Vahimehed - Jon Steele

Скачать книгу

kui avastad, et kõik ei lähegi päris nii, nagu prohvetid ennustasid. Nagu ma ütlesin, sellega tuleb lihtsalt harjuda, selles mõttes, et suremisega.”

      … tuleb lihtsalt harjuda … suremisega …

      „Kas mind jäetakse mädanema nagu toda Saksa sõdurit silla all?”

      „Lahingus langenud, kes siin sektoris hukkusid, maetakse Agny lähedal põllule. Teie mehed tulevad varsti teid otsima. Nad leiavad teie surnukeha ja viivad selle mäest alla, et see koos teistega maha matta. Need, kes minu kompaniist järele on jäänud, on ka seal vaatamas. Neil on kästud teie surnukeha eest hoolitseda, kui see kohale jõuab. See maetakse parajal ajal maha.”

      „Parajal ajal?”

      „Jah, leitnant, parajal ajal.”

      „Ma ei saa aru, tõesti ei saa. Ja imelikul kombel ei paista see mind häirivat.”

      „Sest teil pole olemiseks enam maist möllu vaja ja te olete valmis sellest lahti laskma.”

      „Aga miski hoiab mind kinni, miski, mis on mulle kallis.”

      „Peate unustama isegi kõige kallimad asjad ja lahti laskma.”

      … kõige kallimad asjad … lahti laskma …

      Edward nägi tuttavaid nägusid ja need hakkasid tema silme eest kaduma.

      Ta tundis, et nad on talle väga kallid, ja nad tulid talle meelde.

      „Jah, ma tean neid. Minu naine, lapsed. Mis neist saab, kui ma olen läinud?”

      „Vabandust, leitnant, aga siin kandis ei tea keegi tulevikku, isegi prohvetid mitte. Võin teile ainult seda öelda, et nende elu läheb nii või teisiti edasi.”

      Kõik on selja taha jäänud, lahked ja lahkusetud ka …

      „Aga nende nimed, mul ei tule isegi nende nimed meelde.”

      „Mälestus on elusatele, leitnant, mitte surnutele.”

      … neist on jäänud õhtuks vaid unistus …

      „Öelge mulle, palun, öelge mulle nende nimed.”

      „Ma ei saa, ma ei tohi sekkuda sellesse, kuidas te surete.”

      Tume sillerdav voog on tuleviku ja mineviku enda alla matnud.

      „Te olete nii julm.”

      „Jah, ma usun, et see võib nii tunduda. Teisest küljest aga ei ole ma luuletaja.”

      Kui kahvatu ja nõrk on valgus…

      „Kas ma olin luuletaja? Ma ei mäleta iseennast.”

      „Jah, leitnant, te olite luuletaja, teid armastati kõigest hingest.”

      Ja nüüd, kuulake vihma …

      „Palun, te ütlesite, et teate neid sõnu, neid, mis on päeviku viimastel lehtedel.”

      Sõdur tõusis püsti, pani püssi õlale. Ta ütles õrnalt:

      „Noorkuu ja kõigi tähtede valgus, ja linnuke ei laula enam …

      Ma ei saanudki aru, mida Jumal tähendas.”

      Edward tundis, kuidas hingus tema kehast lahkus. „Kõik kaovad, ainult tema nägu on mul silme ees.”

      … kõige kallimad asjad …

      „Kõik on korras, leitnant, lood on nii. See ei lõpe teiesuguste jaoks ära, see ei lõpe kunagi ära. Lihtsalt unustage see elu ja laske sellest lahti.”

      Õndsad on surnud, kellele vihm peale sajab …

      Liikumatu maailm liigahtas.

      Ta nägi suurtükkide sähvatusi.

      Ta nägi vihma, ainult pöörast vihma.

      „Oh, mu … mu Helen.”

      „Vaadake mulle silma, leitnant, kuulake minu häält …”

      ESIMENE RAAMAT

      Planeedi Maa neljakümne kuues laiuskraad

      Üks

      Marc Rochat lükkas pitskardinad kõrvale ja vaatas, kuidas laterna valgel vihma sadas ja see Escaliers du marché munakividele pladises. Munakivide vahele tekkisid pisikesed nired ja need suubusid suurematesse ojadesse, mis voolasid Rue Mercerielt alla. Kaks kitsast tänavat, teineteise suhtes järsu nurga all, kohtusid otse Café du Grütli akende ees. Rochat hingas külmale klaasile, ta joonistas kiiresti laienevasse udusse kõhna näo.

