LITMIR.BIZ

Скачать книгу

muu paika. Ta lootis. Ta polnud kindel, et keegi teine tegelikult seda usub, ega osanud õieti öelda, mida ta ise usub.

      Ta kuulis oma nime. Hüüdja oli Lee.

      Ta sundis end sügavalt välja hingama, tajudes, et pidi antud olukorda puudutavad tunded maha suruma.

      Ta hüüdis vastu: „Siin olen.”

      Minuti pärast ilmusid lagendikule Lee Gomez ja Matt Albright. „Mis lahti?” küsis Lee. Poolenisti ekuadori, poolenisti ameerika päritolu Leel olid säravsinised silmad ja süsimustad juuksed ning ta nahk ei kartnud päikest.

      „Ei midagi erilist. Kohtasin üht naist ja kahte tüdrukut – nad on koos naise vennaga ja võib juhtuda, et veel mõnede inimestega, ning veedavad öö saarel,” ütles Keith.

      Matt raputas vandudes pead. Tema oli nende kamba punapea, kes vihastus kergesti, palus veel kergemini andeks, kuid ärritus pidevalt. „See pole veel kõik. Veel kaks üsna suurt jahti heitsid meie lähedal ankru merre. Nägin, et ühelt tuli paat päris mitme inimesega.”

      „Noh, mida siis teha?” küsis Keith õlgu kehitades. „Purjetajad on käinud siin… noh, eks vist alati.”

      „Jah, aga kurat võtaks, praegu pole neid siia vaja,” pomises Matt.

      „Kuule, me ju teadsime, et oleme kõigile näha ja peame leppima igasuguse olukorraga. Siin on inimesed – püüame siis hakkama saada,” ütles Keith. „Ja kui järele mõelda, siis polegi see nii jahmatav. On nädalavahetus, just see aeg, mil seilajad puhkavad.”

      „Ega sa ei arva, et peaksime end šimpansiteks maskeerima ja nad saarelt minema peletama?” pomises Lee sarkastiliselt.

      „Šimpansiteks?” küsis Matt.

      „Või mingiks saarehõimuks – näiteks kannibalideks?” aasis Lee.

      Keith hakkas naerma. „Siis ei märkaks meid tõesti keegi. Pealegi, kui nad on saarel, pole nad jahtidega merel ega uuri rahusid. Praegu on nädalavahetus. Teeme nii nagu teised. Mängime turiste. Õpime neid tundma. Uurime, mida nad teavad – ja mida mõtlevad.” Ja mida kardavad, mõtles ta, kuid jättis enda teada selle, et keegi saarel võiks neid milleski kahtlustada.

      Lee kehitas õlgu. „Olgu pealegi.”

      „Veame siis jahuti ja telgi kohale ning mängime pidutsejaid,” ütles Matt. Ühtäkki hakkas ta naerma. „Polegi nii paha. Üks paadis olnutest oli naine, mees oli ka, kuid naine nägi tõesti kuum välja. Vähemalt kaugelt vaadatuna.”

      Üks paadis olnutest? mõtles Keith. Sa oleks pidanud nägema seda naist, kes kõigest mõne minuti eest siin lagendikul oli. Ja mina polnud temast üldse eriti kaugel. Üldsegi mitte.

      „Olgu nii kuum kui tahes, täna õhtul kohalikele liiga lähedale ei lähe,” hoiatas Lee karmilt.

      „Kuule, ma üritan end peolainele häälestada. Sõbralik sell, kes otsib meelelahutust, vana hea seilajatotu,” kinnitas Matt.

      „Vana hea poiss võid sa hiljem olla. Ma ei kavatse kogu kraami laevast üksi ära tuua,” ütles Lee. „Kui me hakkame skautideks ja paneme laagri püsti, siis tuleb ka teil end pisut liigutada.”

      „Ausalt öelda polegi telkimine nii paha mõte,” ütles Keith.

      „Ei, ja siinkandi inimeste tundmaõppimine ka mitte,” kinnitas Lee. Ta naeratas. „Ma arvan, et laev kuulub vist mulle.”

      „Kuule!” protesteeris Matt.

      „Laev peab ju ometigi kellelegi kuuluma, või kuidas?” küsis Lee.

      „Olgu see pealegi sinu oma,” ütles Keith.

      „Järgmisel korral on see minu oma,” ütles Matt.

      „Kui veab, siis järgmist korda ei tulegi,” ütles Keith. Ta vahtis teisi ega suutnud vältida kahtlushoogu.

      Lee vahtis talle vastu. Ta silmad olid salapärased. „Parandamatu optimist, jah?”

      „Ma lihtsalt tean, mida teen,” ütles Keith.

