LITMIR.BIZ

Скачать книгу

jäise vihma käes.

      „… quatre-vingts, quatre-vingt-un, quatre-vingt-deux …”

      Rue Viret’ all oli jalakäijate läbikäik. Rochat ei käinud kunagi sealtkaudu. Neoontuled vilkusid ja heitsid pahasid varje grafiteid täis seintele. Tema läks puutreppi mööda, mis kerkis vana turuplatsi kohale, kus inimesed kauaaega tagasi müüsid vilja ja sigu ja kanu ja hanesid. Nüüd oli seal pisike park üheksa kastani ja nelja pingiga. Aga Rochat’le meeldis kujutleda, milline see vanasti oli, ta arvas, et seal pidi olema väga kärarikas ja haisune ja lõbus.

      „… quatre-vingt-dix, quatre-vingt-onze, quatre-vingt-douze …”

      Ta jõudis just siis Rue Viret’le, kui bussi number 16 esituled keerasid nurga tagant välja ja panid vihma punaselt ja siniselt ja roheliselt veiklema. Buss sõitis pritsides läbi poriloigu, möödus Rochat’st, keeras järgmise nurga taha ja kadus.

      „Täpselt õigel ajal, Rochat. Sa pead olema kõiges täpne.”

      Rochat kiirustas üle tee ja läks puutrepi viimasest jupist üles.

      „… cent et vingt et sept, cent et vingt et huit, cent et vingt et neuf …”

      Ta haaras käsipuust tugevasti kinni ja hüppas viimasest astmest üle ja maandus esplanaadi kividel. Tema silme ees avanes Lausanne’i katedraali võimas valgustatud fassaad.

      „Bonsoir. Seisate ikka veel püsti? Sedasi ongi teile parem. Kuulake, vana kivihunnik, peame end valmis seadma. Vana talvetaat proovib täna õhtul Lausanne’i sisse hiilida ja monsieur Dufaux tahab, et me ta minema ajaksime. Kas kuulete?”

      Ta liipas katedraali poole. Paekivist kaar suurte puust uste kohal, mis tilkusid vihmast ja särasid prožektorite valgel. Tundus, et katedraal kasvas tema silme ees suuremaks.

      „Mis mõttes ei ole mul vaja teile öelda, et talv on vihma sees peidus? Mis mõttes te juba teate seda? Kuidas te saate seda juba teada? Oh, saan aru, sest te niigi teate kõike. Ja miks ma peaksin teid uskuma?” Ta surus kõrva ühe katedraali kivi vastu ja kuulatas. Ta pööritas silmi. „Sest katedraalid ei valeta? Kes seda on öelnud?”

      Ta tundis, kuidas pühakute ja prohvetite raidkujud kahel pool suuri puust uksi teda külmalt vaatasid, kõik vahtisid teda ülevalt alla tõredal ilmel. Monsieur Mooses kõigist kõige tõredamal ilmel. Ta oli valmis maha virutama kivitahvlid, mis tal käes olid. Rochat rehmas käega.

      „Oh, palun, teiega on igal õhtul sama jama. Sa ei tohi seda, sa ei tohi toda. Muust te ei räägigi. Ja mis saaks teist ilma nende tobedate kivitahvliteta? Minu meelest näeksite te siis väga tobe välja ega saaks millegi üle kurta.”

      Rochat kallutas end tahapoole ja nägi üleval fassaadilt eenduvaid veesüliteid. Ta vaatas, kuidas nende suust tilkus vihma, mis langes uste vahel tühjale kivipiidale.

      Talle tuli meelde üks koolis õpitud lugu.

      Kunagi ammu oli piida peal seisnud jumalaema Maarja kullast kuju. Ja palju inimesi ronis Escaliers du marché trepiastmetest põlvili üles, et tema poole palvetada, ja sündis ka imesid. Pimedad said nägijaks, jalutud hakkasid kõndima. Kuni Bernist tulid ühed tõredad mehed ja kiskusid Maarja alla ja sulatasid ta müntideks. Õpetaja ütles, et neid kutsuti reformatsioonimeesteks. Rochat koputas monsieur Moosese kivist varvastele.

      „Need olid teie sõbrad, olen selles väga kindel.”

      Ta vaatas, kuidas piida serva juurde tekkis väike vihmaloik, kuidas pisikesed piisad maha langesid.

      „Aga äkki jagub Rochat’le ka üks ime.”

      Ta läks piida varju ja püüdis suhu paar tilka. Ta vaatas oma jalga. Tal oli ikka küljes kõver jalg, see oli ikka paindunud ühele poole.

      „Nii et Rochat’le ei jagu ühtegi imet.”

      Alt Place de la Palud’lt kostsid plekise kõlaga kellad, kill-koll, killkoll, kill-koll. Kellad elasid mäe jalamil Café du Grütli lähedal raekojas. Ja neile meeldis igal õhtul Rochat’le meelde tuletada, et ta kiirustaks.

