Keelatud vilja tänav - Louise Doughty

Скачать книгу

sinu poole vaataksin, sest ma ei tundnud sind.

      Kell 10:48 sulgesin ma kaustiku, kuid ei vaevunud seda uuesti kotti panema, seega teadsid sa, et suundusin mõne lähedusse jääva komitee või kohtumissaali poole. Enne tõusmist voltisin salvräti kokku ja pistsin selle koos lusikaga kohvitassi; korralik inimene, mõtlesid sa. Tõusin toolilt ja silusin kleiti tagant ja eest sujuva, pühkiva liigutusega. Tõmbasin sõrmedega kummaltki poolt läbi juuste. Tõstsin koti üle õla ja võtsin kausta kätte. Laua juurest eemaldudes heitsin pilgu selja taha, justkui kontrollimaks, ega midagi maha ei jäänud. Hiljem rääkisid, et just selle põhjal taipasid sa, et mul on lapsed. Lapsed jätavad alati midagi maha ja kui oled harjunud lauda enne lahkumist kontrollima, on sellest kombest keeruline vabaneda, isegi kui võsukesed on suureks kasvanud ja pesast välja lennanud. Aga seda sa ära ei arvanud, kui vanad mu lapsed on, sellega panid sa mööda. Eeldasid, et sain nad hilisemas eas, kui olin juba karjääri teinud, mitte varem, enne kui karjäär polnud veel alanudki.

      Jalutasin kohvikust sinu sõnul enesekindlalt minema, nagu naine, kes on kusagile teel. Sul oli võimalus mind jälgida, kui kõndisin üle laia, avara aatriumi ja astusin komitee ruumideni viivast avatud trepist üles. Sammusin sihikindlalt, pea püsti, ega vaadanud minnes kõrvale. Mul polnud nähtavasti aimugi, et mind jälgitakse, ja sulle tundus see ligitõmbav, nagu sa ütlesid, sest nõnda nägin ühtaegu välja nii enesekindel kui ka pisut naiivne.

      Kas sa tundsid sel päeval minu järele kibelust, kui ma oma kohvi rüüpasin? Sa tahtsid seda hiljem teada, ässitasid mind tunnistama, et olin tunnetanud sinu kohalolu, soovides, et oleksin olnud sinust teadlik. Ei, kohvikus mitte, ütlesin ma, siis polnud mul aimugi. Siis mõtlesin sellele, kuidas selgitada asjatundmatule komiteele kõige lihtsamalt, miks nii vähesed meie geenid vastavalt valkude järjestusele funktsioneerivad. Mõtlesin, kuidas oleks kõige parem selgitada, kui vähe me tegelikult teame.

      Isegi mingit aimdust mitte? Ei midagi? Olid pisut haavunud või vähemalt teesklesid seda. Kuidas ma küll sind ei tunnetanud? Ei, mitte seal, arvan ma, kuid vahest, võib-olla, ma polnud kindel, tundsin ma midagi komitee ruumis.

      Esitlus läks plaanipäraselt ja hommiku lõpp oli lähedal. Olin just vastanud küsimusele, mis puudutas kloonitehnoloogia arendamise kiirust – need alalise komitee istungid on avalikud ja protokollitud, seega tuleb esitada küsimusi, mis esindavad avalikkuse huve. Tekkis lühike paus, kui proua eesistuja palus paberid üle vaadata, et tagada küsimuste õige järjekord. Üks parlamendiliikmeid temast paremal – selle mehe nimi oli Christopher midagi, nagu plastiksildil tema ees kirjas – oli kätega ärritunult märku andnud. Ootasin kannatlikult. Kallasin kannust klaasi pisut vett juurde, rüüpasin. Selsamal hetkel tabas mind kummaline tunne, kerge pinge õlgades ja kaelas. Tundsin, justkui ruumis oleks keegi veel, minu selja taga – justkui õhk oleks ühtäkki paksuks läinud. Kui proua eesistuja taas kord minu poole vaatas, märkasin ma, et tema pilk eksles minust mööda, toolide rivile minu taga. Seejärel naasis ta dokumentide juurde ja tõstis uuesti pilgu, et öelda: „Vabandust, professor, kohe.” Ta kummardus vasemal istuva ametniku poole. Ma pole Briti ülikoolis professuuri teinud – ainus kord, kui mind sedasi kutsuti, oli siis, kui õpetasin aasta aega USA-s, mil mu abikaasa lõi Bostonis kaasa USCR-i teadustöö vahetusprogrammis. Ta oleks pidanud nimetama mind „doktoriks”.

      Pöörasin ringi. Minu taga kahes reas istusid parlamendiliikmete assistendid märkmike ja kirjutusalustega, abilised, need, kes olid siin selleks, et õppida midagi, mis võiks neid karjääriredelil ülespoole upitada. Seejärel märkasin silmanurgast, et uks ruumi nurgas sulgus – pehmelt, hääletult. Keegi oli just lahkunud.

      „Tänan teid kõiki kannatlikkuse eest,” sõnas proua eesistuja ja ma pöördusin uuesti näoga komitee suunas. „Christopher, ma palun vabandust, te olite tõepoolest nimekirjas kuues, kuid mul on mustand käsitsi kirjutatud ja ma lugesin valesti.”

      Christopher kes-iganes-ta-ka-oli luristas ninaga, kummardus lauale lähemale ja asus esitama küsimust piisavalt valjul häälel, reetmaks oma teadmatust geneetika alustõdede kohta.

