Скачать книгу

eemale veeremas. Ma kujutan ka emotikoni inimesest, kes on täiega masendunud, sest talle meeldib hullult tema parim sõber. See tuigerdaks, oleks seda nägu, et hakkab kohe-kohe oksendama, ja hoiaks käes silti kirjaga ARMASTUS ON NÕME.

      Ja just seda ma Jayle kirjutan. Võib-olla sellepärast, et mul on tunne, nagu hakkaks ma segi minema; võib-olla sellepärast, et ma nägin oma ema; võib-olla sellepärast, et mul on tunne, nagu ähvardaks terve maailm kokku variseda, aga ma saadan talle sõnumi:

      ARMASTUS ON NÕME.

      Üks, kaks, kolm. Ta tõstab pilgu ja pöörab ringi. Siis kõnnib ta tagasi auto juurde ja avab kõrvalistujapoolse ukse.

      „Misasja?” küsib ta. „Armastus on nõme?”

      Ma tunnen, kuidas ma punaseks lahvatan, otsekui üritaks varjata tõsiasja, et mind nõelas praegu sada mesilast. Ta põrnitseb mulle vastust oodates otsa. Sekundid mööduvad, aga mulle ei tule pähe ühtegi mõistlikku selgitust, miks ma talle just niimoodi kirjutasin: ARMASTUS ON NÕME. Ma jõllitan teda tardunult.

      „Riley,” ütleb Jay, pruunid silmad sädelemas. „Miks sa mulle seda kirjutasid?”

      Täpselt sel hetkel, kui mul on tunne, et ma murdun, avan suu ja räägin talle kõik ära – et ma nägin ema ja et ta meeldib mulle nii väga –, juhtub midagi. Ühe silmapilgu jooksul vilksatab miski – või keegi – just sealsamas, kus seisab Jay. Ma põrkan tagasi, surudes ennast vastu juhipoolset ust. Aga see juhtub uuesti. Tekib ja kaob. Nagu silmapete, nagu oleks mu silmad udused; ma näen blondide juuste ja pruunide silmade välgatust.

      „Oota korra,” ütleb ta. Ta vaatab oma telefoni ja trükib sõnumit. Mu kopsude töö peatub, ma ei suuda sisse hingata, kuid mul õnnestub autol käik siiski sisse lükata.

      „Okei, kõik,” ütleb ta. Ma ei vaata talle otsa. Mu pilk püsib auto esitulede valguses tantsival sääseparvel. Ma ei suuda Jay poole vaadata, ei suuda ja kõik. „Vabandust, mul oli lihtsalt tunne, et ma pean Sarah’le vastama,” ütleb ta. „Millest me rääkisimegi?”

      „Ma… ma…” kogelen.

      „Ah jaa: armastus on nõme. Miks sa mulle seda kirjutasid?”

      Mu pea ei hakka tööle. Ütle midagigi. „Noh, et ära seo ennast vale inimesega. Minuga on see juhtunud ja see oli nõme. Muud midagi.”

      „Kellega? Ja millal? Sul pole ju kunagi poissi olnud…”

      „Sa ei tunne teda,” valetan ma kujuteldavat inimest silme ette manades. Nüüd suudan ma Jayle otsa vaadata; tema tavapärasest ilmest võib välja lugeda, et ta on täiesti segaduses.

      Ma ei suuda siia sekundikski kauemaks jääda. Surun jala gaasipedaalile, kuigi kõrvalistujapoolne uks on ikka veel lahti. Ma jätan Jay teeveerde pimedasse seisma. Ma ei heida isegi pilku tahavaatepeeglisse. Kui olen tema majast umbes kümme tänavavahet edasi sõitnud, saan äkitselt aru, et ma lausa kihutan. Sõidan stoppmärgi alt peaaegu läbi ja surun jala pidurile. Auto jääb kriiksatades seisma, pooleldi ristmikul väljas. Ma vaatan üles tähtede poole, süda tormlemas ja pekslemas.

      Mis minuga lahti on?

      3. peatükk

      Sina ka?

      Koju jõudnud, ronin ma otsekohe voodisse ja tõmban teki üle pea nagu lapsena, lootes, et mind ümbritsev maailm kaob, kui ma seda ei näe. Kummardun oma telefoni kohale, justkui oleks see tilluke soojendav lõke. Kuid praksuvate ja pragisevate okste asemel kuulen ma saabuvate sõnumite piikse ja helinaid. Jay küsib, kas minuga on kõik okei, kas ma jõudsin koju. Ma põrnitsen eresiniseid kirju, suutmata vastata.

