Peatoimetaja oli tookord Roman Nittim ja „Nooruse“ toimetus asus täpselt seal, kus nüüd „10 minuti“ toidubaar.
LJ: Kui praegu kuuekümnendate aastate „Noorusest“ räägitakse, siis enamasti nagu millestki legendaarsest, edasikandvalt vaimsest. Öeldakse ka, et ajakirja taset tollal ja hiljem, seitsmekümnendatel aastatel, ei andvat võrreldagi.
VR: Legendid legendideks, toimetuse jaoks oli kõik väga proosaline. Küllap valitseb tagasivaadetes ikka mingi nostalgia. Vaevalt minagi sellest vaba olen. Oma noorusaastatest mõeldakse heldimusega, sest siis suudeti palju ja tagantjärele näib, et suudeti midagi rohkemat kui teised hiljem. Toonased algajad prosaistid, luuletajad, kunstnikud on meie praeguses kultuuripildis kõige elujõulisemad, nii 35–50-aastased täies hakkamises inimesed. Oma noorpõlves olid nad suuremalt osalt kõik „Nooruse“ ümber koondunud, temasse kiindunud, käisid sageli toimetuses, tulid enamasti uute juttude ja luuletustega, lugematu hulga ideedega. Toimetuses töötasid noil aastail Valeeria Villandi, Ita Saks, Ursula Põks, Rein Saluri, Arvi Siig, Ülo Tuulik, Jaan Klõšeiko. Igapäevatööd tegime parima äratundmise järgi.
LJ: Ja milles see parim äratundmine väljendus, mida pidasite tookord tähtsaks?
VR: Noorteajakirja tiraaž oli väike, paljudeni ei jõudnud. Otsingud käisid ajakirja mõjukuse suurendamiseks. Muutsime kujundust, püüdsime sisu parandada. Peatoimetaja üksi ei suuda midagi, kuidas ta ka ei punnitaks. Ikka kogu toimetus peab uue eest väljas olema. Meie olime kõik ühel nõul, pidasime sisutihedust olulisemaks kui väliseid efekte. Leidsime, et varasemat vähest kirjanduse ja kunsti osa tuleb suurendada. Arvasime ju, et meil polegi moraalset õigust õpetada oma lugejat, pakkuda talle valmisretsepte. Tähtsam on, et lugejal oleks ainet mõtlemiseks, ise oma taotlusteni jõudmiseks. Ja seda ainet pakuvad kirjandus ja kunst küllaga.
LJ: Mitmed eelnenud mõtetest iseloomustavad suuresti ka „Nooruse“ praegust toimetust. Tegelikult on üsna tore kujutleda, kuidas paarikümne aasta pärast on ka paljud nüüdis-„Nooruse“ autorid ja kirjasaatjad elujõulised teenekad kultuuri edasiviijad. Sellised, nagu on olnud ja on praegugi näiteks teie toonased kolleegiumi liikmed. /…/ Peaaegu polnudki ametlikke funktsionääre, igaühes tundus olevat ühtaegu ideede generaatorit ja tegutsejat. Ka näib, et kirjanikke ei tulnud toona kirjutama paluda nii pikalt kui praegu.
VR: Üldiselt olime arvamusel, et kolleegiumis peaks olema noorte meeste kõrval mõni teenekas ja eakas kirjanik. Üksvahe oli selleks Paul Viiding – suurepärane inimene. Pärast teda Erni Krusten, kelle pidime kolleegiumist vabastama tervislikel põhjustel.