LITMIR.BIZ

Скачать книгу

minu ees seisis punaste neoontähtedega hoone. Reeve’i Teater. Samal hetkel hakkas esiustest rahvast välja voorima ja ma hingasin kergendatult. Jõudsin täpselt etenduse lõpuks.

      Kõik inimesed olid ülatänava rahvas, nad kandsid tumedaid ülikondi ja värvikirevaid kleite. Mõned võisid olla Eepikud, kuid enamik mitte. Selle asemel etendasid nad tegelasi, kellel läks elus kuidagi paremini. Võib-olla soosis Terassüda neid nende töö pärast või äkki olid neil lihtsalt jõukad vanemad. Terassüda võis võtta, mida tahtis, aga impeeriumi pidamiseks vajas ta valitsemisel abi. Bürokraadid, armeeohvitserid, raamatupidajad, kaubandusgurud, diplomaadid. Nagu iga vana kooli diktaatorluse ülemkihis elasid ka need inimesed raasukestest, mida Terassüda maha poetas.

      See tähendas, et nad olid peaaegu sama palju süüdi kui Eepikud, kes meid, ülejäänuid, rõhusid. Mina ei kandnud aga nende peale kuigi suurt meelepaha. Selline see maailm siis oli, tegid ellujäämiseks vajaliku.

      Neil oli vanamoodne rõivastus – trend nägi siis seda ette. Mehed kandsid kaabusid, naiste kleidid meenutasid pilte, mida olin näinud keeluajastu1 kohta. See oli otseselt vastuolus moodsate terashoonete ja kõrgtehnoloogilise Korrakaitse kopteriga, mis kauguses müdistas.

      Järsku hakkasid jõukad kodanikud eest ära kolima ja tegid ruumi mehele, kes kandis erkpunast triibulist ülikonda, kaabut ja sügavpunast ning musta keepi.

      Kükitasin veidi madalamale. See oli Aimus. Eepik, kellel oli etteaimamise võime. Ta võis näiteks ära arvata, mis number tuleb täringul või milline on homne ilm. Lisaks tajus ta ohte ja see tõstis ta Kõrgema Eepiku staatusesse. Sellist meest pelgalt püssiga ei tapa. Ta teaks, et lask on tulekul ja põikaks eest enne, kui päästikule vajutad. Tema võimed olid nii hästi timmitud, et ta oskas põigelda kuulipilduja valangu eest. Samuti aimaks ta, kui tema toitu mürgitatakse või hoone täidetakse lõhkeainega.

      Kõrgemad Eepikud. Kuradi raske oli neid tappa.

      Aimus oli Terassüdame valitsuses keskmiselt kõrgel kohal. Mitte osa siseringist nagu Öövardja, Tulekahi või Voolurist, kuid piisavalt võimas, et teda kardaks enamik linna väheldasematest Eepikutest. Tal oli piklik nägu ja kullinina. Ta jalutas teatri ees olevale kõnniteele ja süütas sigareti, samal ajal valgusid majast teised külastajad. Kaks liibuvates kleitides naist rippusid ta käevangus.

      Kibelesin seljalt püssi võtma ja teda tulistama. Ta oli sadistlik koletis. Too värdjas väitis, et tema võimed töötasid kõige paremini siis, kui ta harrastas kunsti nimega haruspeksia: surnud olendite sisikonna uurimine tuleviku ennustamiseks. Aimus eelistas kasutada inimese sisikonda ja talle meeldis, kui see oli värske.

      Hoidsin end väevõimuga tagasi. Sel hetkel, kui ma otsustaks teda tulistada, käivituks ta võimed. Aimusel polnud üksikust snaiprist midagi karta. Ilmselt arvas Aimus, et tal pole üldse vaja midagi peljata. Kui mu info aga tõele vastas, pidanuks järgmine tund selle arvamuse vägagi ümber lükkama.

      No kuulge, mõtlesin mina. Nüüd on parim aeg teda rünnata. Mul on õigus. Peab olema.

      Aimus tõmbas mahvi ja noogutas paarile möödujale. Tal polnud ihukaitsjaid. Miks tal neid üldse vaja on? Sõrmed sädelesid sõrmustest, kuigi vara tundus tema jaoks tähtsusetu. Isegi kui Terassüdame reeglid ei annaks talle õigust võtta seda, mida ta soovis, võinuks Aimus igas suvalises kasiinos igal päeval terve varanduse võita.

      Midagi ei juhtunud. Kas ma eksisin või? Ma olin endas nii kindel olnud. Bilko info oli tavaliselt värske. Alustänavatel sosistati, et Kättemaksjad olid Newcagos tagasi. Aimus oleks just see Eepik, kelle nad sihikule võtaks. Ma teadsin seda. Olin Kättemaksjate uurimise endale harjumuseks – või isegi missiooniks võtnud. Ma…

      Üks naine jalutas Aimusest mööda. Pikk, sihvakas, kuldjuukseline ja vahest kahekümnene, tema õhukesel punasel kleidil haigutas sügav dekoltee. Isegi kahe käevangus kaunitariga Aimus pöördus ja jõllitas talle järele. Naine kõhkles ja kiikas tema poole. Siis ta naeratas ja kõndis tagasi, puusad siia-sinna kõikumas.

