LITMIR.BIZ

      Küsimusele, milline mees olen mina, on mul endal mõistagi raske vastata. Ma arvan, et oskan enam-vähem õiglaselt hinnata, kelleks teised mind peavad, ju ma tean ka, milline ma olla tahaks, aga kes ma olen, on ikkagi keeruline öelda. Eriti kui seda peab avalikult tegema. Sest mõistagi olen ma ka edev, aga see ei puutu võib-olla praegu asjasse.

      Mulle meeldib reisida. Muu hulgas sellepärast, et see võimaldab eemal- ja üksiolekut. Aga ma ei taha kunagi reisida päris üksi, sest ma ei taha inimestest nii eemal olla. Mida aasta edasi, seda kiiremini tahan ma reisidelt koju tagasi jõuda. Üldse sooviksin oma reisimehe karjääri ja imagoga mingi lõpparve teha. Teekski, aga siis tekivad kohe ebamugavad küsimused. Küsimused, mis ei aja lihtsalt kukalt kratsima, vaid on eksistentsiaalsed – kes ma siis õieti olen, mida ma siis oma allesjäänud eluga peale hakkan? Mõnikord mõtlen, kas ma olengi see Ahasveerus, kes igavesti mööda maailma peab rändama. Ainult et milliste pattude eest mulle see koorem on kanda antud, ei oska ma öelda. Sest patte mul ju pole, kinnitan iseendale.

      Muidugi olen ma seikleja. Aga mul on reisides alati kaasas korraliku firma korralik kindlustuspoliis ja mainstream-sarja Lonely Planet vastava riigi raamat. Keegi ei usu, et ma kasutan Lonely Planetit. Et inimeste ootusi mitte petta, püüan seda viimasel ajal teha salaja – tõmban raamatu oma lugerisse ja keegi ei näe, mida ma hallilt ekraanilt uurin.

      Mõnedki peavad mind mu ringireisiva elustiili tõttu hedonistiks, aga hedonist olen neile, kellele ma tahan, et see nii paistaks. Pealegi ei oleks ükski klassikaline hedonist valmis kõmpima päevade kaupa mööda poriseid teeradu ega ööbiks hostelites, kus üle magajate trambib leegion prussakaid ja haisev peldik on koridori peal.

      Jah, mulle meeldivad ka äärmused. Aga kontrollitavad äärmused.

      Ma tahan proovida heameelerohtusid, aga ma ei taha, et mind tulistataks surnuks nagu „Easy Rideri“ Billyt ja Wyatti New Orleansis. BDSMi-seansil Amsterdamis ei tahtnud ma olla ei domineerija ega alluv. Küll aga meeldis mulle kõrval seista ja märkmeid teha. Olen sõitnud kummipaadiga üht maailma raskeimat white water rafting’u rada – mööda Zambezi jõe kärestikke Victoria joast allavoolu. Paat läks ümber, süstadega kaasa sõitnud päästemeeskond tõmbas mu lõpuks välja, aga ma ei taha enam tunda, et ma ei saa aru, kus on taevas ja kus on jõepõhi, kus elu, kus elu lõpp. See polnud surmahirm, see oli pahameel, et ma keerlesin abitult vees nagu pesumasinas ja ei kontrollinud olukorda. Mäletan, kuidas mulle meeldis Teheranis islamipolitsei eest põgeneda, piiritusepudelid kotis, aga ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud siis, kui moraalijüngrid meid kätte oleksid saanud.

      Ja tegelikult ma tõesti kardan paljusid asju, mis on reisimise vältimatu osa. Lennuhirmust olen õppinud aastatega üle saama, aga ma ei usalda paljusid atraktsioone ja lõbustusi, mida lahkete nägudega turismitöötajad põnevates kohtades pakuvad. Bendžihüppe-mehelt küsin kolm korda üle, millal ta viimati julgestusköisi vahetas. Oma sukeldumisvarustuse vaatan enne vette minekut piinliku hoolega läbi ning kui tekib vähemgi kahtlus, lasen kohe balloonid või voolikud välja vahetada. Ma ei salli, kui bussijuht mägedes kihutab või rongijuht tukkuma jääb. Ja mul on alatasa tunne, et nad kihutavad või tukuvad.

      No ja siis on mul veel kerged foobiad rahvamassi ja suure lärmi suhtes. Aga seda pean lihtsalt intelligentsi tunnuseks.

      Osa neist hirmudest on kindlasti pärit kusagilt lapsepõlve hämarusest, ülihoolitsevalt vanaemalt ja muretsevalt emalt, osa on aga välja kasvanud neistsamadest reisidest, mida ma nii väga jumaldanud olen.

