LITMIR.BIZ

Скачать книгу

liiga palju kriminaalfilme. Polnud vähimatki alust oletada, et ta peaks tüdrukuid selle mehe eest kaitsma.

      Samas polnud ka põhjust meest usaldada.

      „Kas plaanite saarele laagrisse jääda?” küsis Beth.

      Mees viipas käega mere poole. „Ei teagi veel. Olen koos sõpradega… oleme sukeldunud, kala püüdnud. Me pole veel otsusele jõudnud, kas meil on tuju laagrit püsti panna või mitte.”

      „Kus teie sõbrad on?” küsis Beth. Pisut teravalt? Nii palju siis sundimatust toonist, võimest vajaduse korral niisama lihtsalt raskest olukorrast pääseda.

      „Praegu olen üksi.”

      „Ma ei näinud teie paati,” ütles Beth. „Ausalt öelda ei märganud ma läheduses ühtki laeva.”

      „Laev on seal,” ütles mees. „Sea Serpent.” Ta kallutas naeratades pead. „Mu sõber Lee, kelle oma see jaht on, peab end vapraks seiklejaks. Kas teie seilasite siia üksi?”

      See võis olla süütu küsimus, kuid Bethi silmis mitte. Vähemalt mitte antud olukorras.

      Ta oli juba aastaid lubanud, et läheb enesekaitsetrenni, kuid siiani polnud ta nii kaugele jõudnud.

      Tal oli käekotis alati piprapihusti. Kuid nüüd oli ta kõndinud vaid koos tüdrukutega mööda saart ringi ja tal polnud kotti kaasas. Tal polnud midagi. Tal olid vaid sandaalid ja ujumistrikoo. Nagu tüdrukutelgi.

      „Kas te olete üksi?” kordas Keith Henson viisakalt.

      Viisakalt? Või ähvardavalt?

      „Ei-ei. Koos mu vennaga. Ja veel terve hulga inimestega.”

      „Terve hulga…” alustas Amber.

      Beth näpistas teda õlast.

      „Ai!” ahhetas Amber.

      „Venna sõbrad tulevad ka. Meremehed… seilajad… teate küll, suured mehed, sellised, kes võivad õllepudelil korgi hammastega pealt võtta,” ütles Beth ja püüdis kerget tooni säilitada.

      Amber ja Kim vahtisid talle sellise näoga otsa, nagu oleks ta aru kaotanud.

      „Jah, kõik isa sõbrad on suured ja tugevad loodusehullud,” ütles Amber Bethile otsa vahtides. „Just sellised, kes hammastega õllepudeleid avavad.”

      „On või?” küsis Kim suures segaduses.

      „Vähemalt on meid terve hulk. Isegi paar pollarit,” ütles Beth ja sai kohe aru, kui nõme see kostus.

      Oli aeg edasi liikuda!

      Tüdrukuid õlast nügides lisas ta: „Noh, meeldiv teiega kohtuda. Läheme nüüd tagasi mu venna juurde enne, kui ta meie pärast muretsema hakkab. Õigupoolest peaksime tal laagri ülespanekul abiks olema.”

      „Näeme siis, juhul kui siia jääte,” ütles Kim reipalt.

      „Jah, oli meeldiv teiega kohtuda,” ütles Amber.

      „Nägemiseni,” ütles Keith Henson.

      Tehtud naeratus näol, nügis Beth tüdrukuid endiselt mehe juurest eemale ranna poole, kus nad paadiga randunud olid. Ja kust nad loodetavasti ta venna eest leiavad, palvetas ta endamisi. Loodetavasti pole vend kuskile kadunud.

      „Tädi Beth,” sosistas Amber, „mis sul küll viga on? Sa olid selle mehega nii kummaline.”

      Kimberly köhatas. „Kui nüüd päris aus olla, siis olid sa lausa ebaviisakas,” ütles ta kõhklevalt.

      „Ta oli üksi, ta ilmus välja nagu viirastus – ja meie olime just kolju leidnud,” ütles Beth pärast seda, kui oli üle õla kiiganud ja veendunud, et mees neid kuulda ei saa.

      „Sa ju väitsid, et pole selles üldsegi kindel,” vaidles Kim vastu.

      „Ei olnudki – ei olegi.”

      „Aga tundus, et see mees saabus siia ka just äsja,” ütles Amber. „Ja kolju – see on ju ometigi kolju? – oli siin juba tükk aega olnud.”

