LITMIR.BIZ

Скачать книгу

välja ei mõtle?” ei meeldinud Lehtile tütre kuraasikas toon.

      „Ei mõtle välja, Ella-tädi ise ütles nii!”

      „Sa võid siiakanti mehele ka saada,” ütles nüüd Olev, kratsides teeseldud ükskõiksusega oma sääsekuplais jalasäärt, et keegi teda kosilaseks olemises kahtlustama ei hakkas.

      „Mulle meeldiks, jah, maale jääda! Ma võtaksin endale kindlasti kaks korraga!” kilkas Greta kivilt kivile keksides.

      „Kaks meest!” imestas Luule.

      Ka Lehti tundis end ebameeldivalt puudutanuna.

      „Mitte kaks meest, kaks koera hoopis!” naeris Greta.

      „See on juba teine asi. Aga praegu on vist vara neid asju arutada…” leidis Luule ja viipas käega piki rannajoont. „Vaadake, kui palju kajakaid!”

      Kõik keerasid pilgud näidatud suunas ja nägid, et rannaäärt mööda kõndis mees, kes kandis käe otsas ämbrit, pea kohal aga liugles otse nimbusena kajakaparv.

      Nad uudistasid tulija kontuure, mis lähemale jõudes selginesid Luule abikaasaks Elduriks.

      „Kust sa selle kajakaparve kinni püüdsid?” tahtis Greta kangesti teada.

      „Tal on panges kalad, tollepärast kajakad teda silmist ei lase,” seletas maapoiss linnatüdrukule asja selgeks.

      „Kuidas sa nii ruttu kalad said, alles läksid võrke vette panema?” imestas Luulegi.

      „Mina pole veel merele jõudnudki. Hea naabrimees tuli oma saagiga vastu ja ma ütlesin, et meil on linnaproua külas, kellele tahaks värsket lesta pakkuda ja ta siis laenas mulle ämbritäie. Teine päev annan oma võrgust tagasi.”

      „Ma hakkan siis kohe puhastama!” sirutas Luule käe ämbri järele.

      „Ei anna midagi! Sina lõbusta külalist. Pealegi läheb see minu käes hulga libedamini!”

      „Küll nüüd suurustab. Aga olgu peale, lähme siis tuppa ja joome tassi kohvi.”

      „Las emme ikka vaatab, kuidas onu Eldur kalu puhastab. See on hirmus huvitav!” tahtis Greta emale uut huvitavat elamust pakkuda. Kalade puhastamine oli siinotsekui mõni rituaal. Sedatehti ikka vana lagunenud muuli otsas, kajakaparve valvsate silmade all, kes üksteise võidu õhust neile visatud kala rappeid napsasid. Saatemuusikaks mitmes toonis kriiskeid.

      Linnatüdruk Greta ei väsinud kunagi sellest erakordsest vaatepildist.

      Ent ta ema näitas varsti tüdimuse märke, mis ta õele kahe silma vahele ei jäänud, kes tal käe alt kinni võttis ning otsustavalt ütles: „Hakkame nüüd tõepoolest minema, Hella-tädi ehk vajab midagi!”

      Greta keksles nagu vasikas nende kõrval.

      Maapoiss kõhkles, kas minna kaasa või jääda muulile. Oleks tahtnud minna, kuid otseselt ju ei kutsutud. Lõpuks leidis kuldse kesktee, öeldes nagu möödaminnes: „Lähen vaatan, kuhu see Taali siis ka jäi!”

      „Mine, jah,” leidis ka pisi-Greta, kes ei osanud veel armukadedust tunda ja hakkas hüpeldes minema. Teda vaadates tundus, nagu tüdruku jalad ei puudutakski maapinda. Keksimise pealt napsas ta maast väriheina ja nii ema kui tädi pidid mõistatama, kas sealt tuleb kukk või kana, noor või vana.

      Lehti seisatas, võttis rihmikkinga jalast ja puistas kinga sattunud kiviklibu välja. Suur varvas oligi juba millegi vastu hõõrdunud ja punetas nüüd lakitud varbaküüntega võidu.

      „Ega meie randa maksa kõpskingaga tulla,” nentis õde ja viipas oma jalavarjudele, milleks osutusid päevinäinud tennised, „sellised on kõige mugavamad.”

      Lehti ei öelnud midagi, imestas vaid endamisi, kuis ta lihane õde nii vähenõudlik olla saab.

      Tuulehoog tõi aia poolt sirelite lõhna. Lehti tõmbas seda mõnuga kopsudesse. Ta armastas sireleid ja tal oli hea meel, et nägi neid siin veel täies ilus ja uhkuses. Linna aedades oli nende õitseaeg juba läbi saanud. Maja ees oli aga tunda nartsisside hõngu, mis kohe neid ka oma valge kumaga tervitasid. Tulpide pead olid juba longu vajunud, nende üürike aeg oli otsa saanud. Kõik peenrad ja klumbid, mida ümbritsesid mitmesugused rannakivid, näisid hoolitsetud. Reetlikud adruhabemed andsid teada, et kivid alles sel kevadel siia olid sätitud.

