ТОП просматриваемых книг сайта:
Välja juuritud. Naomi Novik
Читать онлайн.Название Välja juuritud
Год выпуска 2015
isbn 9789949850488
Автор произведения Naomi Novik
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Hoidsin seda viimast, lihtsast värvimata villast kleiti käte vahel ja tundsin, nagu oleks see köis, mille külge ma klammerdun. Siis jätsin kleidi trotsihoos voodile ja tõmbasin selga rohelise-ruskekirju rüü.
Ma ei saanud selja tagant nööpe kinni, niisiis võtsin peaehtelt pika loori, kerisin selle kaks korda ümber piha ja sidusin sõlme. Sellest piisas napilt, et kogu kaadervärk mul seljas püsiks. Siis marssisin allkorrusele kööki. Ma isegi ei üritanud end puhtana hoida. Viisin kandiku üles raamatukokku, olles end trotslikult kokku mäkerdanud muna ja peekonirasvaga ning kallanud endale teed peale. Mu juuksed olid salkus ja ma nägin välja nagu mõni poolearuline üliknaine, kes on ballilt metsa põgenenud.
Loomulikult ei jäänud see kauaks püsima. Niipea kui olin koos Lohega nördinult öelnud: „Vanastalem”, haaras võluvägi minu üle võimust, raputas mu plekid maha, pigistas mu tagasi korseti sisse, kuhjas juuksed uuesti pea peale kokku ning muutis mu taas justkui nukuks, millega mõni printsess võiks mängida.
Siiski tundsin ma end tol hommikul rõõmsamana kui mitmel eelneval nädalal, ning sellest ajast peale muutus see mu isiklikuks kiusuajamiseks. Tahtsin, et Lohe ärrituks mind nähes iga kord kibedalt, ja tema autasustas mind alati uskmatu kulmukortsutusega. „Kuidas see sul ometi õnnestub?” küsis ta minult peaaegu imetlusega ühel päeval, kui astusin ruumi, klomp riisipudingit pealael (olin kogemata löönud küünarnukiga vastu lusikat ja lennutanud veidi pudingit õhku) ning suur punane moosirida üle kauni kreemja siidkleidi rinnaesise.
Hoidsin viimast kodukootud kleiti kummutisahtlis. Iga päev, kui võlur oli minuga lõpetanud, ronisin ülakorrusele. Võitlesin end ballikleidist vabaks, tirisin juuksed võrkudest ja peaehetest välja, heitsin ehisnõelad põrandale ning tõmbasin siis selga pehme päevinäinud kleidi ja kodukootud kuue, mida pesin käsitsi. Siis laskusin ma alla kööki, et valmistada iseendale leiba, ning puhkasin sooja ahju ees, kuni see küpses, muretsemata paari tuha- ja jahupleki pärast oma seelikul.
Mul tekkis taas piisavalt energiat, et igavust tunda. Ent ma isegi ei mõelnud enam raamatukogust uue raamatu toomisele. Selle asemel võtsin kätte nõela, ehkki ma jälestasin õmblemist. Otsustasin, et kuni mind igal hommikul mulle kleite selga tekitades kurnatakse, võiksin need ühtlasi lahti harutada ja õmmelda neist midagi vähem kasutut, vahest linu või taskurätikuid.
Õmblustarvete korv oli seisnud puutumatult mu toas kastis – tornis ei leidunud midagi, mida parandada peale mu oma riiete, mille olin jätnud seni trotsliku heameelega katkirebituks. Kui ma aga korvi lahti tegin, leidsin sellest paberitüki, millele oli söetükiga kirjutanud mu köögist leitud sõbra käsi.
Sa kardad: ära karda! Ta ei puutu sind. Ta tahab ainult, et sa ennast kenaks teeksid. Tal ei tule pähe sulle midagi kinkida, aga sa võid võtta ühest külalistekambrist mõne peene kleidi ja selle ümber teha, et see sulle istuks. Kui ta sind enda juurde kutsub, laula talle või jutusta mõni lugu. Ta soovib seltskonda, aga mitte palju: vii talle eineid ja väldi teda, kui saad, ning ta ei küsi midagi enamat.
Kui hindamatud oleksid need sõnad olnud, kui oleksin avanud õmblustarvete korvi esimesel õhtul ja need leidnud. Nüüd aga seisin ma, paber näpus, ning värisesin, meenutades võluri häält kattumas mu oma katkendliku häälega, tirimas minust võlusõnu ja jõudu välja, mässimas mind siidi ja sametisse. Olin eksinud. Teiste naistega polnud ta seda sugugi teinud.
3. peatükk
Kössitasin tol ööl unetult voodis, taas kord meeleheitel. Ent tornist väljasaamine ei muutunud lihtsamaks pelgalt sellepärast, et ma seda rohkem soovisin. Läksin järgmisel hommikul tõepoolest peauste juurde ja üritasin esimest korda kergitada nende ette tõstetud suurt latti, olgugi et katse oli naeruväärne. Muidugi mõista ei suutnud ma seda isegi veerandi tolli võrra nihutada.