*

      Komitee läks umbes kakskümmend minutit hiljem lõunale. Mul paluti ka pärast pausi osaleda, kuigi suurem osa mind puudutavast teemast sai käsitletud. Nad tegid seda vaid igaks juhuks, et ei peaks mind nädala sees hiljem uuesti tagasi kutsuma ja veel ühe päeva eest maksma. Ametnikud ja teadlased suundusid uksest välja, mina aga tõusin ja korjasin oma paberid kokku. Mitmed parlamendiliikmed olid ukse poole liikunud ja ülejäänud komitee ajas vaiksel häälel juttu. Üksik ajakirjanik pressipingil tegi märkmikusse ülestähendusi.

      Koridor kihas saginast – paistis, et kõik komiteed otsustasid varajase lõunapausi kasuks –, ja ma seisatasin hetkeks, mõtiskledes, kas minna alla aatriumi kohvikusse või üldse hoonest välja; leidsin, et värske õhk teeks head. Parlamendiliikmete ja nende külalistega samas kohvikus söömine polnud enam ammu midagi erakordset. Seni, kuni ma kõhklesin, vajus koridor pisut tühjemaks ja ma märkasin pingil vastasseina ääres üht meest. Ta istus ja kõneles vaikselt mobiiltelefoniga, pilk minule naelutatud. Kui ta märkas, et olin teda tähele pannud, sõnas ta kiiruga midagi telefoni ja pistis selle taskusse. Ta ei pööranud minult silmi, kui end pingilt püsti ajas. Justkui oleksime varem kohtunud, ütles see pilk, nagu oi, see oled sina. Aga me polnud varem kohtunud, nii et see ütles midagi sootuks muud – ometi kaasnes sellega kerge äratundmishetk. Vaatasin vastu ja kõik sai tol hetkel selgeks, kuigi ma ei mõistnud seda veel tükk aega.

      Ma pooleldi naeratasin, kui koridori pöörasin, ja mees mulle järgnes, öeldes: „Te olite väga sõnaosav. Oskate keerulisi teemasid hästi selgitada. Paljud teadlased pole selleks võimelised.”

      „Olen palju loenguid pidanud,” vastasin, „ja rahastajatele aastate jooksul päris mitmeid esitlusi teinud. Ei saa riskida võimalusega, et nad tunnevad end rumalana.”

      „See poleks tõesti hea mõte …”

      Ma ei tea seda veel, aga see mees oled sina.

      Kõndisime kõrvuti justkui sõbrad või kolleegid ning vestlus meie vahel kulges väga muretult ja loomulikult – mööduja oleks võinud arvata, et oleme teineteist tundnud juba aastaid. Mul oli kerge õhupuudus ja ma tundsin, nagu oleks ma kihi nahka maha ajanud, nagu midagi oleks kadunud, võimalik et lihtsalt aastad või tavapärane vaoshoitus. Püha jumal, mõtlesin ma, nii pole minuga juba aastaid juhtunud.

      „Kas te lähete enne esinemist närvi?” Sa jätkasid juttu täiesti tavalisel moel ja ma astusin sinu järel.

      Laskusime trepist esimesele korrusele ja ilma et kumbki oleks teed näidanud, kõndisime üle aatriumi eskalaatori juurde, mis viis alla parlamendihoone peamaja tunnelisse. Eskalaator oli kitsas, liiga kitsas, et kõrvuti seista, ja nii andsid sa märku, et ma esimesena trepile astuksin. Mul avanes võimalus sind vaadata, uurida su suuri pruune silmi ja sihikindlat pilku, terasraamiga prille, mis olid pisut retrostiilis või lihtsalt vanamoodsad, ma ei saanudki aru, kumb, traatjaid pruune juukseid, milles kerge laine ja pisut halli. Arvasin, et sa võid olla minust mõne aasta noorem, kuid mitte palju. Olid minust peajagu pikem, kuid tegelikult on seda enamik inimesi. Kuna seisin eskalaatoril aste allpool, olid tol hetkel kohe palju pikem. Sa naeratasid minu suunas, justkui mõistaksid, kui tobe see kõik on. Kui alla jõudsime, hakkasid sa enesekindlal sammul minu kõrval astuma. Sa polnud märkimisväärselt nägus, kuid sinu liikumises oli midagi, mingi sujuvus ja enesekindlus. Sa kandsid tumedat ülikonda, mis tundus minu asjatundmatu pilgu läbi hinnaline olevat. Jah, sinu hoiakus oli midagi ligitõmbavat, teatavat mehelikku väärikust. Sinu liigutused olid kerged ja sa näisid endaga rahul olevat – kujutasin ette, kuidas sa tenniseväljakut valitsed. Olin üsna kindel, et sa pole parlamendiliige.

      „Tähendab, kas te lähete närvi?”

      Märkasin alles siis, kui sa küsimust kordasid, et olime laskudes vaikinud. „Ei,” vastasin ma. „Mitte nendega. Ma tean neist palju rohkem.”

      „Jah, arvata võib.” Sa tunnistad mu kompetentsust kerge noogutusega.

      Kõndisime vaikides mööda tunnelit, möödudes kivilõvist ja ükssarvest kummalgi pool, kuni jõudsime sammasteni. See oli äärmiselt kummaline. Me kõndisime, inimesed möödusid ja meie tundsime end teineteise seltsis üsna

Скачать книгу