LITMIR.BIZ

      Ent vaid paar minutit hiljem oli taas põhjust muret tunda. Armstrong nägi, et kraater, mille poole arvuti neid juhtis, oli täis suuri rahne. Ta läks üle käsitsijuhtimisele ja suunas mooduli kaugemale, kulutades selleks rohkem kütust. Kui Kotkas viimaks Vaikuse mere pinda puutus, oli moodulis kütust järel veel vaid 30 sekundiks.

      Maandumine oli pehmeim, mida piloodid olid kunagi kogenud. Kuu külgetõmbejõud on Maa omast kuus korda väiksem ja astronaudid ei tundnud maandumisel müksu – nad said maandumise kohta kinnituse alles siis, kui süttis vastav tuluke.

      „Houston, siin Vaikuse meri. Kotkas on laskunud!” ütles Armstrong, kelle tavapäraselt rahulikku häält varjutas rõõmujoovastus. Ent väljumise asemel veetsid Armstrong ja Aldrin järgmised neli tundi kokpitis puhates. Nad ühtaegu nii põlesid soovist moodulist väljuda kui ka kartsid seda. Kas skafandrid ikka kaitsevad neid? Kas nad saavad pärast taas lendu tõusta?

      Lõpuks jõudis see hetk kätte. Neil Armstrong astus Kotkast välja, ronis redelit mööda alla ja astus Kuu pinnale. Maalt lahkumisest oli möödunud 109 tundi ja 42 minutit. Kuult edastatavat telepilti jälgis hinnanguliselt ligi 530 miljonit inimest, kes kuulsid ka, kui Armstrong ütles, et see on „…(üks) väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale”. 20 minuti pärast järgnes talle Aldrin, kellest sai maailma ajaloos teine inimene, kes vajutas oma jalajäljed kuutolmu sisse.

      Oma tegemiste edastamiseks seadsid astronaudid umbes 9 meetri kaugusele maandumismoodulist kolmjalale telekaamera. Pärast poolt tundi Kuu pinnal rääkisid nad telefonitsi president Nixoniga ning veetsid seejärel järgmised kaks ja pool tundi kiviminäidiseid kogudes, pilte tehes ja eksperimente ette valmistades. Lisaks Ameerika Ühendriikide lipule jätsid nad Kuule Nõukogude medali mälestamaks Juri Gagarinit, kes oli aasta eest lennuõnnetuses hukkunud.

      Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal kokku 21 tundi ja 36 minutit, selle aja sisse jäi ka seitse tundi und. Tõusurakett käivitus edukalt ja nad tõusid lendu, jättes maandumismooduli maha. Napilt vähem kui nelja tunni pärast põkkus Kotkas Kuu orbiidil Columbiaga ning kolm meeskonnaliiget olid taas koos. Columbia alustas teed kodu poole. Kolm päeva hiljem kukkusid Armstrong, Aldrin ja Collins kangelastena Maale tagasi.

      See hämmastav saavutus innustas tervet põlvkonda, avades kosmose tehnoloogilised ja loovad võimalused. Apollo programmiga toodi Maale 382 kg kuukivimeid ja – pinnast, mis muutis meie arusaama Kuu geoloogiast ja ajaloost. Programm rahastas nii Johnsoni kosmosekeskuse kui ka Kennedy kosmosekeskuse ehitamist. Tänu Apollo programmile arenesid lennundus, telekommunikatsioon ja arvutustehnika tohutult.

      Poliitiliselt pälvisid kosmosevõidujooksus otsustava võidu Ameerika Ühendriigid. John F. Kennedy mõrvati kuus aastat enne seda, kui tema unistus teoks sai, ning Nõukogude Liit sai lüüa, just nagu president oli soovinud.

      Apollo 11 oli esimene pikas startide reas. Vaid neli kuud hiljem, 1969. aasta novembris, sai Apollo 12-st teine edukas kuumissioon. Apollo 13-t tabas teekonnal Kuule kurikuulus rike ning see pidi Kuud puudutamata tagasi pöörduma. Apollo 14, 15 ja 16 maandusid edukalt Kuul. 1972. aasta detsembris oli Apollo 17 kuues ja ühtlasi ka viimane Kuu pinnale maandunud mehitatud kosmoselaev. Kokku kõndis Kuul 12 Apollo programmi astronauti. Järgnevail aastakümneil pole ükski inimene enam Maa orbiidist kaugemale läinud.

      Ekspeditsiooni üheks kõige ootamatumaks saavutuseks on aga tegelikult hoopis meie kodu pilt – pilt, mis avaneb meie looduslikult kaaslaselt, sinise Maa hämmastavalt õrnast ilust. See on vaatepilt, mida vähesed oskasid ette kujutada, kuid mis on lummanud kõiki seda näinud astronaute.

      USA President Barack Obama tervitab 22. juulil 2014. aastal Ovaalkabinetis Apollo 11 astronaute Michael Collinsit ja Buzz Aldrinit (vasakul) ning Neil Armstrongi leske Carolit (istub, paremalt kolmas). Koos nendega istuvad NASA endine juht Charles Bolden ja Valge Maja rahvusliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete osakonna juht Patricia Falcone.

      Darwin ja Beagle

      Charles Darwini reis Tema Majesteedi laeval Beagle

      Beagle’i pardal olin looduseuurijana õige hämmastunud teatud asjaoludest, mis iseloomustavad Lõuna-Ameerika asukate levilat, samuti geoloogilisi seoseid selle mandri varasemate ja praeguste asukate vahel. Mulle näis, et need faktid võivad valgustada liikide tekkimise küsimust…

Charles Darwin „Liikide tekkimine”, sissejuhatus

       MILLAL

      1831−1836

      EESMÄRK

      Charles Darwin tegutses sel viie aasta pikkusel ümbermaailmareisil looduseuurijana.

      OHUD JA KATSUMUSED

      Kaks suve veedeti Tierra del Fuego ja Hoorni neeme kandis, rasketes ilmastikuoludes ja mitte kuigi abivalmite kohalike elanike keskel.

      OLULISUS

      Darwin kogus paljudest reisil külastatud kohtadest tõendusmaterjali, mille alusel sõnastas evolutsiooniteooria.

      Charles Darwin oli looduseuurijaks Tema Majesteedi uurimislaeva Beagle viis aastat kestnud ümbermaailmareisil. Tema tähelepanekud looduse kohta, eriti just lõunapoolkeral, tõid päevavalgele tõendusmaterjali, mis viis evolutsiooniteooria väljaarendamiseni.

Ülikoolist väljakukkuja

      Darwin sündis 1809. aastal Shrewsburys tähtsa kohaliku arsti perekonnas. Ta oli tööstusrevolutsiooni kahe juhtfiguuri – Josiah Wedgwoodi ja Erasmus Darwini – lapselaps. Ta sai hariduse Shrewsbury koolis ning läks 1825. aastal koos vennaga Edinburgh’ ülikooli arstiteadust õppima. Vastumeelsus anatoomia ja kirurgia suhtes peletasid ta meditsiinikarjäärist aga eemale ning 1827. aastal lahkus ta ülikoolist kraadi kaitsmata. Järgmisel aastal astus ta Cambridge’i Christ’s College’isse, et saada anglikaani vaimulikuks. Siin sai aga määravaks tema sõprus botaanikaprofessori John Henslow’ga, kes sütitas Darwinis armastuse ja imetluse looduse vastu.

      Darwin

Скачать книгу