      „Ma näen teid, ma näen, et olete vihma sees peidus. Mind te ära ei peta, en garde.”

      Ta pühkis näo ära ja läks tagasi kohviku soojusse.

      Rochat’le oli see tuttav koht. Enamikul õhtutel käis ta siin söömas. Talle meeldisid laest rippuvad ümmargused lambid, mis hiilgasid kui täiskuu. Talle meeldisid ammusest ajast pärit Lausanne’i fotod seintel. Talle meeldis baarileti kohale kriidiga kirjutatud menüü, mis kunagi ei muutunud. Monsieur Dufaux, kohviku omanik, pesi iga päev tahvli üle ja kirjutas menüü uuesti, aga tähed jäid alati samaks ja alati samasse kohta, nagu püsikundedki. Madame Budry, kes jõi kuuendat klaasi Villette’i, monsieur Duvernay, kelle reedeõhtune söök oli filets de porc avec pommes frites, Lausanne’i ülikooli professor ja tema abikaasa, kes omavahel harva rääkisid, aga see-eest lugesid palju, alžeerlastest tänavapuhastajad, kes igal õhtul espresso ja sigarettide pärast läbi astusid. Ja monsieur Junod, kes just praegu uksekardinate vahelt välja ilmus, väike valge koer rihma otsas tema järel. Alati samal ajal, alati suundumas samasse nurgalauda. Ja alati hüppab koer kõrvaltoolile, et kohvikus ringi vaadata, nagu otsiks ta kelnerit. Rochat’le meeldis kujutleda, et väiksel koeral on seljas väga peen ülikond. Käpad hoiaksid nuga ja kahvlit, ta sööks vorstikesi ja …

      „Marc, ikka kallab, mis?”

      Rochat nägi, et monsieur Dufaux seisab tema laua juures, kuivatades käsi põlle vahele pistetud käterätti.

      „Pardon, monsieur?”

      „Vihma ikka kallab, mis?”

      „Oui, ja talv püüab täna Lausanne’i sisse hiilida. Ta arvab, et ma ei näe teda.”

      „Kes?”

      „Talv.” Rochat lükkas kardina kõrvale ja osutas teispool klaasi tibutavasse pimedusse. „Seal väljas, ta on vihma sees peidus. Ta arvab, et ma ei näe teda, aga ma näen küll.”

      Monsieur Dufaux vaatas aknast välja.

      „Nii kole õhtu. Ja külm on. Seda on kontides tunda.”

      „Ma võin akna peale hingata ja ta udu sisse joonistada, nii et te saaksite ka näha.”

      „Keda?”

      „Talve. Kas tahate?”

      „Non, mon cher, pole vaja. Aga teeme nii, et kui sa täna õhtul kellatornist vana talvetaati näed, siis ole hea ja aja ta minema. Magustoitu, espressot?”

      „Non, merci.”

      Monsieur Dufaux võttis Rochat’ tühja taldriku, tõmbas põlle vahelt valge räti ja pühkis saiapuru laualt maha.

      „Tead, iga kord, kui sa õhtust sööd, küsin ma, kas sa tahad magustoitu või kohvi. Ja iga kord vastad sa samamoodi.”

      Rochat mõtles järele.

      „Tean küll.”

      „Ma tean ka. Selles asi ongi. Võiksid mind mõnikord üllatada. Me oleme Šveitsis. Siin on aeg-ajalt üllatusi vaja. Muidu me tüütame üksteist surnuks.”

      Rochat naeris viisakalt, olemata kindel, mida monsieur Dufaux mõtles, aga olles väga kindel, et see oli nali. Monsieur Dufaux oli kohvikus selle poolest kuulus, et ta ütles naljakaid asju. Ja kui ta vaatas monsieur Dufaux’d laudade vahel kõndimas,

Скачать книгу