      „Jajah, ma tean, viisteist minutit. Ärge muretsege, Rochat ei jää hiljaks. Rochat ei jää kunagi hiljaks.”

      Ta vajutas rauast ukselinki. Lukus nagu alati, aga tema kohus oli seda kontrollida. Ta liipas vana piiskopi maja ukse ja katedraali muuseumi ukse juurde. Samamoodi lukus.

      „Plekised kellad ja tõredad kujud ja kõigi uste kontrollimine. Nii palju kohustusi, Rochat. Imede jaoks ei jää aega, Rochat’le neid ei jagu.”

      Ta liipas katedraali eest läbi, läks ümber kellatorni ja jõudis punase ukse juurde, mida ei olnud peaaegu näha kõrge puitaia tagant, mis katedraali kogu pikkuses ümbritses. Ta võttis põuest üldvõtmete kimbu ja pistis kõige suurema võtme lukuauku. Ta keeras võtit, surus õla vastu ust ja lükkas. Vana puit kriiksus ja kraapis tolmunud kivi. Ta astus sisse, sulges ukse kõva pauguga. Rochat kuulas paugu kaja sajas hämaras läbikäigus.

      „Bonsoir, see olen ainult mina.”

      … see olen ainult mina, ainult mina, ainult mina …

      Ta ei hakanud tuld põlema panema, ta teadis pimedaski, kuhu minna. Kolme uksega alkoov: kitsas punane uks välja, suur uks kesklöövi, suurem puust uks kellatorni. Ta uuris võtmeid, leidis tolle väikse sakilise servaga, et torni ust avada. Ta astus sisse ja pani ukse enda järel lukku. Ta liipas mööda koridori kivikaareni, mille juures algas keerdtrepp. Kiviastmed viisid üles kitsa puusillani, mis läks üle naiste rõdu. Ta kõndis kikivarvul, aga kõige kergemgi samm tekitas pimeduses kriginat. Ta läks järgmise kivikaare alt läbi ja ronis järgmisest keerdtrepist üles, mis viis naiste rõdu kohal veelgi kõrgemal järgmise kitsa puusillani, mis läks alumisest vastupidises suunas.

      „Edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi. Väga imelik viis torni ronida. Teiselt poolt aga on see ainus viis sellesse torni ronida, nii et mis seal ikka.”

      … mis seal ikka, ikka, ikka …

      Ta jäi seisma, oodates oma hääle vaibumist.

      „Pean tõesti iseendaga rääkimise ära lõpetama.”

      … lõpetama, lõpetama, lõpetama …

      Esplanaadi prožektorite valgus tungis vitraažaknast sisse. See hajus kiviseintel narritajateks varjudeks.

      „Ja tere õhtust teile, mesdemoiselles. Loodan, et te ikka ajate pahasid varje minema?”

      Ta kuulis, kuidas läbikäigu lõpus kerge uks hingedel kiikus. Rochat oli väga kindel, et narritajad varjud olid kuidagi seotud alati kiikuva ukse saladusega. Ta liipas mööda läbikäiku ja läks ukseavast läbi. Ta lükkas ukse hooga kinni.

      „Ja palun pidage meeles, et enda järel tuleb uks kinni panna, mesdemoiselles! Olen oma kohustustega väga hõivatud ja mul ei ole aega teiega mängimiseks.”

      Rochat surus kõrva vastu ust ja kuulatas. Ta kuulis, kuidas narritajad varjud itsitasid. Küll need narritajad varjud võivad ikka tobedad olla, mõtles ta.

      Ta oli pimedas ruumis korgitsana üles keerduva kivitrepi jalamil. Seinas oli kitsas aken, kust vibulaskja vibu siiski läbi mahtus. Rochat vaatas välja ja nägi, et vihma ikka kallab, nägi, kuidas Lausanne’i tuled sädelesid Lac Lémanist tõusvas udus.

      „Vihmas või udus, te ei saa Marc Rochat’ eest peitu. Ma näen teid.”

      Ta kiirustas torni tippu, muudkui ring ringi järel kitsaste müüride vahel. Ta puudutas trepi keskposti, mis torni keskel üles kerkis. Tema sõrmed libisesid üle siledaks kulunud õnaruste, mis olid jäänud kõigi trepiastmetel roninud inimeste sõrmedest, kes olid kaheksasada aastat järjest igal õhtul kivi samas kohas puudutanud. Ring ringi järel, aina kõrgemale ja kõrgemale. Ta tundis torni tipust alla vajuva õhu jahedust. Ta kuulis lahtise taeva all tuule müha. Ta nuusutas kauget järve ja männipuude ja jää ja lume lõhna.

      Ta tegi veel ühe ringi ja hüppas üle viimase astme ja maandus kellatorni lõunapoolsel rõdul, otsekui hüpates taevasse. Käed

Скачать книгу