Graniitmees - Sirpa Kähkönen

Скачать книгу

see tähendab minu hoole all. Ma ei ole kuulnud, et ta naeraks, ja tahaksin teada, kuidas see kõlab. Öelge, mis teda rõõmustaks.” Ma panin oma käe tema käele, peatasin pliiatsi liikumise ja raputasin pead. Tom ütles: „Sa palusid unes, et ema siia tuleks.” Mina raputasin vaid uuesti pead ja Tom murdis paberipoogna kokku ja pistis taskusse.

      Siis avas Tom raamatu ja hakkas lugema. Haagis aken nagises, päike käis kaares mööda toaseinu, mina jäin tukkuma. Mõni päev lõbustas Tom mind sellega, et käis kätel või viis mu käekõrval õuele värsket õhku saama, saabus õhtu, Ilja tõi poest musta leiba ja me kõik jõime teed. Mina nõustusin edasi elama, sest olid need kaks.

      Ühel päeval tuli mulle kiri Soomest. Kui koputati uksele, virgusin unest, aga enne kui jõudsin avama minna, oli koputaja juba kadunud. Ukse alt oli sisse pistetud ümbrik, millel seisis tuttava käekirjaga: „Ülikoolis õppija Klara Tuomi”. Avasin ümbriku. Ema kirjutas: „Tütar. Ometi ükskord sain teada, kus sa oled, kui velsker kirjutas. Olen mures su haiguse pärast. Siin raha, et saaksid endale piima osta. Sind tervitab su mures ema.” Juures oli viiemargane rahatäht. Asjata oli ema selle oma vähesest saatnud, rahaga ei teinud siin midagi.

      Panin kirja seljakotti ja seljakoti kappi ega öelnud sellest Iljale ja Tomile sõnagi. Siin oli minu uus elu ja siin pidin jalad alla saama. Roiskunud vett juues olin ehk oma võimaluse juba kaotanud, ja ma ei teadnud, kas muutun veel kunagi jälle tarmukaks iseeneseks. Otsustasin, et kui paranen, rajan siia oma elu, oma töö ja aia ja maailma, kus ei räägita rahast ega kurbusest, vaid ikka ja alati ainult rõõmust.

*

      Alguses oli meid kolm, siis tuli neljandaks Jelena. Jelena tuli üle piiri 1922. aasta augustis, ta oli just siis kakskümmend kaks täis saanud, nii nagu mina pidin saama septembris.

      Mu haigus oli selleks ajaks juba möödas, olin jälle jalul. Riputasin parajasti maja õue tõmmatud nööridele pesu, kui Jelena astus väravaalusest õue, papist sumadan käes, jäi mu voodilinade kõrvale seisma ja ütles: „Mina olen Aina Helena – oi, vabandust, Jelena, ja ma tulen siia kooli õpilaseks.”

      Me andsime kätt ja mina ütlesin, et olen samuti esimese kursuse õpilane. Jelena vaatas mind hämmastunult – ta ütles hiljem, et oli mõelnud, et paistsin palju vanem ja juba palju kogenud. Usun, et nii oligi; sellest tüdrukust, kes märtsis läbi paksu lume oma lootuste linna suusatas, ei olnud augustis enam midagi järel.

      Kutsusin Jelena meile ja panin ta meie laua taha istuma. Meil oli siis juba laud ja kaks taburetti, ja Ilja oli meisterdanud meile voodi laudadest, mis olid koguni hööveldatud. Meil ei olnud madratsit, aga ei olnud ka lutikaid ega täisid. Panin lauale kaks tervet portselantassi, mis ma olin basaarilt ostnud.

      Hakkasin priimusel vett keetma. Mina olin meie koduga rahul, aga nägin, kuidas Jelena jahmunult ringi vahtis. See oli äsjatulnu silmavaade, mis näitas toorest tegelikkust, ilma seletuste ja soovunelma iluta; vaatamise viis, mille olin juba unustanud – harjumine nüristab heaks kiitma ka seda, millest ei oleks varem kujutlenudki, et taluks.

      Jelena avas käekoti ja võttis sealt ümbriku. Ta lükkas selle üle laua minule ja julgustas peanoogutusega: tee lahti, tee lahti. Mina võtsin ümbrikust päevapildi: palkmaja ees, kiire vooluga jõe ääres seisis kolm valges riides noort, lehepärg peas. Kaks meest ja naine. Kõhnad ja sitked kõik, kuigi veel välja kasvamata. Nad olid pannud käsivarred üksteisele õlgadele, ja kõik vaatasid fotoaparaati, otsekui oleksid tahtnud läbi pildi maailma tulla.

      Heitsin Jelenale pilgu: tema seal meeste vahel oli, palja jalu, pikk tume seelik ja valge särk üll, juuksed lahti nagu metshaldjal. Noori mehi ma ei tundnud. Pildi taga seisis vaid: „Virranpirtti, juuli 1916”. Panin pildi lauale, Jelena ütles: „See parempoolne on surnud. Ta nimi oli Eino. Eikka.”

      Mina leppisin noogutusega. Ka minul oli olnud niisuguseid pilte, Iljal niisamuti. Minnes me neid kaasa ei võtnud. Ometi hõljusid nad meil öö pimedatel tundidel silme ees. Vahel ärkasin selle peale üles, et Ilja ei maganud, selle tundsid hingamisest ära. Kui küsisin, millele ta mõtleb, siis ta vastas, mitte millelegi. Oletasin siis, et ta on avanud ühe neist albumitest, millele mina olin pannud nimeks „Toonela seltsimehed”.

