ТОП просматриваемых книг сайта:
Viina katk. Friedrich Reinhold Kreutzwald
Читать онлайн.Название Viina katk
Год выпуска 0
isbn 9789949927111
Автор произведения Friedrich Reinhold Kreutzwald
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Vallalipääsenud keelepaelad läksid meestel tähendatud teel sorinal edasi, nad ei pannud tähele, et sepp kõrtsitoast välja tulnud, juba natuke aega ukse lävel seisis ja võõriti nende peale vaatas. Tema silmad seisid nii torgates valgepea poole käänatud, kui tahaksid nad küsida: kas su sõprus minu vastu nii nõrkade jalgade peale on toetatud, et kui selja pööran, sa minu vastasega hakkad libitsema? – Vast siis, kui ta vigaste rindade sunnil korra köhatas, märkasid jutupuhujad tema ligidust, aga selsamal silmapilgul pidas kõrtsi ees võõraste sakste tõld kinni, nii et sepa pahased mõtted teise tuulde puhuti, enne kui ta aega leidis neid kaugemale kududa ja viimaks raske vihmasagara viisi teiste kaela valada. Üks naisterahva-saks sirutas oma pea tõlla aknast, teretas ja küsis, kas kõrtsmik siin või kuskil ligimail olla, palus teda kutsuda, sest et ta temaga mõne sõna kõnelda soovis. Viinalaitja võttis viisakasti kummardades kübara peast ja kostis lahkelt: «Ma kutsun ta silmapilk toast välja,» – ruttas jalapealt proua soovimist täitma.
Sepp torkas küünarnukiga valgepead ja sosistas salaja temale kõrva: «Kas näed, mis silmateener! Lakk kohe pihus ja jalg tantsul, kus sakste ja untsantsakate haisu ninasse saab, et neid meelitada ja õnnekorral lakkuda võiks. Meil ei ole kurjemaid äraandjaid kui tema ja temasarnased mehed, ja sul ei ole häbi minu seljataga niisuguse kõrvaussiga juttu puhuda?» Pikk valgepea vahtis tõsiselt sepa otsa, aga ei lausunud musta ega valget laitusele vastuseks.
Kutsutud kõrtsmik astus alandlikult teretades tõlla ligidale, kinnitas seal sammu ja jäi ootama, mis proual temalt järele nõuda või temale käsku kuulutada oli. Proua küsis pärast teretamise vastuvõtmist: «On teil kõrtsis seesugust sündsaruumilist paika, kuhu mõne päeva, ehk võibolla pikema aja vältusele ühe haige inimese võiksite korteri võtta ja tema eest tarvilikku hoolt kanda?» Ja lisas siis enne vastuse saamist veel pikenduseks: «Meie toapoiss jäi teel paari tunni eest äkitselt haigeks, ei kannata pisemat põrutamist, ja ehk meie küll tasa samm-sammult edasi sõitsime, kippus siiski valu ühtepuhku suuremaks kasvama, mis mind sunnib ta maha jätma, kui teil parajat ruumi ja tahtmist oleks teda korteri võtta?»
«Austatud suur proua!» kostis kõrtsmik, – «teie soovimine saaks mulle käsk olema, mille ma rõõmuga täidaksin, kui võimalik oleks, aga meil on väga kitsas elamine, ruumi puudus igal sammul, nii et väikesele perele ja piskule majakraamile vaevalt asupaika leiame. Üks väike toake kaubakambri taga ja poollagunenud käsikambrike seal kõrval, mis tormise ilmaga iga silmapilk kaela kukkuda ähvardab, on meie ainukesed varjuandjad, kus viiehingelise perega elame. Suur kõrtsituba annab vaevalt vihmavarju, tuule kinnipidajat ei tohita temast kellelegi loota, aknad, lagi, põrand, seinad ja uks ei keela tuulele sisse- ja väljakäiku. Haige sängitamiseks ei ole kuskil maad, sest rehealunegi peab hobusetall, lammaste-, lojuste- ja sigadelaut üheskoos olema, sealjuures talvel ka mõne teekäija hobused ja koormad varju alla võtma. Nime järele on meil teisel pool otsas ka sakstetuba, aga viimastel aastatel ei ole usaldanud keegi üle läve enam sisse astuda, kartes, et väljatulemine kahtlane, kogemata õnne kaup võiks olla. Tõotatakse aasta-aastalt meile uut kõrtsi ehitama hakata, sest vana parandamine ei või midagi aidata, aga aitüma lubajale! pisuke vald ja uutmoodi põlluharimine, kus viljaväljad heinamaadeks tehakse, rukki- ja suvivilja-seemne asemel härjapäid (ristikheina), kureherneid ja kasteheina-seemet pärispõldu külvatakse, sõnnik kartuliväljale raisatakse, söödid ja tahedamad soonurgad lisapõlluks üles küntakse, raha eest õlgi ostetakse, suured saksamaa lamba karjad peetakse ja sarnaseid albi tegusid toimetatakse, ei ole kellelgi mahti uute hoonete ehitust või vana lagunute parandamist käsile võtta.» [Lugejad ei tohi unustada, et aeg, mille pilti kõrtsimees prouale maalib, rohkem kui 50 aastat meil seljataga seisab ja tänased rentnikud ja päriskohtade omanikud enamasti kõiki neid naerdud albitöid taga järele teevad. (Kreutzwaldi lisamärkus teisele trükile 1881.)]
