ТОП просматриваемых книг сайта:
Elu ja armastus. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн.Название Elu ja armastus
Год выпуска 0
isbn 9789949510726
Автор произведения Anton Hansen Tammsaare
Жанр Классическая проза
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tädi jäi vait, nagu mõtleks ta oma sõnade üle järele või nagu ootaks ta, et Irma ka midagi ütleks. Aga sel polnud selleks põrmugi aega. Õieti polnud ta tädi sõnu kuulnudki, sest talle oli triikimiseks kätte sattunud mingisugune kotitaoline pesutükk, mis nõudis temalt kogu tähelpanu ja vaimuväge. Roosakas keeleotski oli ilmunud pahempoolsesse suunurka ja tegi seal kuuma rauanina liikumist tahtmatult kaasa, kuna Irma ise nagu ennast julgustades mõttes sonis: «Lõputunnistuse sain üleni hea, kas ma siis sinust väänkaelast võitu ei saa.» Väänkaelaks pidas ta nimelt seda kotitaolist pesutükki, millele kuuma rauaga kuidagi õieti ligi ei pääsenud, pööra või säti teda ükskõik mispidi.
Samal ajal tädi heietas oma mõttelõnga, ja kui tüdines, siis päästis uuesti sõnavoolu valla, sest nõnda oli tundmus, nagu poleks enam vaja mõelda. Mõtlemine aga väsitas, ja et tädi oli juba vanainimene, siis ei suutnud ta kahte rasket asja korraga – tööd teha ja mõelda. Aga imestada polnud selles midagi, sest väga paljud noored ja keskealisedki, olgugi nad mehed, ei suuda samal ajal mõelda, kui nad midagi teevad. Sellepärast ongi kõnelejate sõnades nii harva mõtet, kuigi neil on mõtlemiseks kogu rahva usaldus. Aga kuis sa paraku mõtled, kui pead kõnelema! Inimene võib harilikult ikka kas vaikida ja mõelda või mõtlemisest pääsmiseks kõnelda. Et lugu nõnda on, seda teadis Irma tädi juba ammugi, sest kui kõnelemine kord selge, siis voolavad sõnad suust ilma vähimagi vaevata ja vähimagi mõtteta. Kuulaja peab mõtlema, mitte kõneleja. Tädi lootis, et Irma kui noor inimene, kes alles hiljuti koolipingilt tulnud, suudab veel samal ajal midagi mõelda, kui ta tööd teeb. Aga ei, ka Irma ei suutnud, või kuigi ta mõtles, siis ainult oma töömõtteid, ja neidki nii pingutavalt, et ei kuulnudki, mis tädi kõneles. Nõnda läksid selle ilusad mõttetud sõnad sootuks kaduma – haihtusid umbsesse toaõhku. Ometi rääkis tädi oma piinavate mõtete summutamiseks nagu endamisi:
«Jah, ainult kui mõelda, et mina olen juba üle kahekümne aasta päevast päeva kasinud ja koristanud teisi inimesi! Ja ikka veel õpetaja tuleb küsib, kas ma küllalt usun. Aga kuis ma siis saaks nõnda teisi inimesi kasida, kui ma ei usuks, et see on jumala armunõu, et ma pool eluiga pesu pesen? Ja kuis veel pesen: ainult seebi, sooda ja sooja veega ning oma kätega, mitte nõnda, nagu teised, et pole muud kui kiia seebikivi, kloori ja jumal teab mis ning kraabi siis kõva harjaga, ikka sahkat-sahkat-sahkat, sahkat-sahkat-sahkat. Ja need tahavad ka taeva saada, need klooritajad ja kraapijad! Aga tead, õetütreke, mina ei laseks neist ühtegi taevaväravast sisse, mitte ühtegi. Sest milleks see kloor ja hari, mis purustavad pesu? Ja alati pole pesu sugugi nii väga must, mitte sugugi. Vahel ei tunne õieti äragi, kas on seljas olnd või mitte. Meeste omaga on see üsna sagedasti nõnda. Sellepärast olen hakandki ikka enam ja enam mehi armastama, nii et kui ma ükskord suren, siis armastan ma vist veel ainult mehi. Aga sinule ütlen ma, kallis õetütreke: neid puhta pesuga mehi võib küll armastada, aga neile mehele minna, seda mitte. Seda rumalust ära sa kunagi tee, et sa niisuksele naiseks lähed, sest neile pole naist vaja. Naine olgu ikka kasimiseks ja koristamiseks või muidu ta polegi naine, vaid mõni muu loom. Sest kui mehel polegi midagi kasida, milleks tal siis naine? Ei, ei! Mina olen ikka öelnd, et kui mehed lähvad puhtamaks, siis pulmad harvemaks…»
Viimased sõnad hakkasid ka Irma kõrvu kinni, võib-olla sellepärast, et ta oli millalgi Kalmu Eedit ema vastu nimetanud nõgikukeks. Tema oli siis arvanud, et mees, kellega tema abiellub, peaks olema vähemalt puhas, mitte aga selline tahmakänkar, nagu ta nägi Eedit sagedasti, kui see tuli töölt. Kuid tädi seletas nüüd abieluasja otse vastupidiselt, nagu sooviks ta Irmat tagasi pöörda tahmase Eedi juurde. See oli Irmale veel tänagi vastuvõtmatu ja ta katsus maksku mis maksab mitte kuulata, mis tädi rääkis meeste puhtusest ja naiste mustusest. Et see mittekuulamine oli lõpuks väga raske teostada, siis oli Irmal üpris hea meel, kui koju jõudis Lonni, kes segas tädi elutarkuse jutlustamist.
