LITMIR.BIZ

      Viimaks jõudis Muhammad vägivaldsete sõnade juurest vägivaldsete tegudeni. 622. aastal põgenes ta kodusest Mekast lähedalasuvasse Mediina linna, kus salk hõimusõdalasi teda prohvetina aktsepteeris ja talle truudust vandus. Mediinas asusid need uued muslimid röövima quraysh’i hõimu karavane, kusjuures Muhammad ise juhtis mitmeid röövretki. Röövsaak hoidis tärkavat muslimiliikumist ülal ja pani aluse islami teoloogiale. Näitena võib tuua ühe kurikuulsa intsidendi, mille käigus salk muslimeid röövis quraysh’i hõimu karavani Meka lähedal Nakhla asumis. Röövlid ründasid karavani püha kuu rajab’i ajal, mil sõdimine oli keelatud. Kui nad saagiga muslimite laagrisse naasid, keeldus Muhammad saagist osa saamast ja röövlitega üldse tegemist tegemast, öeldes vaid: „Mina pole teil püha kuu ajal sõdida käskinud.”7

      Ent siis saabus Allahilt uus ilmutus, selgitusega, et quraysh’i hõimu vastuseis Muhammadile oli suurem üleastumine kui püha kuu reeglite rikkumine. Teisisõnu, röövretk oli õigustatud. „Nad küsivad sinult püha kuu ajal võitlemise kohta. Vasta: „Võidelda pühal kuul on suur patt. Aga takistada (inimesi kõndida) Jumala teel ja Pühasse Palvepaika, temasse mitte uskumine ja palvetaja ärasaatmine (palvepaigast) on veelgi suurem patt Jumala ees, sest usk ebajumalatesse on suurem patt kui (inimese) tapmine.” (Koraan 2:217) Nakhla rüüstajate patt ei olnud seega midagi võrreldes quraysh’i hõimu põlgusega Muhammadi vastu.

      Tegemist oli äärmiselt olulise ilmutusega, sest selle tulemuseks oli islami põhitõde, mis on rakendust leidnud läbi aegade. Hea definitsiooniks sai kõik, mis tõi muslimitele kasu, hoolimata sellest, kas valitud teguviis rikkus moraalireegleid või muid seadusi. Kümnes käsus sedastatud moraalsed tõed ja teiste islamieelsete suurte religioonide õpetused tõrjuti kõrvale, et teha ruumi kõikehõlmavale omakasuprintsiibile.

      BADRI LAHING

      Peagi pärast Nakhlat leidis aset muslimite esimene suurem lahing. Muhammad kuulis, et Süüria poolt on teel suur quraysh’i hõimu karavan ühes raha ja kaupadega. „See on quraysh’i karavan ühes nende omandiga,” lausus ta oma järgijatele. „Minge ja rünnake seda, ehk annab Jumal selle meile saagiks.”8 Ta asus röövretke juhina Meka poole teele. Aga sel korral oli quraysh’i hõim tema saabumiseks valmis ning astus Muhammadi kolmesajale mehele vastu peaaegu tuhandepealise väega. Näib, et Muhammadile oli asjade käik ootamatu ning ta hüüdis hirmunult Allahi poole: „Oo Jumal, kui minu salk täna hävib, siis ei kummarda sind enam keegi.”9

      Hoolimata ülekaalust sai quraysh’i hõim lüüa. Osade muslimi pärimuste kohaselt osales Muhammad isiklikult lahingus, kuid teised väidavad, et ta kannustas oma järgijaid rindejoone tagant. Olgu kuidas oli, aga nüüd oli tal võimalus välja elada mitme aasta jooksul kogunenud frustratsioon, põlgus ja viha oma hõimuvendade vastu, kes olid ta eemale tõuganud. Üks tema järgijatest meenutas hiljem needust, mille Muhammad quraysh’i hõimu liidritele peale pani: „Prohvet ütles: „Oo Allah, hävita quraysh’i hõimu juhid! Hävita Abū Jahl ibn Hishām, ʻUtba ibn Rabīʻa, Shayba ibn Rabīʻa, ʻUqba ibn Abī Muʻayṭ, ʼUmaiyya ibn Khalaf (või ʼUbay ibn Khalaf)”.”10

      Kõik need mehed vangistati või tapeti Badri lahingu käigus. Üks needuses nimetatud hõimuliider, Uqba, palus oma elu eest ja lausus: „Ent kes hoolitseb minu laste eest, auväärne Muhammad?”

      „Põrgu,” vastas islami prohvet ja käskis Uqba tappa.11

      Teine hõimujuht Abū Jahl (mis on tõlkes rumaluse isa, säärase nime panid talle muslimitest kroonikud, tema pärisnimi oli Amr ibn Hishām) jäi oma peast ilma. Pea maha raiunud muslim viis trofee uhkelt Muhammadile: „Ma raiusin maha tema pea ja viisin selle apostlile, öeldes: „See on Jumala vaenlase Abū Jahli pea”.”

      Muhammad oli õnnelik. „Kiidetud olgu ainus Jumal,” hüüdis ta ning tänas Allahit vaenlase surma eest.12

      Kõigi needuses nimetatute surnukehad visati kaevu. Üks pealtnägija on öelnud: „Hiljem nägin, et nad kõik olid Badri lahingus hukka saanud ning nende kehad visati kaevu, välja arvatud Umaiyya ehk Ubay keha, sest ta oli paks mees ja kui teda lohistama hakati, siis tulid tema kehaosad enne kaevu viskamist küljest ära.”13 Seejärel nimetas Muhammad neid auguinimesteks ja esitas teoloogilise küsimuse: „Kas te näete, et Jumal täidab oma lubadused? Olen näinud, et minu isand peab lubadust.” Kui temalt küsiti, miks ta laipadega vestleb, siis vastas ta: „Te ei kuula mind rohkem kui nemad, aga nemad ei saa mulle vastata.”14

      Badri lahingu võit oli muslimite jaoks pöördeline sündmus. Muhammad väitis koguni,

Скачать книгу