      „Kurjategijad naasevad sageli kuriteopaika,” väitis Beth, korrates mingist telesaatest kuuldud sõnu, ja astus ärevalt edasi.

      Amber pahvatas naerma. „Tädi Beth! Hea küll, sul võttis vedelaks. Aga lõpeta ometigi. Kas sa tal relva nägid?”

      „Või kohta, kuhu ta oleks selle peita saanud?” küsis Kim itsitades.

      Tõele au andes polnudki need tobedad küsimused.

      „Ei,” tunnistas Beth.

      „Miks sa siis ta vastu nii ebaviisakas olid?” ei jätnud Amber järele.

      Beth ägas. „Ei tea. Vist on nii, et pealuu leidmine muudab väga ettevaatlikuks, selge?”

      „Okei,” ütles Amber hetke pärast. „Ta tundus täiesti korralik inimene olevat.”

      „Ilmselt ongi.”

      Kim hakkas ootamatult itsitama. „Ta oli seksikas.”

      „Teile on ta kaugelt liiga vana,” vastas Beth liigagi teravalt.

      „Brad Pitt ka, aga see ei takista tal seksikas olla,” väitis Amber ja raputas pead, just nagu oleks täiskasvanutega nii kohutavalt keeruline.

      „Täpselt,” pomises Beth.

      Selja taga oli kuulda mütsatust. Beth võpatas ja oli valmis tüdrukuid ähvardava ohu eest oma kehaga varjama.

      „Tädi Beth,” ütles Amber, „see oli kõigest palmileht.”

      Beth hingas välja. „Täpselt,” pomises ta.

      Tüdrukud vaatasid uuesti teineteisele otsa. Just nagu peaks nad Bethiga väga ettevaatlikult ringi käima.

      Just nagu oleks ta aru kaotamas.

      „Tulge nüüd, otsime su isa üles,” ütles Beth Amberile.

      See naine oli küll üks kummalisemaid, keda ta oma elus näinud oli, leidis Keith, vaadates, kuidas nad kolmekesi eemaldusid.

      Ta oli käitunud nii, nagu oleks tal midagi varjata.

      Just nagu oleks ta milleski… süüdi.

      Ta raputas pead. Ei, kuna naine oli koos nende teismelistega, pole see lihtsalt võimalik. Tüdrukud olid kaugelt liiga süütud ja sõbralikud selleks, et siin midagi sündida võiks. Mis ei tähendanud muidugi seda, et teismelised üldse milleski süüdi ei ole. Kuid ta oli õppinud inimloomust üsna hästi tundma ja need kaks olid lihtsalt noored ja sõbralikud nagu väikesed kutsikad, kes tahavad innukalt maailma avastada ja eeldavad, et kõik selles maailmas on hea.

      Kuid mis naisesse puutus…

      Beth Anderson. Tema ja pikk tüdruk pidid olema sugulased. Mõlemal olid ühesugused väga siledad tumedad juuksed. Mitte päris sirged, vaid lopsakad ja laines. Ja Bethi silmad peegeldasid loodust, need võisid olla tumedad või heledad, neis oli midagi eksootilist, müstilist. Väga kena kehaehitusega, ja see oli enam kui selge, kuna kõigil kolmel olid seljas kaheosalised rannariided. Naine tundus lähenevat kolmekümnele, loomulikul moel sensuaalne ja seksikas, kuigi mitte avalikult. Sportlik. Ilusate jalgadega, mis tundusid lõpmatult pikad…

      Naine oli vastupandamatult kütkestav.

      Ja pisut hull.

      Ei. Hirmunud.

      Kartis teda?

      See oli Keithil esimene kord Calliope Keyl olla. Kuid ta sobis sellesse keskkonda. Miks ta oli siis naisele nii ähvardavana tundunud?

      Naine poleks mingil juhul koos tüdrukutega saarele tulnud, kui ta oleks kohe algusest peale midagi kartnud. Seega…?

      Ilmselt leidsid nad midagi.

      Ta vaatas kähku lagendikul ringi. Esmapilgul polnud midagi sellist, mis oleks võinud kedagi hirmutada. See, mis nad ilmselt leidnud oli, pidi olema täpselt seal, kus nad seisid.

      Hetkeks tundus kõik temas pingule tõmbuvat ja kuumama

Скачать книгу