LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Mul nimelt on Teile ettepanek kaardistada Eestiga seotud paiku maailmas. Lugesin Go Reisiajakirja ühest artiklist Teie väidet, et püüate igas maailmanurgas, kus käite, leida mingi seose Eestiga ja et see ongi peaaegu kõikjal õnnestunud.

      Kui mitte arvestada lapsepõlves koos vanematega tehtud automatku Venemaal, siis piirduvad minu reisikogemused üsna lihtsate äri- ja puhkusereisidega (millest enamik on ostetud Teie reisibüroost), aga nüüd tunnen minagi tungi minna avastama midagi uut ja erutavat. Loodan, et kuigi mul on seljataga esimene juubel, pole selleks veel hilja.

      Esitan Teile väljakutse minuga teatud mõttes võidu reisida.

      Me võiksime need reisid ehitada üles mitte just otsese võistlusena, aga omamoodi loomingulise konkursina – püüaksime mõlemad tuua külastatavatest paikadest lisaks teadmistele ja emotsioonidele kaasa Eestiga seotud lugusid. Et sellest kõigest saaks kokku meie väikese Eesti suur maailm.

      Reisikulud katab mõistagi väljakutsuja.“

      See veidi puine kiri oli tavapärasest midagi nii erinevat, et arvasin esmalt, et tegu on fiktsiooni või petukirjaga. Nagu püüaks mõni Nigeeria suli minult raha välja meelitada või mind lolliks teha. Seda viimast – näo kaotamist – kardan ma sama paaniliselt kui hiinlased.

      Saatsin lakoonilise vastukirja, et miks ja kuidas peaksin olema kaasatud sellesse loosse, mis ähvardab paisuda afääriks.

      Artur vastas omakorda kiiresti ja lühidalt, vastused punktide kaupa rühmitatud ja kõlasid umbes selliselt:

      1. me seisame kahe jalaga oma turbases maas. Rabas. Soos. Meie mõtted on kinni harjumuspärases ümbruses ja oludes, mis ei tekita enam mingeid kirgi. Kui Buddha siirdus nirvaanasse, oli ta vabanenud kõigist kirgedest. Ma olen selle seisu saavutanud ja mul on igav. Olen mõelnud, et ehk annaks reisimine võimaluse vallandada uusi kirgi;

      2. uusi kogemusi võiks korjata võimalikult erilistes või eriskummalistes paikades;

      3. et kogemus oleks võimalikult täiuslik, võiksime valida võimalikult palju erinevaid liikumisviise – hobustest purjelaevadeni ja rongidest lennukiteni.

      Kui olime vahetanud veel paar-kolm kirja, mõistsin, et tegu on üsna süstemaatilise selliga, kes on enda argumendid ja minu vastuargumendid oma peas päris põhjalikult läbi arutanud. Nende kirjade põhjal tundus ta nii oma väidete põhjendamises kui mõnes teiseski punktis – avameelsuses näiteks – minust päris palju erinevat. Aga kuna samas tundsin kohati, otsekui kirjutaks mulle mu kaksikvend, siis polnud tegu ka vastandite tõmbumisega.

      Lõpuks lõime käed. Meie kokkulepe jäi, et valime ühel häälel välja kümmekond eri paika maailma eri nurkades. Paigad võiksid moodustada omavahel paare. Ja siis loosime mõlemale osalejale võrdse arvu kohti, kuhu ta peab paari aasta jooksul jõudma ja kust leidma nende paikade erilised seosed Eestiga. Lisaks kirjutame teineteisele oma rännakutest võimalikult operatiivselt reisikirju. Võidab see, kes toob koju rohkem ja paremaid Eesti-seoseid. Kes ja kuidas võitja välja kuulutab, jäi selgusetuks, aga Artur vihjas, et tal on ideid.

      Nii reisi vältel kui nüüd hiljemgi olen endalt korduvalt pärinud, miks ma selle, ausalt öeldes üsna naeruväärse väljakutse vastu võtsin. Olen ma veel vähe reisinud?

      Andsin sellele küsimusele eri kohtades ja eri hetkedel erinevaid vastuseid.

      Kodus ütlesin, et pean sellega tegelema sotsiaalse surve tõttu. Kinnitasin pead vangutavale tütrele, et kui ma seda ei tee, ei peeta mind enam tõsiseks rännumeheks. Ma ei kuulanud ta väiteid, et inimesed arvaksid ka viis aastat pärast mu surma, et otsin parajasti kusagil Niiluse lätteid või viimaseid kannibale.

      Tööl veensin kolleege, et see on ülipõnev projekt meie reisibüroo promomiseks. Finantsdirektor hakkas asja positiivsemalt suhtuma alles pärast seda, kui lubasin, et ma ei võta äraoldud aja eest välja mingit päevaraha.

      Tegelikult olin ma lihtsalt lummatud, et keegi võib 50aastasena innustuda ja erutuda reisimisest nii siiralt ja vahetult nagu Artur Soomets. Tahtsin lähedalt vaadata, kuidas inimene soovib avastada maailma, otsida sealt pisikesi detaile, mis tunduvad olulised just talle ja ainult talle.

