LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Noah ei lähe kunagi närvi!” Ma ütlen seda, teadmata, kas see ka paika peab. Ma pole teda kunagi tõeliselt esinemas näinud – mitte nii suure publiku ees. „Ma tean, et ta on väga elevil. See on tema võimalus endale Euroopas nime teha.”

      „Eks ole, pärast seda, kui ta on koos The Sketchiga esinenud, teavad kõik ta nime. Isegi kõik sinusugused teavad, kellega tegemist!”

      Naeratan, kuid Ellioti sõnad teevad mind rahutuks. On veider mõelda, et vaid kuue kuu eest polnud mul aimugi, kes on Noah Flynn, aga praegu tundub, et teda teavad sisuliselt kõik. Olen korra meediatormis end peaaegu kaotanud. Kas ma suudan ees ootavas keeristormis Noah’t mitte käest lasta?

      „Kas sa oled ülejäänud bändiga kohtunud?” küsib Elliot.

      Raputan pead. „Veel mitte, aga seda ma tean, et mõned Noah’ parimad sõbrad mängivad seal.”

      „Ma tõepoolest tahaksin sinuga kaasa tulla,” tunnistab pilgu maha pööranud Elliot.

      „Mina tahaksin samuti, et sa tuleksid! Aga sul saab CHICis väga tore olema,” tuletan talle meelde. Elliot on oma praktikat juba pool aastat oodanud, alates hetkest, mil talle praktikakohta pakkuvast ajakirjast jaatav vastus saadeti.

      „Kas sa tead, et CHIC loodi 1895. aastal?”

      Sirutan käe üle laua ja panen selle Ellioti oma peale. Tean, et ta külvab mind faktidega üle närvilisusest, mitte lõbu pärast. „Sul läheb kõik suurepäraselt,” ütlen talle rahustavalt.

      Ettekandja tuleb meie juurde ja küsib, mida me tellida soovime, aga mina olen nii närvis, et ei suuda söömisest mõeldagi. Peidan näo menüü taha ja me palume valiku tegemiseks veel mõned minutid aega, aga ma soovin peaaegu kohe, et ettekandja poleks lahkunud. Tema taga seisab inimene, kelle nägemine minus pelgust tekitab.

      „Hei, Penny.”

      Lasen menüül lauale langeda. „Ee, hei, Megan.”

      Ellioti pilgus sähvivad vihased sädemed, kuid Megan ei pööra talle tähelepanu. Selle asemel keskendub ta mulle. „Mul on väga kahju, et meil ühesugused kleidid on – kas tahad, ma käin riideid vahetamas? Ma võin enne kontserti kodunt läbi lipata.”

      Seda ei osanud ma oodata – et Megan oma heatahtlikku ja sõbralikku külge näitab. Mulle meenub vilksamisi tüdruk, keda ma kunagi tundsin. Aga mul on raske eristada teda sellest tüdrukust, kes aasta alguses mu elu hävitada üritas – tundub, nagu oleks tegu kahe üksteise peale asetatud fotoga, topeltilmutusega reaalajas. Ma ei tea endiselt, kumb neist on tõeline Megan.

      „Ei, kõik on okei. Tegelikult on see isegi natuke naljakas,” ütlen talle.

      Ta naeratab mulle ja see mõjub siiralt. „Ma siin mõtlesin …” ütleb Megan ja äkki meenutab ta naeratus hai oma – üksnes hambad – ning on selge, et teda ajendas meie juurde tulema mingi tagamõte. „Mis sa arvad, kas sa saaksid minu, Kira ja Amara hiljem lava taha viia? Ma lihtsalt sureksin täiega, kui saaksin The Sketchiga kohtuda.”

      Tõmban kulmu kipra. Elliot hähhitab valju häälega ja pööritab silmi. „Oi, ma ei teagi … Ma pean Noah käest küsima,” ütlen mina.

      „Sa võiksid ju kohe küsida!”

      „Mis mõttes?”

      Megan kergitab kulmu. „Miks sa talle sõnumit ei saada, et küsida? Sul ju on oma poisi telefoninumber olemas, või kuidas?”

      „Penny ei pea sulle mingeid teeneid osutama,” ütleb Elliot.

      „Ma ei rääkinud sinuga, Elliot,” kähvab Megan vastu. „Ma rääkisin oma sõbraga.”

      „Ee, okei …” Hakkan taskust telefoni võtma, kuid Ellioti kuri pilk takistab mind. Hingan mõned korrad sügavalt sisse ja välja ja vaatan siis Meganile otsa. „Ma küsin pärast Noah’ käest, aga midagi lubama ma ei hakka,” ütlen talle. Telefoni ma välja ei võta.

      Megan kõhkleb. Kui ta näeb, et mul pole plaaniski meelt muuta, kehitab ta õlgu ja üritab teeselda, et sellest ei ole suurt lugu. „Olgu, tänan – loodetavasti hiljem näeme, Penny.” Ta kõnnib mulle naeratades minema. Aga see, kuidas ta Elliotile nähvas, paneb mind mõistma, et ta pole sugugi muutunud.

      Nüüd võtan ma küll telefoni taskust välja, sest tahan üle lugeda oma viimase vestluse Noah’ga.

      Noah nagu teaks, et ma loen parasjagu ta sõnumeid, ning mu telefoni ekraanile vupsab uus sõnum.

      Trükin kiiresti vastuse.

      Kibrutan ta sõnumit lugedes kulmu.

      „Mis on?” küsib mu segaduses nägu näinud Elliot.

      Näitan talle ekraani. „Mis mõttes „Jääb ära”? Kuidas ma tema meelest veel kontserdile peaksin saama?”

      Elliot kehitab õlgu, kuid tema suust pääseb korraga valla üllatunud „oo”. Ta silmad lähevad pärani ja ta vaatab üksisilmi minust mööda, GBK sissepääsu poole.

      „Mis juhtus?” küsin mina.

      Ma ei jõua veel küsimust lõpetada, kui õhku meie ümber täidavad vaimustushüüded ja kiljumine. Kuulen, kuidas Kira kilkab „NOAH FLYNN!” ning ajan end sirgu ja pöördun selja taha vaatama.

      Seal ta ongi: minu poiss, Noah Flynn. Tõeline rokijumal. Tal on seljas tema kaubamärgiks saanud must T-särk, rebitud teksad ja ta näol on lai naeratus. Teda nähes ülejäänud maailm – restoran, koolikaaslased, isegi Elliot – lihtsalt hajub mu ümbert. Kõik muu hägustub, ainult Noah on sellel taustal selge ja terav, nagu kaamerat fookustades.

      Ta märkab mind ja ta naeratus muutub veelgi laiemaks. Ta longib kiljumisest ja teistes laudades istuvate tüdrukute jõllitavatest pilkudest välja tegemata meie juurde, haarab mu mõlemast käest ja tõmbab mu püsti. „Penny Porter, ega sa vastu ei ole, kui ma su ära röövin?”