LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tõuseb tüdruk pingilt ja läheb majja. Morten püüab endale ette kujutada, milliseid ülesandeid ema kutsub teda täitma. Võib-olla pruutkleiti õmblema. Või õppima majapidamist, salvrättide voltimist, külaliste laua äärde paigutamist, kutsete kirjutamist. Võibolla peidetakse teda lihtsalt trükitööliste ja teiste meeste, sealhulgas noore tudengi pilkude ja pilkudega kaasnevate mõtete eest.

      Abelone.

      Kui tahetakse tütre vooruslikkust kaitsta, mõtleb Morten, peaks tema nime saladuses hoidma. Nüüd teab ta tüdruku nime ja see tekitab tunde, nagu ta oleks juba tüdruku seelikusaba alla vaadanud.

      Abelone.

      Morten Falck on kahekümne kaheksa aastane, ta teab armastusest üht-teist. Ta on seda uurinud öistel retkedel mööda linna, kangialustes ja tagahoovides ja Øster Kvarteri kitsastes põiktänavates ja linnavallide ääres, eikellegimaal valliäärse tänava ja järsu rohtukasvanud nõlva vahel, kus valgust on vähe või üldse mitte. Ta on vaadelnud armastuse olemust ja avaldumist vanade majade valgustamata koridorides ja nurgatagustes, ta on uksi paotanud ja hinge kinni pidades luuranud, ta on näinud õekeste Schultzide vanuseid tüdrukuid seelikusaba kergitamas, ette kummardumas ja ainsagi sõnata, võib-olla vaid tagasihoitud oigega meesterahva kikkis riista vastu võtmas. Luuramine on tema künismi süvendanud. Ta on õppinud, et armastus on imelik, aeg-ajalt näib see olevat peaaegu veel alandavam kui surm Norgesgade keldris. Summadest, mida ta advokaat Gillilt saab, ei ole jätkunud selleks, et kusagil kangi all või kõrtsi taga armastust maitsta, aga sellest ajast saadik, kui nendele on lisandunud tasu surnukehade lahkamislauale vedamise eest, jaksab ta mõnikord osta mõne avaliku naisterahva teeneid. Pärast tunneb ta pettumust, süüd ja südametunnistuse piinu, pisut tülgastust ja soovi teha seda veel kord. Selgub, et surm ei ole ainus, mis haiseb. Morten tunneb end räpasena. Kui see on läbi, tunneb ta iga kord kergendust, mõtleb, et nüüd olen ma selle ära proovinud, nüüd ei ole enam vaja seda teha. Aga ta teeb seda veel. Iha koguneb ihumahladesse, need nõrguvad halastamatult ikka sellesama punkti poole. Morten pistab ühele tüdrukule mõne marga pihku ja saab tema taguotsa oma käsutusse, vajub pimedusse ja soojusse, elava ja järeleandliku ihu sisse, mis nihkub kõrvale ja tõmbub kokku, nihkub kõrvale ja tõmbub kokku, Morten kõigutab end veidi, vaatab laksudes edasi-tagasi voogavat ihu, satse ja plisseesid, pandlaid ja nööpe, kannatlikult kummargil kahvatut kaela, laua servast kinni hoidvaid käsi, Morten paljastab hambad, heidab pea kuklasse ja oigab justkui valust, siis läheb kuri tema seest välja, ta astub sammu tagasi, sätib end korda, noogutab hüvastijätuks ja kaob, ning siis on ta mõnda aega vaba. Aga see tuleb alati tagasi nagu vesi kruusaaugu põhja.

      Ühel päeval jalutab ta nagu tavaliselt mööda Vimmelskaftetit Amager Torvi poole. Poed on tihedalt koos, väljas seisvatele laudadele on pandud välja galanteriikaubad, kirevad kangad, tapaküpsed kanad ja kurja pilguga kukepojad, nülitud kodujäneste kuhjad, nugise- ja rebasenahkade virnad. Majakatuste kohal lõõskab päike, kärbsed sumisevad. Vimmelskaftet on lämmatavalt palav pudelikael, kus ei pääse edasi ega tagasi. Just sellepärast meeldib Mortenile jalutada siin, linna ärikeskuses, nuhutada inimeste ja loomade liha imalat hõngu. Ta trügib läbi turukorvidega maadamite ja kleitide all õõtsuvate krinoliinidega naiste hordide. Joobnud poisikesed vehivad kõige uuemate lorilaululehtedega ja üürgavad nende laulude jupikesi. Talupojad ja kalamehed lontsivad ringi, viisud jalas, ja veavad enda järel käsikärusid, milles on kaup või hunnik tühje takuseid kotte. Selles liiklusummikus saab terve linn kokku, mõned asja pärast, teised lõbu või uudishimu pärast. Kantseleinõunik vehib kepiga, ohvitser uhkeldab oma tuvisinise mundriga, kõrtsmik võtab käru pealt vaadi ja hiivab õlale, kaks pordunaist patseerivad teineteisel käe alt kinni hoides, keerutades oma pleekinud ja räbaldunud päevavarje, kahistades määrdunud tüllist kleidisabadega, mis veavad enda järel rentslisolgist niisket jälge. Pürjelite naised hoiavad neist mööda minnes demonstratiivselt nina kinni, aga ohvitser peatub ja kummardab galantselt, iroonilise kaarega võtab ta kübara peast ja naised naeratavad ja teevad kniksu ja ütlevad: tere päevast, leitnant Holm, kuidas käsi käib, kas ta läheb rootslastega sõdima?

