LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Sissejuhatus

      Ilmselt põhjustavad ristisõjad täna rohkem hävingut kui kolme sajandi vältel, mil enamik neist reaalselt aset leidis. Ma ei räägi kaotatud eludest ja hävitatud kodudest. Täna tuleb kõnelda peenekoelisemast hävingust. Ristisõdadest on saanud surmapatt nii katoliku kirikus kui ka läänemaailmas laiemalt. Neid kasutatakse tõendusmaterjalina väitele, et praeguses konfliktis muslimimaailma ja lääne postkristliku tsivilisatsiooni vahel on süüdi lääs, kes alates esimeste frangi soost sõdalaste sisenemisest Jeruusalemma on muslimeid provotseerinud, ekspluateerinud ja nende kallal jõhkrutsenud. Aga las räägib Bill Clinton:

      „Tõesti, kui kristlastest sõdalased Esimeses ristisõjas Jeruusalemma vallutasid, põletasid nad esmalt maha sünagoogi koos kolmesaja juudiga ning tapsid kõik Templimäel olnud muslimi naised ja lapsed. Vahetu sündmuste kirjelduse kohaselt kõndisid sõdurid Templimäel, kristlaste pühapaigas, ning veri ulatus neil põlvini. Võin teile kinnitada, et seda lugu jutustatakse Lähis-Idas veel tänapäevalgi ning me maksame oma tegude eest siiamaani.” (Rõhk lisatud. – Autor.)1

      Huvitaval kombel sarnaneb Clinton siinkohal Osama bin Ladeni enesega, kes oma pöördumistes enda juhitavat organisatsiooni korduvalt al-Qaeda asemel „Maailma džihaadi islamirindeks juutide ja ristisõdijate vastu” nimetanud on. Ühtlasi on bin Laden kutsunud fatvaas (usulises kohtuotsuses) üles „džihaadile juutide ja ristisõdijate vastu”.2

      Selline sõnakasutus on laialt levinud. Veidi enne Saddam Husseini kukutanud Iraagi sõja algust 8. novembril 2002 jutlustas šeik Bakr Abed Al-Razzaq Al-Samaraai Bagdadi Kõigi Lahingute mošees „sellest raskest tunnist, mil islamiriik seisab silmitsi uskmatute, juutide, ristisõdijate ning Ameerika ja Suurbritannia usupõlgajate vägedega”.3

      Kui aga islami džihadistid 2004. aasta detsembris Saudi Araabias Jiddah’s Ameerika konsulaati pommitasid, siis ütlesid nad, et rünnak oli kättemaksust „ristisõdijatele”: „See operatsioon on üks paljudest, mille al-Qaeda on osana sõjast ristisõdijate ja juutide vastu organiseerinud ja planeerinud, ning mille eesmärgiks on sundida uskmatuid Araabia poolsaarelt lahkuma.” Nad märkisid, et džihaadisõdalastel „õnnestus siseneda ühte suurde ristisõdijate kindlusesse Araabia poolsaarel ning Ameerika konsulaati Jiddah’s, kust ristisõdijad riiki kontrollivad ja juhivad”.4

      Suurde ristisõdijate kindlusesse Araabia poolsaarel? Miks peaks islami terroristidel olema säärane kinnisidee seoses ühe tuhande aasta vanuse kindlusega? Kas Clintonil võib õigus olla ja nad tõepoolest peavad ristisõdasid kõigi lääne probleemide põhjuseks ning tänapäeva konflikte Iraagis ja Afganistanis ristisõdijate tõekspidamiste taassünniks?

      Teatud mõttes on vastus jaa. Mida paremini teatakse ristisõdade põhjuseid ning nii kristlikke kui islamistlikke jõude sõdade taga, seda paremini adutakse ka tänase konflikti tausta. Ristisõdades peitub võti mõistmaks täna maailmas valitsevat olukorda, kuid Bill Clinton ja Jiddah’ konsulaadi pommitajad ei tea sellest võtmest midagi.

      Käesolevas raamatus just neid seoseid selgitatakse, pühendades esimese osa islamile ja teise ristisõdadele. Lugemine aitab hajutada väärinfoudu, mis islamit ja ristisõdasid ümbritseb. See udu on paksem kui eales varem. Üks peamisi udulevitajaid, lääne päritolu islami apologeet Karen Armstrong süüdistab ristisõdasid koguni selles, et need on aluseks lääne inimeste väärtõlgendustele islamist: „Pärast ristisõdu kujunes lääne kristliku maailma rahvastel mingi stereotüüpne ja moonutatud ettekujutus islamist, mida peeti tõelise tsivilisatsiooni vaenlaseks … Näiteks ristisõdade ajal olid need ju kristlased, kes olid vallandanud terve rea jõhkraid pühi sõdu muslimimaailma vastu, Euroopa haritud õpetlasmungad aga kirjeldasid islamit kui loomu poolest vägivaldset ja sallimatut usku, mis oli suutnud end vaid mõõga abil maksma panna. Müüt islami oletatavast fanaatilisest sallimatusest muutus läänes üldtunnustatud arusaamaks.”5

      Teatud mõttes on Armstrongil õigus (ükski inimene ei saa ju alati eksida). Kui kõneldakse islamist, siis ei saa uskuda kõike, mida kuuled. Eriti pärast 11. septembri rünnakuid. Väärinfo ja pooltõed islami õpetuse ja Ameerika muslimite uskumuste kohta on täitnud kõik infokanalid ja mõjutanud isegi poliitikat.