      Lehtit kummastas, et õel jätkus töökäsi kõige jaoks. Vaevalt, et õemees teda aitas. Tema käis ju tööl ja Luule jutust kajas läbi, et mees tuli tavaliselt hilja koju.

      „Sa oled nüüd vaid kodusel tööl. Aga kuidas sina oma pensioniaastad ükskord, kui aeg käes, täis saad?” kerkis küsimus Lehti keelele.„Mapolesellelemõelnud.Õnneksaegaveelon,”kõlasrahulik vastus.

      Kuidas Luule sai küll kõike sellise stoilise rahuga võtta? See otse häiris ta nooremat õde, kellele just vastupidi, iga pisemgi asi ärritavalt mõjus. Lapsepõlves oli Luule hoopis teistsugune. Kuidas küll vangipõlv inimest muuta võib!

      Nad sisenesid majja.

      Hella-tädi nägu näitas rõõmu külalise üle. Ta püüdis seda ka sõnadega väljendada, kuigi rääkimisviis oli tal vaevaline. Ja Lehti mõtles, et pole midagi imestada, et kärsitu Greta ei jõua tädi juttu lõpuni kuulata. Oma õele pidi ta jällegi au andma, kuna haige oli nagu nartsissidki – puhas ja hoolitsetud.

      „Ma jätan teid veidi omapead ja siristan lehma ära. Seks ajaks on Eldur kaladega valmis ja lööme nad pannile,” rääkis Luule. Ja silitades korraks tädi pead, lahkus toast.

      „Luule… on… nii… lõpmata… kuldne tüd-tüdruk,” rääkis haige vaevaliselt. „Ja… kuldsete… kätega… Ta nimi… peaks… olema Kulla…”„Matõinpaberijanüüdmenäitamesulle, kuihästitädijuba vasaku käega kirjutada oskab!” katkestas teda Greta ja asetas lauatüki paberiga tädi rinnale. Ja ta enese rõõmukilgete saatel algas demonstreerimine.

      Luule läks õue, võttis kaevuäärelt lüpsiku ja sammus lauda poole. Nagu juba harjumuseks saanud, seisatas ta korraks jalgrajal, mis otse mereni välja viis. Siin tervitas ta tavaliselt pilguga sinavat veevälja ja meri vastas talle erineva tujukusega – kas vaikse sillerdusega, laine silmapilgutusega või korskava vahuhooga. Ja iga kord mõtles ta neile, kes olid läinud üle mere siit kaugele.

      Nii seisis ta nüüdki mõtetes ja korraga märkas, et merd ei paistagi. Kõik oli uttu vajunud. Taevas ja maa olid üheks saanud. Kuidas nii ruttu kõik muutuda võib? Alles oli ju taevas säranud päike, nüüd oli ta silmnägu udulooriga kaetud.

      Kõik siin elus on muutlik, mõtles Luule. Nagu tema enda elugi. Ammuks see oli, kui ta noore neiuna saksa noormehesse kõrvuni armus. Ja kui õnnetu ta oli, kui Ulrich ära sõitis. Ainsaks lohutuseks noormehe kirjad ja tõotused, et kui ärevad ajad mööduvad, sõidab ta Ulrichi juurde ja siis nad abielluvad. Kuid Luule sõit tuli tapirongiga ja hoopis teise ilmakaarde. Just noormehe kirjad talle saatuslikuks said, nende pärast ta arreteeritigi ning oma elu paremad aastad vangilaagrites veetis. Luule väristas õlgu, ta ei tahtnud sellest enam mõelda, õnneks oli see möödanik. Kuid Ulrichile mõtles ta tihti, eriti viimastel päevadel, pärast Meeri külaskäiku, kes rääkis, et Ulrich elab Berliinis. Alla olevat teda kohanud ja sellest kirjutanud. Miks Alla talle endale ei kirjutanud, küsis Laine Meerilt. Meeri vabandas õe eest, et Alla ei tahaks vanu haavu uuesti lahti kiskuda. Nagu nad kunagi kinni kasvanud oleks, oli siis Luule mõelnud.

      Ehk annab elu meile veel ühe võimaluse, ehk kohtume ükskord ikkagi, unistas Luule, puurides silmadega uttu, nagu näeks sealt mõnda udukujutist.

      Lehma nõudlik ammumine tõi mõttesse vajunud naise reaalsusesse tagasi ning ta ruttas oma kohustusi täitma, nii loomade kui inimeste ees.

      III

1

      Inimesed ruttasid, kas paariviisi või mitmekesi, läbi Kadrioru pargi, kõigil üks ja sama siht – lauluväljak. Meeri, kes oli selles rahvasummas üksinda, ei rutanud. Tema kasutas iidse pargi alleed just selleks, milleks see loodud oli – ta jalutas. Tema ei kiirustanud lauluväljakule, ta ei olnud veel kindel, kas lähebki sinna. Ta veidi pelgas sellisesse

Скачать книгу