Ehk proua suu juttu kuuldes mitu korda naerule kippus minema, ei raatsinud ta sõnarikast jutuvestjat teelt eksitada, kelle südamekoorem ses puhumises avalikult kergendust näis leidvat, et ta oma häda tundmatule võõrale saksale nii sügavalt oli võinud kaevata. Kui pikem hingetõmbus teda puhkama sundis, küsis vast proua, kui palju maad siit teise kõrtsini arvatakse ja kas ehk ligimail kuskil mõnusat varjupaika on, kuhu haige teenri võiks julgesti maha jätta, et pererahvas tema eest hoolt kannaks ja kõik teeks, mis kergendust ja tervekssaamist võib aidata.
Kõrtsmik vastas: «Ligem paik siit on meie mõis, sinna peetakse kuus versta maad, ehk võib rohkemgi olla, sest kes muud seda tee pikkust on mõõtnud kui vana hallkuub oma sabaga. Mis abi, pai prouake, teil meie mõisastki loota? Sakstest ei pea seal praegu keegi aset, lesk vanaproua elab enamasti Tallinnas, sõidab suvel mõne nädala maal ühest paigast teise, sugulastel ja tuttavatel külaliseks; meie noorhärra, tulev mõisa peremees, on alles võõral maal reisimas ja oodatakse sealt vast tuleval jaanipäeval tagasi tulevat. Aidamees või valitseja isand, nagu ta sakste seljataga ennast uhkuse pärast laseb sõimata, on prostoi talupoeg nagu mina ja muud minusarnased, ei oska sõnakest saksa keelt, aga naine kannab emandatanu. Meie aidaisand ei mõista muud kui kartuleid maha panna, neid mullata ja talvel viinaks ajada, mispärast kõrts endisel viisil ei taha joosta, sest et inimesed kartuliviina magedamaks põlgavad, kui mis jumalaviljast tehtud.»
Pikemat viinategemise seletust kõrtsmiku poolt kartes lõikas proua uue küsimusega jutuheide äkitselt katki:
«Ütelge, armas kõrtsi peremees, mis ettevõtmine mul praeguses kitsikus teie arvates kõige parem näib olevat?»
«Oh, minu aus, kallis prouakene!» algas rohkesõnakas kõrtsmik jälle puhumist, «ma läheksin tulest ja veest läbi, kui sellega teie soovimist vaksapikkuselt võiksin edasi aidata, aga õnnetul juhtumisel on perenainegi täna kodunt läinud, kellega muidu nõu pidades sest asjast rääkida võiksin, kuidas üks vana sõna ütleb, peab mõnikord, – mõnikord» – siin köhatas ta kõrva tagant sügades, jäi vait, tõstis silmad tõllast natuke kaugemale ja nägi mehe, kes teda toast välja kutsunud ja keda ta unustanud oli, – aga seda suuremat õnne tegi temale nüüd kogemata leidus. «Sunni Mihkel! armas naaber,» hüüdis ta põlevate silmadega: «sul on ruumikas elumaja ja klaasakendega kamber, leiba ja servet, millega haiget võid ülal pidada, mis sa arvad, kui võõra proua haige seniks oma hoolde ja katuse alla võtad, kuni jumal teda paremaks saamisele aitab?» [Sunni Mihkel – Sunni talu oli Hageri kihelkonnas Aigitsa külas, Ohulepa mõisa revisjonilehtedel, aga selle kuju väljatöötamiseks on Kreutzwald tarvitanud muidki noorusmälestusi. –Toim.]
«Hea meelega,» kõlas vastuseks, «kui austatud proua sellega tahab rahul olla, mis meie haigele võime anda ja temale kergituseks teha. On sellega talurahval vaene lugu, nagu mõisavanemad isegi teavad, et kui meil jõudu mööda mitme asja parem toimetamine võimalik oleks, siiski osavus selle tarbeks puudub. Selle vea vastu ei aita parem tahtmine ilma õpetuseta. Tahavad proua haige talituse pärast mulle juhatust anda, siis tõotan selle järele kõik täita.»
Kui proua tema soovimist oli täitnud, sealjuures kuulnud, et Sunni talul kõrtsist vähem kui versta kaugusel tee ääres kaasiku varjul seista, pidas ta omastega, kahe noore naisterahvaga, natuke aega nõu, kõneles mõne sõna kutsariga ühel võõral keelel, mida kõrtsmik ega Mihkel ei tundnud, ometigi nii palju märkasid, et see saksa ega vene keel ei olnud. Mihkel kohkus selle üle ja avaldas prouale oma kartust: «Nagu ma praegu kuulen, räägite teie kutsariga üht meile tundmata keelt, millest ma sõnakest ei oska, kui haige teener niisama umbkeelne on, siis kardan ma, et meie temaga läbi ei või saada.»
«Sellepärast olge mureta,» kostis proua – «meie haige kõneleb selgemalt kui mina eesti keelt, mis tema emakeel on; meie mõlemad oleme Tallinnamaal sündinud ja üles kasvanud, elame küll juba mitu aastat Lätimaal, kus end sealse rahva keelega pidime tutvustama, käime enamasti kahe-kolme aasta pärast Harjumaal omakseid vaatamas, nõnda et lapsepõlvel õpitud keel minul, veel vähem temal unustusse võib jääda. Mis inimene vara kätkipõlve radadelt õpib, vältab enamasti eluõhtu viluni tema mälestuses, kus rohkem osa hiljem