      Kui olid neid pilte öösel mõne aja vaadanud, keeranud lehekülje lehekülje järel, siis tundsid, et oled oma elu võlgu neile, kes olid naerusuistest, paksude juustega, ujedatest või hakkajatest, suurte silmadega noortest usside söödaks saanud. Tundsid, et ei tohtinud kurta millegi üle. Et tuli elada ka nende eest, kes olid sul käest lahti lasknud.

      „Aga vasakpoolne, see tumedam, Volmar,” ütles Jelena mõtlikult, „tema kadus.”

      „Ah kadus,” ütlesin mina.

      „Jah,” kinnitas Jelena. „Mõnda aega kurvastasin. Siis mõtlesin, et mina enam ei jaksa. Ja lõpuks otsustasin, et lähen vaatan, ega ta siia ei tulnud.”

      „Aga kui sa ei leia siit, seda Volmarit,” küsisin.

      „No siis võtan selle, mida järgmisena kõige rohkem igatsen, vabaduse.”

      Sügisel seadis Lääne Vähemusrahvuste Ülikool end sisse Rakoval pärast seda, kui oli tegutsenud ebasobivates ruumides krahv Tolstoi palees endisel Palee kaldapealsel, mida nimetasime Verise Pühapäeva kaldapealseks. Ülikool alustas tegevust suure õhinaga. Meil ei olnud midagi, ei õpikuid, ei koolipinke, ei pliiatseid ega paberit. Aga sellest polnud eriti midagi, sest alguseaegade kõige tähtsam ülesanne oli ellujäämine. Linn tõrjus meid, kuid aja jooksul õppisid võtma seda mitte isiklikult. Linn tõrjus kõiki. Ta oli saanud tõve, kuid tõrjus tervendaja.

      Me tõmbasime Gribojedovi kanalist välja musti palke ja ujutasime need nagu burlakid Volgal Rakova maja õuele, lõhkusime ära ja loopisime katlamajja. Me õppisime talv otsa ning meil olid riigi poolt riided ja stipendium, ja midagi sai teinekord ka osta, ja me korraldasime õhtuti kooli suures saalis koos sakslaste ja baltlastega koosviibimisi, küünalde ja õlilaternate valgel, kuni ühel õhtul tuli minu mees keset koosviibimist salapärase näoga sisse, keeras uksesuus olevat lülitit ja pani kogu suure ristkülikukujulise saali võimsas elektrivalguses lõkendama.

      Ja see sobiski hästi, sest vana ajaarvamise Ilja päev oli bolševistlikus kalendris muudetud elektripäevaks. Nõnda juhtisime meie võitlust elektrifitseerimise eest, meie, lääne väikerahvad omaenese koolimajas, ja meie, soomlased, hakkasime ka unistama oma Soome majast, kus oleksime saanud korraldada koosviibimisi kõigile Petrogradis elavatele kaasmaalastele, sest kuigi meie kõrgeim teedjuhatav täht oli rahvusvahelisuse aade, mõtlesime tollal, et kõige paremini suudame seda edasi viia nimelt oma keeles. Nii kujunes meie ülesandeks Petrogradi ja seda ümbritseva piirkonna valgustamine aate tõrvikuga, ja kui julgemalt mõelda, siis pikapeale selle elektrifitseerimine ja kommunismi valguse toomine neile.

      Petrogradi ümbruskonnas maal elas rohkesti ingerlasi, kelle majad ja kombed ja jutt olid paljus samasugused kui vanal kodumaal. Ja ülikool valmistas meid ette nende maainimeste seas valgustustööd tegema. Kohe pärast esimest õppeaastat läksime 1923. aasta suvel Krasnoje Selosse, sinna, kus keisritel olid olnud omal ajal väikesed puupaleed. Tollal algusaegadel tegid tsaar ja tema õukond mulle üsna palju muret – kui nad tulevad siiski jälle ja nõuavad oma maju ja asju ja linnu ja tänavaid tagasi. Ja kas siis tuleks ka kuulus mööbelsepp taat Gambs Ulitsa Rakova 17 majja ja koputaks kepiga saali laudpõrandale ja siunaks nagu Salmenpää mõisa vana Pasander ja ajaks meid tänavale.

      Aga Tom ja Ilja ütlesid, et tsaar ei tule tagasi, kindlasti mitte, ja vaevalt et ka Gambs, sest tšeka valvas piire ja hoidis majadest ja asjadest loobunud, jalga lasknud pursuid ja endised inimesed neist eemal.

      Nõnda ma siis julgesin kodunt lahkuda ja koos Jelenaga valgustussõitudele minna. Siis nägin neid väikesi puidust paleesid, kus vürstid ja keisrid olid veetnud suvesid, kus neile meeldis elada eriti lihtsat elu, loodusele lähedal – minule olid need mõisad küllalt peened, et esindada kõige kõrgemat vürstlikku taset, aga tollal ma ei tundnud veel Henrik Valentinovitš Gustafssoni ega olnud Kunstide palees käinud. Mina imestasin koguni selle üle, et kui keisrid olid oma linnapaleele lisaks Tsarskoje Selosse tohutu suure suvelossi ehitada lasknud, siis milleks küll neid väikesi puidust mõisu veel vaja läks. Et kui mitmes kohas võis inimene tahta elada ja mis

Скачать книгу