LITMIR.BIZ

      Ajaloo kulg oleks võinud olla hoopis teistsugune. Ameeriklased olid 24. märtsiks kavandanud Alan Shepardi juhitud Freedom 7 suborbitaallennu, kuid otsustasid enne seda teha veel ühe mehitamata katselennu. Selleks ajaks, kui Shepard viimaks 5. mail 1961 kosmosesse jõudis, oli tema koht ajaloos juba hõivatud.

      Tõele au andes oli Gagarini lend ümber Maa tõesti inimkonna esimese kosmosesammu vääriline saavutus. Shepard oleks teinud vaid mõne minuti kestnud suborbitaalse lennu, kuid Gagarini teekond viis teda tiiruni ümber planeedi, kus ta nägi 89 minuti jooksul nii päikesetõusu kui ka – loojangut.

      Vostok 1 oli mehhaanilise jõu kehastus – selle mootorite tõukejõud oli 4800 kN ja Gagarin pidi taluma missiooni võtmehetkel kuni kuuekordset raskusjõudu. Vostok 1 läkitamiseks läbi Maa atmosfääri kosmose tühjusse läks vaja raevukat energiapurset. Orbiidile jõudnud, jätkas Vostok 1 teekonda itta üle Venemaa steppide ja Siberi taigade ning võttis seejärel suuna üle Vaikse ookeani Lõuna-Ameerika lõunapoolseima tipu poole. Sealt kulges teekond põhja poole üle Atlandi ookeani, Aafrika vihmametsade ja kõrbete kuni Maale naasmiseni emakesel Venemaal.

      Vostok 1 missioonipäeva hommikul oli Gagarin Kasahstanis Bajkongõri kosmodroomil raketile pääsu oodates rahulik. Temaga oli kaasas varupiloot German Titov. Kaks tulevast kosmonauti olid enam kui aasta jooksul koos töötanud ja Vostok 1 piloodiks saamise nimel üksteiselt mõõtu võtnud. Otsusest Gagarini kasuks anti neile teada 8. aprillil, vaid neli päeva enne missiooni algust. Mõlemad mehed osalesid spetsiaalselt ülesfilmimiseks korraldatud korduskoosolekul, kus Gagarin pidas kohmaka kõne ja Titov vaatas pealt.

      Üheks Gagarini kasuks rääkinud teguriks oli tema väheldane kasv. Kõigest 1,57 meetri pikkusena oli tal vaja vähem ruumi. Samuti oli ta Titovist veidi kergem, mis oli samuti kaalukeeleks missioonil, kus iga sentimeeter ja gramm on arvel.

      Gagarini valimist dokumenteerinud telekaamerad ootasid teda nüüd Vostok 1 niigi kitsukeses sisemuses. Filmilindile jäädvustati stardiprotokolli täitva stardimeeskonna järgi ootava piloodi rahulik nägu.

      Kell 9.07 kohaliku aja järgi oli aeg minna. Leekide ja suitsu kakofoonias pressis kosmoselaev end ülespoole, kannustatuna Gagarini hüüdest: „Поехали!” (Läksime!). Kõigest kümne minutiga oli kosmoselaev kulutanud kütuse kõikidest rakettidest, mis seejärel irdusid, ning kosmose poole tõusis väike kapslike, mis asus tegema tiiru ümber maakera.

      Gagarin raporteeris märkimisväärse asjalikkusega regulaarselt oma edusammudest. 89 minutiga – seda on vähem, kui kulub ühe jalgpallimatši mahapidamiseks – oli täistiir tehtud ja algas missiooni vahest kõige ohtlikum etapp. Vostoki kapsli naasmisel Maa atmosfääri pidi maailma esimene kosmosemees taluma rappumist ja kuumust. Esimene oli tingitud hõõrdumisest, kui kiirelt langev kapsel põrkas vastu Maa atmosfääri välimisi kihte, kuumus aga tekkis atmosfääri sisenemisel, kui kiirelt liikuv õhk hõõrus vastu kapsli seinu, tõstes sellega sisetemperatuuri. Terra firma poole langev Gagarin koges arvatavalt 8 G suurust ülekoormust enam kui 38 °C keskkonnas.

      Umbes 7 kilomeetri kõrgusel maapinnast avanes Vostoki luuk ja kaks sekundit hiljem Gagarin katapulteerus ning alustas langemist Maa poole, kus teda ootas ees kohtumine üllatunud kolhoosnikega.

      Gagarin oli maailmas esimene inimene, kes meie planeedilt lahkus, ja – veelgi olulisem – esimene, kes ka naasis. Tema nimi sai tuntuks kõikjal üle maailma ning peatselt pärast kosmoselendu korraldati Nikita Hruštšovi isiklikul juhtimisel tseremoonia Gagarinile Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse andmiseks.

      Teekond kosmosesse oli Gagarini jaoks alles tema sõitude algus. Nõukogude Liidu valitsus võttis kosmoseprogrammi populaarsusest viimast ning korraldas esimese kosmonaudi jaoks maailmareisi. Gagarin einestas Ühendkuningriigis koos kuninganna Elizabeth II-ga, osales Kuubal Fidel Castro kõnekoosolekul, osales vastuvõttudel Soomes, Islandil, Ungaris ja Brasiilias ning põikas sisse Kanadasse, kus veetis öö Pugwashi külas Nova Scotia provintsis.

      Sellele järgnesid reisid Prantsusmaale, Afganistani, Kreekasse, Egiptusse ja Sri Lankale. 1965. aastal pöördus Gagarin tagasi piloodiameti juurde. Ta töötas Tähelinna kosmonautide väljaõppekeskuses, astus õhujõudude inseneriakadeemiasse ning omandas kosmoseinseneri paberid. 27. märtsil 1968 oli ta tavapärasel treeninglennul, kui lennuk Moskva lähistel alla kukkus ja ta koos lennukis olnud instruktoriga surma sai. Gagarinile, kellest jäi maha naine kahe tütrega, korraldati riiklikud matused ja urn tema tuhaga asetati Kremli müüridesse.

      Tema tähelepanuväärne reis meie maailma kohale kestis kõigest 89 minutit, kuid tema saavutuse pärand elab igavesti.

      See monument rajati Venemaa steppi Gagarini maandumise kohale.