LITMIR.BIZ

      Proloog

      MA OLEN NÄINUD Terassüdant veritsemas.

      See juhtus kümme aastat tagasi, olin kaheksane. Seisime isaga Adamsi tänaval pangas First Union Bank. Kasutasime siis enne anneksiooni ikka veel vanu tänavanimesid.

      Pank oli tohutu. Üksainus avatud saal valgete sammastega, mis ümbritsesid mosaiikpõrandat, laiad uksed viimas sügavamale hoonesse. Kaks suurt pöördust avanesid tänavale, kummalgi poolel paar tavalist väljapääsu. Mehed ja naised tulvasid sisse-välja, justkui oleks ruum mingi hiiglasliku koletise süda, mis pumpab soontesse rahvast ning raha.

      Põlvitasin tagurpidi minu jaoks liiga suure tooli peal ja jälgisin inimeste voogu. Mulle meeldis inimesi jälgida. Erinevad näokujud, soengud, rõivad, ilmed. Kõik ilmutasid siis nii palju mitmekesisust. See tundus põnev.

      „David, palun keera ümber,” ütles isa. Tal oli mahe hääl. Ma ei kuulnud teda iialgi häält tõstmas, välja arvatud sel ühel korral, mu ema matustel. Mõte tema agooniast sel päeval paneb mu tänaseni judisema.

      Keerasin pahuralt ümber. Asusime panga peasaali küljel, ühes nendest lahtritest, kus töötasid hüpoteegimehed. Meie lahtril olid klaasseinad, mis ei muutnud seda nii ahistavaks, kuid mõjusid siiski võltsina. Seintel rippusid väikesed puuraamidega pildikesed pereliikmetest, laual seisis klaaskaanega tops täis odavaid komme ja sahtlikapil kuhtunud plastlilledega vaas.

      See matkis õdusat kodu. Üsna samamoodi, nagu meie vastas istuv mees matkis naeratust.

      „Kui meil oleks rohkem tagatisi…” venitas hüpoteegimees hambaid näidates.

      „Kõik, mis mul on, asub siin,” ütles isa laual olevale paberile viidates. Tema käed olid rakkudest krobedad, nahk päikese käes töötamisest päevitunud. Ema võpataks, kui näeks isa minemas peenele kohtumisele tööpükstes ja koomiksikangelasega T-särgis.

      Vähemalt oli ta juukseid kamminud, olgugi et need hakkasid hõrenema. Tema ei hoolinud sellest nii palju, kui teiste meeste puhul tundus. „Tähendab lihtsalt vähem juukselõikusi, Dave,” tavatses ta mulle naerdes öelda ja sõrmedega läbi õhukeste salkude libistades. Ma ei hakanud osutama, et ta eksib. Juukseid tuli tal ikkagi sama palju lõigata, vähemalt juuste välja langemiseni.

      „Ma lihtsalt kardan, et ei saa selles osas midagi teha,” ütles hüpoteegimees. „Olen seda teile varemgi öelnud.”

      „Teine mees ütles, et sellest piisab,” vastas isa oma suuri käsi kokku surudes. Ta paistis murelikuna. Väga murelikuna.

      Hüpoteegimees muudkui naeratas. Ta toksis sõrmega paberikuhja oma töölaual. „Maailm on nüüd märksa ohtlikum paik, hr Charleston. Pank on otsustanud end riskide võtmise vastu kindlustada.”

      „Ohtlikum?” küsis isa.

      „Noh, teate küll, need Eepikud…”

      „Aga nad ei ole ohtlikud,” sõnas isa kirglikult. „Eepikud on siin selleks, et aidata.”

      Ära hakka jälle peale, mõtlesin endamisi.

      Hüpoteegimehe naeratus katkes lõpuks, otsekui oleks isa hääletoon teda jahmatanud.

      „Kas te siis ei näe?” nõjatus isa ettepoole. „See pole ohtlik aeg. See on imeline aeg!”

      Hüpoteegimees kallutas pea viltu. „Kas mitte teie eelmist kodu ei hävitanud üks Eepik?”

      „Kus on kurjameid, seal on ka kangelasi,” ütles isa. „Oodake vaid. Nad tulevad kindlasti.”

      Mina uskusin teda. Paljud mõtlesid siis tema moodi. Sellest oli möödas vaid kaks aastat, kui taevasse ilmus Häda. Aasta sellest, kui inimesed hakkasid moonduma. Moondusid Eepikuteks – peaaegu nagu juttude superkangelasteks.

      Siis olime veel lootusrikkad. Ja pimedusega löödud.

      „Või nii,” ütles hüpoteegimees. Ta surus sõrmed kokku täpselt raami kõrval, mille sees oleval kommertspildil naeratasid eri nahavärviga lapsed. „Kahjuks ei nõustu teie hinnanguga meie kindlustajad. Te peate…”

      Nad jätkasid vestlemist, kuid mina ei pööranud sellele enam tähelepanu. Lasin silmadel tagasi rahva peale uidata, keerasin siis jälle ümber ja põlvitasin toolil. Isa oli vestlusega liialt ametis, et mind noomida.