      Mina ei osanud reisimisest ammu enam niimoodi vaimustuda. Olin isegi kade, et tal on see kõik veel ees, lootsin, et nüüd on mul Soometsa käekõrval võimalik see magus tunne uuesti läbi elada. Tahtsin näha, kuidas noor jaaguar sööstab esimest korda selvasse, silmad põnevusest kollased ja suus vere maitse.

      Viin. Euroopa näivus

      Olgu, Artur, ma olin nõus lendama Viini, kui see meie mängureeglite järgi nii läks. Aga ei mingit vaimustust. See on linn, kus õppida suurimat nüüdisaegset kunsti: kuidas jätta endast muljet, kuidas hoida kinni seltskondlikest reeglitest, kuidas teha nägusid, kuidas olla poliitkorrektne.

      Nii nagu Viin oli aastasadu Kesk-Euroopa pealinn, on ta olnud ka teeskluse pealinn. Võin selle väite tõestuseks pakkuda ohtralt klassikalisi näiteid.

      Näide üks: et ooperiprimadonnad saaksid aadlimeestele rahulikult minetti teha, kaevati Viini ooperimajast üle tee asuvasse Sacheri hotelli maa-alune käik. Väliselt oli kõik korras, keegi ei näinud ontlikke abielumehi oma abikaasasid petmas. Alati kui Sacheri hotellist maailma läinud ülimagusat torti söön, meenub see keelatud armastus. Üle poole lõigu ei suuda seda kunagi süüa – kuradi lääge, neljas lusikatäis ajab igal normaalsel inimesel südame läikima. Aga trendikas. Kui sa pole kodusele tähtpäevale toonud Sacheri torti, oled sa seltskondlikus mõttes täielikult läbikukkunud.

      Näide kaks: oi, ma naeran neid eesti tõusikuid, kes postitavad 1. jaanuari hommikul Facebooki pilte endast ja oma kaunis kleidis kaaslasest Musikvereini kuldses saalis! Muidugi on Viini filharmoonikud kõik maailmaklassiga pillimehed, aga igavamat kontserti annab otsida! Juba enne kohustuslikku lõpulugu „Radetzky marssi“ võib rahulikult haigutada – kõik Straussi perekonna polkad ja valsid ning nende esitamise järjekord on ammuste reeglitega kenasti paika pandud. Minimaalne loomingulisus, ei mingit vabadust, kõik on viisipäraselt ette määratud.

      Kui tahate päriselt Straussi valsse kuulata, nende saatel tantsides taevasse tõusta, oma partneri kõrvalesta hammustada, siis minge Doonau äärde rannakohvikutesse, seal on sel muusikal veel elu sees. Seal võib tantsides mööda põrandat libiseda ja libastudagi, ilma et keegi seda pahaks paneks.

      Ma mõistan Viini poissi, Rudolf Straussi sõpra Stefan Zweigi, kes enda mälestusteraamatus kirjeldab oma lapsepõlve Viini kui kõige karmimate reeglitega paika Euroopas. Just sellisest linnast saidki võrsuda doktor Sigmund Freudi patsiendid, kes seadsid häbenedes sammud Berggasse 19 poole (kus praegu on Freudi muuseum), et lõpuks ometi saada abi oma võltsilt elatud elu normaalsetesse rööbastesse sättimisel.

      Ma ei andesta Viinile seda, et kui esimest korda seal käies tahtsin juua kohvi Ringstrassel asuvas kuulsas Imperiali hotellis, ei lastud mind sisse. „Sir, meie hotelli etikett ei tolereeri teksaseid,“ teatas mulle uksehoidja. Vähe sellest, ka samateemaline silt oli uksele paigutatud. Halloo, see on seesama hotell, mille rõdult Hitler anšlussi järel märtsis 1938 austerlaste rõõmuks natsitervituseks käe tõstis! Siit tervitas Juht neid tuhandeid austerlasi, kes olid austanud Saksa armee sissemarssi lillede ja haakristilippudega. Ja mina peaksin sellesse majja sisenemiseks panema selga smokingu?!

      Võib-olla tahate, et ma läheks ka Viini kesklinnas kõrguva Heldendenkmal der Roten Armee monumendi juurde ja viiksin sinna punaseid nelke?!

      Ei, Kameraden, imege Karli kiriku sambaid!

      Olin sellegipoolest meie kokkuleppe kohaselt valmis Viini lendama, sest selle linnaga on seotud veel üks huvitav nägude tegemise näide, mille väikekodanlikule publikule igal võimalusel hea meelega järada viskan.

      See on lugu sellest, kuidas Austria keisri ja Ungari kuninga Franz Josephi naine Elisabeth ehk Sisi tapeti juba ammu enne ta tegelikku mõrva. Lause „Nii nad tapsidki meie Elisabethi“ peaks olema sama tuntud ja sümboolne kui lause „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“.

      Hakkasin

Скачать книгу