      Suur osa nendest väärtõlgendustest tuleneb viisist, kuidas analüüsitakse džihaadi terrorirünnakute põhjuseid – terrorirünnakute, mis 11. septembril juba nõudsid tohutul hulgal inimelusid ja mis senimaani ohustavad kõikjal maailmas elavate mittemuslimite rahu ja turvalisust. Ometi on mõningate meediakanalite ja – esindajate seas muutunud moekaks süüdistada 2001. aastal juhtunus mitte islamit ja muslimeid, vaid USA-d ja teisi lääneriike. Õpetatud professorid ja ennasttäis kommentaatorid väidavad, et lääs tegeleb jätkuvalt islamimaailma väärkohtlemisega. Nad ütlevad, et see kõik algas sajandeid tagasi, ristisõdade ajal.

      Ent õigupoolest külvati tänase konflikti seemned palju aega enne Esimest ristisõda. Mõistmaks ristisõdasid ja nende veidraid peegeldusi tänapäeva ülemaailmses konfliktis islami džihaadi terroristidega, peame esmalt õppima tundma Araabia prohvetit ja tema loodud religiooni. Peagi näeme, et ristisõjad olid sisuliselt reaktsioon sündmustele, mis algasid rohkem kui 450 aastat enne nende lahingute puhkemist.

      Käesolev raamat pole üldine sissejuhatus islamisse ega ajalooline ülevaade ristisõdadest. Pigem on tegemist ülevaatega teatud ülimalt kallutatud väidetest nii islami kui ka ristisõdade kohta, mis on leidnud tee igapäevaarusaamadesse. Raamatu eesmärgiks on nihutada mõlema teemaga seonduvat avalikku diskursust tõele veidi lähemale.

      I OSA

      1. peatükk

      Miks· on islami prohveti Muhammadi elu tundmine tänapäeval oluline? Tema sünnist on möödunud neliteist sajandit. Selle ajaga on elanud ja surnud miljoneid muslimeid, esile on tõusnud arvukaid usujuhte, nende seas ka prohveti enese järeltulijaid. Kindlasti on ju islam, nagu teisedki religioonid, tuhande neljasaja aasta jooksul muutunud.

      Muhammadi elu on oluline, sest … Vastupidiselt mitmete religiooniskeptikute väidetele ei ole usklikud need, kes religiooni sisu määravad (või vastavalt oma arusaamadele muudavad).

      Religiooni rajaja elulugu ja sõnad jäävad kesksele kohale hoolimata sellest, kui ammu ta elas. Arusaam, et religiooni kujundavad usklikud, pärineb 1960ndate populaarsest dekonstruktsionalismi filosoofiast, mis õpetab, et kirjasõna tähendus piirdub tähendusega, mille lugeja sellele omistab. Sama oluline oli seal arusaam, mille kohaselt ei eksisteeri tõde (veelgi enam religioosset tõde), sest tähenduse leidjaks on lugeja. Vastavalt dekonstruktsionalismi teooriale loome me kõik lõpptulemusena omaenese tõdede koosluse, mis pole ei parem ega halvem kui teised kooslused.

      Ent religioossele inimesele, kõndigu ta siis Chicago, Rooma, Jeruusalemma, Damaskuse, Kolkata või Bangkoki tänavatel, on Jeesuse, Moosese, Muhammadi, Krišna või Buddha sõnad märksa kaalukamad kui kellegi individuaalne tõlgendus. Isegi vähem pühendunud lugeja jaoks on üks neist eelmainitud suurtest õpetajatest ja tema sõnad määravama tähendusega kui mõne teise omad.

      Seepärast on igas peatükis spetsiaalselt välja toodud Muhammadi ja Jeesuse võrdlus, rõhutamaks nende eksiarvamusi, kes väidavad, et islam ja kristlus ning õigupoolest kõik religioonid on ühtemoodi suutelised head või kurja õhutama. Samuti on selle eesmärgiks näidata, et kristlusele tuginev lääs on kaitsmist väärt hoolimata sellest, et elame nn kristlusejärgsel ajastul. Veelgi enam, Muhammadi ja Jeesuse sõnadest lähtuvalt saame välja tuua

Скачать книгу