«Jumal tänatud!» hüüdis Lonni, kui nägi, et teised triigivad. «Tähendab, pesu on rullitud! Sellest vaevast olen seks korraks päästetud. Tulles murdsin just pead, kuidas saada Irma enda asemel pesu rullima, aga nüüd pole enam tarvis sind meelitada, see suukulu jääb teiseks korraks.»
Ja ta astus Irma kõrvale ning vahtis, käed puusas, tema triikimist. Juba natukese aja pärast ütles ta:
«Selle tööga jääd sa küll nälga, vähemalt esiotsa. Ma ütlesin sulle küll, et tule ometi vabrikusse, aga ei! Aina loodad! Nüüd on sul käes: pesutüdruk! Vabrikutüdruk on pisut kõrgemast seisusest.»
«Ma otsin ju kohta edasi,» vastas Irma, «tahtsin ainult tädi aidata ja sulle head meelt teha.»
«Hea meel heaks meeleks, aga kui kaua sa seda kohta ikka otsid,» ütles Lonni. «Ega sa igavesti seda teha saa. Niisugust elukutset ei ole, et pole muud kui otsi aga kohta, küll riik või linn maksab palka, annab tobi-lobi.»
«Eks siis Irma jaoks siinilmas ka ometi paras paigake leidu,» arvas tädi.
«Muidugi, küllap leidub,» vastas Lonni, «ainult ei tea, millal kätte saab. Isegi seda ei tea, mida õieti otsima peaks.»
Ka Irmale endale paistis mõnenädalase linnasviibimise järele, et ta enam õieti ei teadnud, mida ta peaks otsima. Ikka enam ja enam kaldus ta arvamusele, et ta ei peagi alguses kohe oma õiget kohta otsima, vaid midagi selletaolist, kus oleks võimalik end õige koha vastu ette valmistada. Sest Irma oli veendunud, et kui ta oleks tundnud raamatupidamist, siis oleks tal juba soovitud koht käes. Nii siis – pidi võtma raamatupidamisekursuse. Aga see nõudis kuid ja ei olnud kusagilt võtta, millega end kogu see aeg elatada. Oleks tädi alati kodus pesu pesnud, siis oleks ehk tema aitamisega enda kuidagi hädast üle aidanud, kuid koduspesemine oli tädil ainult vahetevahel, enamasti käis ta väljas päeviti pesemas, täna siin, homme teisal. Nõnda murdis Irma pead, mis koht see küll võiks olla, mis ta hädast välja aitaks. Lonni leidis ka siin kohe nõu.
«See koht on passikoht,» ütles ta. «See olekski ka palju viisakam sulle, kui minna lihtsalt teenijaks või kuhugi laste juurde. Iseasi, kui ka sinna saaks ainult teatud tunnid päevas. Aga siis makstakse hirmus näruselt, laste peale ei taheta ju kulutada. Saksu passimas käivad peened prouadki, kes räägivad võõraid keeli. Sellepärast on passikohtadele hirmus suur tung, sinna kipuvad kõik. Kes enam kuhugi ei saa, see läheb passima või laste juurde, sest seal pole oskust vaja. Lapsega on ju nõnda, et kui ta on suurem, siis õpetab ta ise, mis sa pead tegema, ja kui ta on alles väike, siis õpetab ema. Ma olen last hoidnud, ma tean. Tuleb haigus, siis tuuakse arst, nii et siis võib see õpetada. Ja haigused tulevad, tee mis tahes, nii et siis karjuvad emad sulle, sa tahad nende lapsed ära tappa. Tuleb ükskõik mis haigus, ikka oled sina süüdi. Sellepärast ei lähe tänapäev enam ükski täie aruga inimene lapse juurde. Ennem kas või kuhugi restorani riistapesijaks.»
«Ära aja hullujuttu!» ütles siin tädi vahele. «Ennem ikkagi lapse juurde kui riistapesijaks.»
«Ema, sina ära räägi siin kaasa, sest sina pole teiste lapsi hoidnud,» ütles Lonni.
«Kuis ei ole? Olen,» ütles ema.
«Mitte meieaja lapsi,» kinnitas Lonni.
«Laps on ikka laps,» ütles ema. «Ainult et nüüd on lapsi