      Niisiis ma lausa nägin seda, kui panka jalutas Eepik. Taipasin seda kohe, ehkki keegi teine ei paistnud teda eriti märkavat. Enamik ütleb, et ega Eepikut lihtinimesest enne ei eristagi, kui nad oma võimeid kasutavad. Ent siin nad eksivad. Eepikud käituvad teisiti. Seal peitub see enesekindlus, vaevu tajutav ülbus. Olen alati suutnud neid märgata.

      Isegi lapsena aimasin, et selle mehe juures on midagi teistmoodi. Ta kandis lõdvalt sobituvat musta ülikonda, mille all oli beež särk, lipsu polnud. Ta oli pikk ja sale, kuid võimas, nagu suurem osa Eepikutest. Musklis ja trimmis sellisel moel, et seda näeb isegi läbi kehast eemale hoidva riietuse.

      Ta patseeris saali keskele. Päikeseprillid rippusid rinnataskus ja ta pani need naeratades ette. Siis tõstis ta sõrme ja osutas muretult toksiva liigutusega mööduvale naisele.

      Naine pudenes tolmuks ja rõivad põlesid ära. Luukere vajus ettepoole ja kukkus klõbisedes põrandale. Tema kõrvarõngad ja abielusõrmus aga ei haihtunud. Need tabasid põrandat selgelt eristuvate kõlksudega. Kuulsin helisid isegi läbi müra.

      Saal tardus. Inimesed jäid õudusest liikumatuks. Vestlused peatusid, ehkki hüpoteegimees lällas edasi ja luges mu isale loengut.

      Ta katkestas siis, kui vallandus kriiskamine.

      Mina ei mäleta, mida ma tundsin. Kas see pole imelik? Mäletan valgust – neid suurejoonelisi lühtreid pea kohal, mis piserdasid ruumi peegeldunud valguskillukestega. Mäletan hiljuti kasitud põrandalt tulvava sidruni ja ammoniaagi haisu. Mäletan liigagi hästi läbitungivaid hirmukarjeid, hullunud kakofooniat, kui inimesed uste poole pagesid.

      Kõige eredamalt mäletan Eepikut laialt naeratamas – peaaegu irvitavalt –, kui ta mööduvatele inimestele osutas ning nad pelga viipega tuhaks ja kontideks muutis.

      Jälgisin seda silmi pööramata. Võib-olla olin šokis. Klammerdusin tooli seljatoe külge ja vaatasin tapatalguid suurte silmadega.

      Mõned uste lähedal olnud inimesed põgenesid. Kõik, kes Eepikule liiga lähedale sattusid, surid. Mitmed töötajad ja kliendid kössitasid üksteise kõrval maas või peitusid laudade alla. Veidral kombel laskus saali vaikus. Eepik seisis justkui üksi, õhust hõljusid alla paberitükid, põrandat tema ümber katsid kondid ja must tuhk.

      „Mind hüütakse Surmasõrmeks,” ütles ta. „Ei ole parim nimi, tunnistan. Aga peaks meelde jääma.” Tema hääl tundus kõhedusttekitavalt muretu, nagu vestleks ta sõpradega mõne napsu saatel.

      Ta hakkas ruumis jalutama. „Mul sähvatas hommikul üks mõte,” sõnas ta. Saal oli piisavalt suur, et ta hääl kajaks. „Käisin duši all ja see tabas mind. See küsis… Surmasõrm, miks sa kavatsed täna panka röövida?”

      Ta viitas laisalt kahele turvamehele, kes nihkusid ühte külgkoridori otse hüpoteegilahtrite kõrval. Valvurid muutusid tuhaks ja põrandat tabasid nende ametimärgid, vööpandlad, relvad ning luud. Kuulsin, kuidas nende kondid üksteise vastu klõbisesid. Inimese kehas on palju luid. Rohkem, kui oleksin arvanud, ja maha kukkudes tegid need kõva lärmi. Imelik detail, mida jubeda stseeni juures meenutada. Aga mäletan seda selgelt.

      Üks käsi haaras mul õlast. Isa oli oma tooli kõrvale maha kükitanud ja üritas mindki alla tõmmata, et Eepik mind ei silmaks. Aga ma ei liigutanud ja isa ei saanud mind jõuga tõmmata tähelepanu äratamata.

      „Vaadake, olen seda nädalaid planeerinud,” lausus Eepik. „Ent see mõte tabas mind alles hommikul. Miks? Miks röövida panka? Ma võin nagunii võtta kõike, mida tahan! See on totter!” Ta hüppas üle leti ja pani seal taga kössitanud telleri kiljuma. Märkasin teda vaid vaevu, kui ta põrandale liibus.

      „Raha on minu jaoks ju väärtusetu, eks?” ütles Eepik. „Täiesti väärtusetu.” Ta osutas. Naine vähkres tuhaks ja luudeks.

      Eepik pöördus kannapealt ümber ja osutas mitmesse

Скачать книгу