      Lee mõõtis teda ääretult pika pilguga. „Tahaks loota,” ütles ta. „Loodetavasti oled sa oma tegevusele keskendunud.”

      „Mina olen keskendunud. Selles võid kindel olla,” ütles Keith surmtõsisel toonil.

      „Kuulge, hakkame siis turiste mängima,” ütles Lee.

      „Klaar. Kohe saab tehtud,” ütles Keith.

      „Kuule, me oleme ju sama asja eest väljas,” meenutas talle Matt kissis silmadega.

      „Jep.”

      Nad olid sama asja eest väljas, selles oli tal õigus. Kuid teised kaks ei teadnud seda, et teda oli hoiatatud ja kästud neil silma peal hoida.

      „Kurat, Keith, sa käitud kummaliselt,” ütles Lee talle otsa vaadates. „Mõtle, mis juhtunud on. Keskendu kõige olulisemale.”

      Veel olulisemale kui inimelu? juurdles Keith. „Tulen kohe järele.”

      „Ta kuulab oma instinkti,” ütles Matt õlgu kehitades. „Tule, Lee, hakkame liigutama. Küll imelaps ka tuleb.”

      Keith ootas, kuni nad põhjakalda poole suundusid.

      Ja siis hakkas ta lagendikku läbi otsima.

      Polnud kahtlustki. Ta oli vägagi keskendunud.

      Teatavaid mälestusi ei saanud iial unustada. Surnud inimesi. Surnud sõpru. Sõpru, kellel oli kogu elu alles ees. Noori. Parimatest parimaid.

      Ta kangestus kuulatades. Lähenesid inimesed. Saarele ilmus üha rahvast juurde. Ta kirus endamisi.

      „Tere, sina seal,” kuulis ta kähedat mehehäält.

      Lagendikule tuli umbes kuuekümneaastane mees, tema järel noor naine ja kaks umbes ta enda ealist meest.

      „Tere,” vastas Keith naeratades nende poole astudes.

      Jah, massid olid saabunud. Ta ei saanudki aru, miks ta oli ühtäkki nii kindel, et tema ja ta kaaslased polnud siin ainsad inkognito külalised.

      Beth ja tüdrukud väljusid saare keskosa katvast lopsakast rohelusest ja jõudsid rannale. See oli ilus. Kunagi oli Calliope Keyl olnud väike mereväebaas, uurimiskeskus. See oli maha jäetud, kuid vanade hoonete varemed olid alles ja pakkusid omamoodi varju juhul, kui ilm väga hulluks keeras. Kuid täna paistis selgest taevast päike, puhus kerge tuulehoog ja meri tundus uskumatult vaikne.

      Ben oli rannal paljajalu, jalas mahalõigatud säärtega püksid ja päikeseprillid ees, seega riides üsna samamoodi kui too mees, kes oli just Bethi ehmatanud. Neid tulemas nähes tõstis Ben pilgu. „Juba tagasi? Arvasin, et vaatate ringi, kas siin kedagi veel on.”

      Kolmekümne nelja aastasena oli vend Bethi meelest parimais aastais. Kuid ta oli tütre kasvatamise vägagi südamesse võtnud. Vaatamata sellele, et ta oli naise juba aastate eest kaotanud, veetis ta ikka veel õhtud pigem kodus kui seltskonda otsides väljas jahtklubides, kuigi ta kuulus Rock Reefi jahtklubisse, kus Beth töötas huvijuhina. Tegelikult soovis Beth aeg-ajalt, et vend ka pisut pattu teeks. Beth teadis, kui palju Amber vennale tähendas, kuid ta kartis, et vend kaotab nii oma tuleviku. Ta oli olnud Amberi emasse, oma kooliaegsesse kallimasse meeletult armunud ja mitte miski polnud muutnud ta soovi näha, et Amber saaks kõik, mis ta tütrele pakkuda suudab – kaasa arvatud oma selts –, kas tütar seda siis tahtis või ei. Ja Amber oli jõudnud ikka, kus tahtis pigem koos sõpradega ostukeskustes ringi kolada kui isaga aega veeta. Amber jumaldas isa. Ta oli lihtsalt teismeline.

      „Me vaatasimegi ringi,” ütles Beth.

      „Kohtusime ühe mehega,” ütles Amber.

      „Kohutavalt kuum tükk,” lisas Kimberly.

      Beth ägas.

      „Kas kohutavalt kuum ja noor või kohutavalt kuum ja vana?” küsis Ben, silmis säde.

      „Kohutavalt kuum sinu või tädi Bethi vanune… raske öelda,” ütles Amber. „Igatahes mitte poisike.”

      „Ah.”

Скачать книгу