      Ma ei kuulnud, millest nad rääkisid, kuid lõpuks ajas uustulnuk kaks naist enda kõrvalt minema. Ta juhtis Aimust teed mööda edasi, talle kõrva sosistades ja naerdes. Ülejäänud daamid jäid, käed ristis, maha ega julenud kaevelda. Aimusele ei meeldinud, kui naised talle vastu rääkisid.

      See pidi olema see sobiv hetk. Tahtsin neist ette jõuda, aga ei saanud seda tänaval teha. Selle asemel kolisin mõne põiktänava võrra tagasi. Teadsin piirkonda täiuslikult – teatrikvartali kaartide uurimise tõttu olingi peaaegu hilinemas.

      Kihutasin ühest hoonest mööda, hoidusin varjudesse ja jõudsin järgmisele kõrvaltänavale. Siit sain välja piiluda ja näha sama teed, kuid teise nurga alt. Aimus uitas terasest kõnniteel.

      Piirkonda valgustasid tänavapostide otsas rippuvad laternad. Endised tänavalambid olid ise teraseks muutunud – koos elektroonika ja pirnidega. Enam need ei töötanud, kuid sinna oli mugav laternaid riputada.

      Laternad jätsid maha valguslaike, kust paarike sisse ja välja kõndis. Hoidsin hinge kinni ja passisin hoolikalt. Aimus kandis kindlasti relva kaasas. Tema pintsak oli õmmeldud nii, et varjaks pungitust kaenla all, kuid nägin ikkagi kabuuri piirjooni.

      Aimusel puudusid otsesed ründevõimed, aga see ei omanud ka erilist tähtsust. Tema ettenägelikkus tähendas, et ta ei teinud iial möödalaske, ükskõik kui huupi see ka polnud. Kui ta otsustas su tappa, oli reageerimiseks paar sekundit või sa surid.

      Naisel ei paistnud relva olevat, ehkki ma ei saanud selles kindel olla. Kleit paljastas päris mitmeid kurve. Äkki oli püstol reie külge kinnitatud? Vaatasin lähemalt, kui ta järgmisesse valguslaiku liikus. Ühtäkki avastasin, et jõllitan teda, mitte ei otsi relvi. Ta oli ikka vapustav. Sädelevad silmad, erkpunased huuled, kuldsed juuksed. Ja see dekoltee…

      Judistasin end. Idioot, mõtlesin endamisi. Sul on täita ülesanne. Naised segavad selliseid asju nagu ülesanne.

      Ent isegi üheksakümneaastane pime preester oleks peatunud ja seda naist jõllitanud. Tähendab, kui ta poleks pime. Loll metafoor, mõtlesin. Peaks sellega veel tööd tegema. Mul on metafooridega ikka ja jälle raskusi.

      Keskendu. Tõstsin püssi, jätsin luku peale ja kasutasin suumimiseks sihikut. Kus nad plaanisid teda rünnata? Siinne tänav jooksis mitu kvartalit sünges pimeduses, mida katkestasid vaid laternad – enne kui see ristus Burnley tänavaga. Seal asus kohaliku tantsumaastiku suurkeskus. Tõenäoliselt meelitas daam Aimuse endaga klubisse. Kiireim tee sinna viis läbi selle pimeda ja väherahvastatud tänava.

      Tühi tänav oli väga hea märk. Kättemaksjad ründasid harva Eepikut, kes liikus liiga avalikus kohas. Neile ei meeldinud süütud ohvrid. Kallutasin relva üles ja uurisin sihikuga pilvelõhkujate aknaid. Mõned teraseks muutunud klaasid olid välja lõigatud ja taas klaasiga asendatud. Kas keegi passis seal üleval?

      Olin Kättemaksjaid aastaid jahtinud. Nemad olid ainsad vastuhakkajad, üks salapärane rühm, kes jälitas võimsaid Eepikuid, püüdis lõksu ja tappis neid. Kättemaksjad olid õiged kangelased. Mitte midagi sellist, mida isa endale ette kujutas – ei mingeid eepilisi võimeid ega särtsakaid kostüüme. Nemad ei seisnud tõe, Ameerika ideaali või muu taolise totruse eest.

      Nad lihtsalt tapsid. Ühekaupa. Nende eesmärk oli kõrvaldada iga viimane kui Eepik, kes end seadusest ülimaks pidas. Ja kuna see tähendas enam-vähem igat Eepikut, oli neil veel kõvasti tööd teha.

      Jätkasin akende uurimist. Kuidas nad küll proovivad Aimust tappa? Selleks leidus vaid üksikuid viise. Nad võisid ta püüda olukorda, kust oli võimatu pääseda. Ettenägija võimed juhiks ta enese päästmise teel kõige ohutumasse paika, kuid kui sa lood olukorra, kus iga tee viib surma, võiksid ta tappa.

      Meie kutsume seda šahhmatiks2, kuid seda on hirmus raske üles seada. Kõige tõenäolisemalt teadsid Kättemaksjad Aimuse nõrkust. Igal Eepikul on üks selline – objekt, meeleseisund, mingi tegevus –, mis lubab nende väge nullida.

      Seal,

Скачать книгу