      Aga lõpuks hakkavad mu sõrmed siiski aeglaselt klahvidel liikuma. Mul õnnestub teda veenda, et minuga on kõik korras ja et ma tunnen lihtsalt oma emast puudust ja et olen homsete kontrolltööde pärast närvis. Ta ei küsi enam, miks ma talle enne sellise sõnumi saatsin: ARMASTUS ON NÕME. Ma natuke isegi tahaks, et ta küsiks, sest praegu, tekkidest ehitatud telgis, pärast tänast päeva… võiksin ma talle tõtt öelda.

      Järgmised paar tundi põrnitsen oma toa laes helendavaid plasttähti ning loen lambaid, üritades ennast veenda, et see on üksnes halb unenägu. Olen jõudnud kolmesajanda pööraselt üle aedade hüppava pehme määgiva lambani, kui pean loendamist otsast alustama. Kuskil viiekümnendast lambast alates muutuvad nad kõik kuidagi õelaks ja pahaendeliseks.

      Sa oled peast segi, ütlevad nad ja kargavad veel ühest valgest lattaiast üle. HULLUDEMAA. Hüpe. Elanik.

      UMBES KELL KOLM hommikul otsustan ma kööki minna ja natuke piima juua. Ma küll ei usu, et piim oleks piisavalt võimas, et ravida mis iganes vaimset häiret, millega ma praegu rinda pistan, aga proovida ikka tasub. Võtan oma mobiili ja panen taskulambirakenduse tööle, et endale koridoris teed valgustada. Kuid siis näen, et isa toas põleb tuli.

      Ma kõnnin vaikselt tema ukse juurde ja piilun sisse. Ta on voodis ja loeb, tekk lõuani, öölamp tema üksikule kogule pehmet kurblikku valgust heitmas. Ta märkab mind ja manab näole naeratuse, mis peaks tähendama, et ta on õnnelik, aga ma näen sellest otsekohe läbi. Siis silman ema öökapil tema lemmikteetassi. Ta jõi alati enne magamaminekut ühe tassi teed. Huvitav, kui kaua on see tass seal seisnud ja kas ma olen seda seal ennegi näinud, kuid pole sellele lihtsalt tähelepanu pööranud?

      „Ema tass,” kohman ma tassile osutades.

      „Ah soo,” ütleb isa, heites pilgu tassile, millel on uskumatult mugavas poosis karu, öömüts peas. „Hm… Ma vist panin selle sinna ja unustasin. Mõnikord panen ma asju tema poole peale. Siis ei tundu tuba nii tühi.”

      Mis hääl see oli? Nojah, muidugi. See oli minu süda. See murdus.

      Kui näen isa silmades kurbust, ema tassi tema öökapil, just nagu oleks ta tee sinna tõmbama jätnud ja tuleks kohe tagasi, et sellest lonksu võtta, siis kaotan ma peaaegu enesevalitsuse. Ma tunnen, kuidas karje mulle kurku tõuseb, tunnen vajadust hüüda: MA NÄGIN EMA, MA NÄGIN TEDA.

      Aga ma raputan selle mõtte peast. Ma ei saa seda isale rääkida; ma ei räägi talle kunagi midagi muud peale heade asjade, peale selle, et minuga on kõik hästi. Üritan alati olla silmatorkamatu. Ma tean küll, et see kõlab natuke kurvalt või üksildaselt või mis iganes, aga kui oled see laps, kes rikkus ära oma ema elu ja põhjustas siis tema surma, muutub su elufilosoofia umbes selliseks: istu maha, ole vakka ja püüa olla nii, et sa endale liiga palju tähelepanu ei tõmbaks. Sinust on juba küllalt tüli olnud.

      „Ma mõtlesin endale just piima tuua. Kas tahad ka?”

      Isa noogutab ja ronib voodist välja. Aga kui me kööki jõuame, ei võta ta kapist piima. Ta võtab hoopis praepanni.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAICAgICAQICAgIDAgIDAwYEAwMDAwcFBQQGCAcJCAgHCAgJCg0LCQoMCggICw8LDA0ODg8OCQsQERAOEQ0ODg7/2wBDAQIDAwMDAwcEBAcOCQgJDg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg4ODg7/wAARCANXAjoDAREAAhEBAxEB/8QAHgAAAgICAwEBAAAAAAAAAAAAAwQBAgA

Скачать книгу