      Morten läheb pordunaistele järele, ta tahab näha, kuidas nad mõne kunde õnge võtavad. Nad sammuvad mööda Store Købmagergadet, üle Kultorvi ja Rosengårdeni kaudu Skidentorvi äärde linnavalli juurde, kus nad istuvad Hanens Bastioni juures asuvale pingile. Morten kõnnib pingist aeglaselt mööda ja kergitab naistest möödudes kübarat. Nood ei tee temast välja. Ah soo, mõtleb ta haavunult, ilmselt on nad tudengi jaoks liiga peened! Ta läheb tujutult koju. Neiu Schultz istub vahtra all. Tema õed mängivad keksu. Nende kleidisabad lehvivad säärte ümber. Morten jääb seisma ja silmitseb neid ning vaatab siis puu all istuva neiu poole. Nende pilgud kohtuvad. Ta astub lähemale, võtab kübara peast, surub selle vastu rinda ja kummardab.

      Neiu Schultz, mina olen üks teie isa üürilistest.

      Ma tean, kes ta on, ütleb neiu naeratades. Ta on siin ju mitu aastat elanud. Kas ta on üliõpilane?

      Teoloog, ütleb Morten ja esimest korda on tal hea meel, et tema stuudiumist on mingit kasu. Ma õpin härra Swane juures.

      Neiu naeratab. Oi, kas tõesti? Härra Swane leeritas mind.

      Hele, kõlav väikese tüdruku hääl. Morten on seda palju kordi kuulnud, aga nüüd kõneleb see temaga.

      Tore, ütleb Morten. Võib-olla tema ka laulatab teid?

      Neiu teeb grimassi. Ma ei ole kihlatud.

      Oh, küll te varsti kihlute, neiu Schultz.

      Kas ta arvab nii? Seda ei tea ju kunagi. Mõni ei kihlugi. Neiu vaatab talle küsival ilmel otsa, justkui oleks Morten juba vaimulikuks pühitsetud ja seisaks seal, et tema pihti vastu võtta. Aga miks on vaja abielluda? Ema ei taha seda mulle öelda.

      Küsimus üllatab Mortenit. Ta ei ole preiliga kunagi sõnagi vahetanud ja nüüd peavad nad peaaegu intiimset vestlust. Üldiselt arvatakse, vastab ta kobamisi, et preilitaolistel noortel naisterahvastel on kasulik abielus olla, et nad leiaksid oma elule mõtte ega istuks jõude. Vanapiigaks jääda ei ole ju kuigi lõbus.

      Aga laste sünnitamine, ütleb neiu süngelt. See tundub veel hirmsam.

      See on naiste privileeg, ütleb Morten pisut piinlikkust tundes. Ema ei ole tüdrukule ilmselt õpetanud, millised kõneained on sobilikud ja millised mitte.

      Ta vaatab neiut. Too on viimase aasta jooksul üksjagu kasvanud, kuid on kõhn ja poisiliku kehaehitusega, teda on veel varavõitu mehele panna, mõtleb Morten, samal ajal kui tema pilk üle neiu tärkavate võlude lendleb. Vahtravõra sõelub päikesekiiri ning heidab neiu kleidile ja heledatele lokkis juustele laike. Morten tunneb õrna higilõhna, mis on segunenud sine või millegi muuga, millega tüdrukute kleite pestakse. Siis kostab kellegi hõige.

      Minu ema! Neiu kargab püsti, ent jääb silmapilguks seisma. Head aega.

      Morten kummardab. Neiu läheb peauksest sisse, mööda madam Schultzist, kes puurib Mortenit pilguga. Siis läheb uks kinni. Morten läheb oma tuppa, heidab voodile külili ja urgitseb küünega seina.

      Linna viimaste majade ja valli vahelt läbi kulgev tänav, vallitänav, on vaid kohati munakividega sillutatud. Enamjaolt on see muldtee. Christian IV ajal pandi igale poole munakivid, see oli suurejooneline katse parandada linna sanitaarset olukorda, aga need kivid on juba ammu öö varjus üles kangutatud ja muuks otstarbeks ära kasutatud. Järele on jäänud löga, mis koosneb porist, ööpottide sisust, mida elanikud tühjendavad, kuhu heaks arvavad, ning õllepruulimise ja viinapõletamise jääkidest. See kant kubiseb rottidest ja hulkuvatest koertest, kes käituvad ettearvamatult ja agressiivselt, sest äravisatud meski sisaldab alkoholi. Regulaarsed tüüfuse- ja koolera- ja katkuepideemiad, mis on mitme aastasaja jooksul linnas möllanud, on Morteni oletust mööda saanud alguse siit eikellegimaalt, kus ühel pool on kõrtsid, pruulikojad ja võõrastemajad ning teisel pool pime vall, kuhu inimesi ajab kas meeleheitlik iha või meeleheitlik vajadus mõni taaler teenida. Linn peaks palkama linnafüüsikuse, kes selle sealauda puhtaks roogiks. Linnafüüsikuse amet sobiks hästi temale, Morten Falckile. See mõte toob talle muige näole. Aga ta peab endale tunnistama, et see roppus ja sellega kaasnevad võimalused talle ka meeldivad.

      Ta

Скачать книгу