Kasutasin all sahvris pika sabaga potti, et kangutada üles jäätmeauku kattev suur raudkaas, ning vaatasin alla. Sügaval all lõõmas tuli. Sealtkaudu ma minema ei pääsenud. Nihutasin raudkaane vaevaliselt tagasi oma kohale ning kobasin siis mõlema peopesaga seinu, käisin igas pimedas nurgas ja otsisin mingit avaust, mingit ust. Kui seal ka oli midagi, ei leidnud ma seda, ning siis voogas hommik oma soovimatu kuldse valgusega minu selja taga trepist alla. Pidin valmistama hommikusöögi ja viima kandiku üles oma hukutajale.
Kui ma toitu laiali laotasin – taldriku munadega, röstleiva ja hoidised –, piidlesin ühtepuhku pikka läikivat terasest lihunikunuga, mille käepide sirutus hakkimislaualt minu poole. Olin noaga liha lõiganud ja teadsin, kui terav see on. Mu vanemad tapsid igal aastal sea. Olin aidanud looma veristada, hoidnud ämbrit sea vere kogumiseks, kuid noa löömine inimese ihusse oli midagi muud – see oli kujuteldamatu. Niisiis ma seda ei kujutlenud. Asetasin üksnes noa kandikule ja suundusin trepist üles.
Kui ma raamatukokku astusin, seisis ta aknalaua juures, selg minu poole ning õlad ärritusest jäigad. Laotasin nõud mehaaniliselt ükshaaval laiali, kuni oli jäänud vaid kandik – kandik ja nuga. Mu kleidil olid kaerahelbe- ja munaplekid; hetke pärast pidi ta ütlema…
„Lõpeta siin ära,” lausus ta, „ja mine üles.”
„Kuidas?” küsisin ma juhmilt. Nuga lebas ikka veel mu salvräti all, summutades kõik mu muud mõtted, ja mul kulus hetk aega mõistmaks, et mulle oli puhkust antud.
„Oled sa äkitselt kurdiks jäänud või?” nähvas ta. „Lõpeta nende taldrikutega jändamine ja hakka astuma. Ja püsi oma ruumides, kuni ma sind uuesti kutsun.”
Mu kleit oli plekiline ja kortsus, sassis lintide segapundar, aga ta polnud isegi ümber pööranud, et mind vaadata. Napsasin kandiku kätte ja põgenesin toast, vajamata rohkem põhjendusi. Jooksin trepist üles ja tundsin, kuidas ma vaat et lendan ilma selle kohutava väsimuseta, mis oli mul kannul püsinud. Läksin oma tuppa, sulgesin ukse, rebisin uhke siidkleidi seljast, tõmbasin uuesti selga kodukootud rüü ja vajusin voodile, emmates end kergendustundega nagu laps, kellel oli õnnestunud vitsa eest põgeneda.
Siis aga silmasin ma põrandale heidetud kandikut ning katmata ja läikivat nuga. Oh! Oh, missugune lollpea olin olnud, et sellest isegi mõelda! Ta oli mu isand – kui ma oleksin ta mingi kohutava juhuse tõttu tapnud, saadetaks mind selle eest kindlasti tapalavale ning tahes-tahtmata koos minuga mu vanemad. Mõrv ei olnud mingisugune põgenemistee. Parem juba aknast alla hüpata.
Pöörasin isegi pead ja vaatasin õnnetult aknast välja, ning siis silmasin ma seda, mida Lohe oli säärase vastikusega vaadanud. Mööda teed ligines tornile tolmupilv. See polnud vanker, vaid suur kaetud tõld, mis nägi peaaegu välja nagu ratastel maja ja oli rakendatud rühma auravate hobuste ette. Kutsari ees ratsutas kaks ratsanikku ning kõigil olid seljas halli ja säravrohelisega kuued. Kaarikule järgnes veel neli ratsanikku samasugustes kuubedes.
Kaarik peatus võimsate uste ees. Seda kaunistas roheline embleem, mis kujutas mitmepealist koletist, ning ratsanikud ja ihukaitsjad kargasid hobustelt maha ja asusid askeldama. Kõik põrkasid kerge kohkumusega tagasi, kui torniuksed hõlpsalt lahti paiskusid – needsamad hiiglaslikud uksed, mida ma polnud suutnud isegi nihutada. Küünitasin kaela, et alla vaadata, ning silmasin Lohet üksinda uksest välja lävele astumas.
Kaariku sisemusest astus kummargil välja pikk kuldjuukseline ja laiaõlgne mees, õlgadel sellestsamast säravrohelisest kangast pikk keep. Ta hüppas üle temale valmis seatud trepiastmete, võttis ühe käega mõõga, mille üks teenritest talle kätel ulatas, ning sammus mõõka vööle kinnitades kiiresti oma meeste sekka ja sealt kõhklemata ukse juurde.
„Tõlda jälestan ma veel rohkem kui kimääri,” ütles ta Lohele piisavalt selgelt, nii et tema hääl kostis pruuskavatele ja trampivatele hobustele vaatamata minu aknani. „Nädal otsa selles asjanduses vangis olla – miks sa ometi kunagi õukonda ei või tulla?”
„Teie Kõrgeausus peab mulle andestama,”