      Kui me oleks jõudnud Bami linna planeeritud ajal – 23. detsembril 2003 –, oleks 26 271-le maavärinas hukkunule võinud vabalt lisanduda veel seitse eestlast. Ma ei taha, et võõrad mehed pööravad Kalašnikovi automaadid minu poole ja sunnivad mind kaasa minema, nagu juhtus Lusakas, kus pärast Usāmah ibn Lādini Nairobis ja Dar es Salaamis korraldatud plahvatusi kahtlustasid kohalik politsei ja USA saatkond meid koostöös terroristidega. Ma ei taha teist korda jääda malaariasse, haigusesse, mida põdedes tundsin end sama lödilt nagu harilik vihmauss.

      Tihti hirmutab mind vastutus oma reisigrupi pärast. Muretsen, ega keegi lollpea ei pista läbi autoakna lõvile kätt koos kaameraga hammaste vahele, ja olen pisarateni kurb, kui kellelgi on tuju halb, sest ei näinud delfiine nii lähedalt, kui lootis. Seetõttu olen oma reisikaaslaste suhtes üha enam valiv. See, kellest on karta, et ta hakkab teisel päeval virisema, et hotellivoodi pole piisavalt pehme, viigu mu poolest oma raha Stockmanni kaubamajja, mitte minu reisibüroosse.

      Kokkuvõttes olen oma reisimehe koormast selgelt väsinud. Väsinud eelkõige emotsioonidest, mis on mööda maailma tiirutamisega mu ümber kuhjunud. Väsinud sellest, et kohati on tõesti nii, et ei jõua kohvrit lahti pakkidagi, kui on vaja keldrist teine reisikott tuua, uued asjad sisse visata ja taas minna. Tüdinud, et inimesed arvavad, et reisimine on ainuke teema, millest minuga rääkida. Tahaks maailmas tiirutamise asemel seda maailma rohkem mõtestada. Olen sellest viimastel aegadel ka väljapoole märku andnud, aga ei paista, et mind eriti usutaks, ikka ütlevad vestluspartnerid, et oh, kui põnev, kas sa kodumaal ka üldse oled, ja ah, küll sul on huvitav elu.

      Arvestades eelöeldut ja mõnda, mille siinkohal ütlemata jätsin, polnudki ma nii üllatunud, kui sain üle-eelmisel aastal enne lihavõttepühi – seega siis umbes kaks ja pool aastat tagasi – elektronkirja Artur Soometsalt. Teemareale oli kirjutatud „Suur võidusõit“. Toon selle siinkohal ära vaid paari väljajätuga.

      „Lugupeetud Tiit Pruuli!

      Olgu kohe alguses öeldud, et ma ei kirjuta Teile mitte esimese emotsiooni ajel, vaid pärast põhjalikku kalkuleerimist. Usun, et mu ettepanekul võiks olla sügavam sisu meie mõlema jaoks isiklikult ja võib-olla ka laiemalt.

      Esiteks – mulle on hakanud meeldima suured asjad –, kui pidutseda, siis nagu suur Gatsby, kui reisida ümber maailma, siis nagu Great Leslie. Olen aru saanud, et Teilegi on suured teemad südamelähedased. Alati tuleb seejuures muidugi hinnata, millal võib suur ettevõtmine pöörduda suureks afääriks. Või näida kõrvalseisjatele suure afäärina.

      Ma olen tänaseks jõudnud oma eluga kuidagi sellisesse etappi, kus võiks öelda, et nirvaana on peaaegu saavutatud.

      1. Lapsed on suured – mu geenid liiguvad ilmaruumis ilma minu kaasabita edasi.

      2. Mu tervis on ühest küljest kontrolli all, teisalt tunnen iga kord süstlanõela läbi naha vajutades, et mu suhkruhaiguse positiivne roll on olnud igavikuhirmust üle saamine.

      3. Mu viimane maksupettus jääb eelmisesse sajandisse. Eks olin minagi tolle kuulsa Diveci-nimelise, offshore’i teenuseid pakkuva „kui sind pole siin, siis sind pole olemaski“ – firma klient. Klaarisin maksuametiga oma suhted. Pääsesin veidi üle miljonikroonise trahvi ja enam-vähem puhta südamega, mis annab mulle enesekindlust tänaseni.

      4. Kindlustusäri on mind õpetanud riske kalkuleerima ja manageerima. Ma ei räägi siinkohal mitte ainult isiklikest finantsriskidest, vaid ka laiemalt – perekondlikult ja ühiskondlikult. Ma oskan ennustada, kus ja mis võib hapuks minna, ja ei topi oma nina nendesse teemadesse. Olen harjunud asju pikalt planeerima, ma ei oota enam kiireid võite ja sellist aastatootlust nagu

Скачать книгу