ТОП просматриваемых книг сайта:
Õmblejanna Madriidist. Maria Dueñas
Читать онлайн.Название Õmblejanna Madriidist
Год выпуска 2009
isbn 9789949975884
Автор произведения Maria Dueñas
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Suurepärane otsus,“ nõustus juhataja, ülistades Ignacio arukust. Justkui olnuks viimane oma tahte peremees ja tema polnuks klienti suure müügimehe osavusega manipuleerinud seda mudelit valima. „Parim valik nii peentele sõrmedele nagu teie kihlatul. Lubage mul vaadata, palun, preili.“
Ulatasin arglikult käe. Enne otsisin kiirelt Ignacio pilku, et tema nõusolekut küsida, kuid ei leidnud seda: ta oli keskendanud oma tähelepanu taas kirjutusmasina mehhanismile. Ramiro Arribas silitas mind sõrmsõrmelt, aeglaselt ja jultunult, minu peigmehe lihtsameelselt osavõtmatul juuresolekul sellise sensuaalsusega, et mul tõusis kananahk ihule ja jalad värisesid nagu suveõhus võbisevad lehed. Ta vabastas mu alles siis, kui Ignacio tõstis pilgu Lettera 35-lt ja palus juhiseid, kuidas ostuga edasi minna. Nad leppisid kokku, et samal õhtul jätame ettemaksuks viiskümmend protsenti hinnast ja ülejäänu tasume järgmisel päeval.
„Millal me selle kaasa saame võtta?“ küsis Ignacio siis.
Ramiro Arribas vaatas kella.
„Laopoisil on asjaajamist ja täna õhtul ta enam tagasi ei tule. Ma kardan, et teist kirjutusmasinat ei saa me tuua enne homset.“
„Ja seesama? Kas me ei võiks sedasama masinat võtta?“ käis Ignacio peale, valmis tehingu võimalikult ruttu lõpetama. Kui mudel oli juba kord valitud, tundus kõik muu talle tüütu toiminguna, millega ta soovis kiiresti lõpule jõuda.
„Ma palun, mitte mingil juhul. Ma ei saa lubada, et preili Sira kasutaks kirjutusmasinat, mida teised kliendid on juba sõrmitsenud. Kohe homme hommikul on mul uus masin valmis, kastis ja pakitud. Kui te annate mulle oma aadressi,“ ütles ta pöördudes minu poole, „kannan ma isiklikult hoolt, et see teil enne keskpäeva kodus on.“
„Me tuleme ise järele,“ katkestasin teda. Aimasin, et see mees on valmis ükskõik milleks, ja mind raputas hirmuvärin, kui mõtlesin, et ta võib ema ette ilmuda ja minu järele küsida.
„Ma saan tulla alles pärast lõunat, ma pean tööl olema,“ märkis Ignacio. Tema rääkimise ajal tundus, nagu tõmbuks nähtamatu köis aeglaselt ta kaela ümber, teda peaaegu puues. Ramirol oli tarvis vaid veidike sellest sikutada.
„Ja teie, preili?“
„Mina ei tööta,“ kostsin, hoidudes talle otsa vaatamast.
„Hoolitsege siis teie tasumise eest,“ tegi ta sundimatul toonil ettepaneku.
Ma ei leidnud keeldumiseks sõnu ja Ignacio isegi ei aimanud, kuhu see pealtnäha nii lihtne ettepanek meid tüüris. Ramiro Arribas saatis meid ukseni ja jättis südamlikult hüvasti, justkui oleksime parimad kliendid, kes äril kogu selle ajaloos on olnud. Vasaku käega patsutas ta jõuliselt minu peigmehe selga, paremaga surus taas minu oma. Tal jätkus sõnu mõlema jaoks.
„Te tegite suurepärase valiku, tulles Hispano-Olivetti ärisse, uskuge mind, Ignacio. Ma kinnitan teile, et see päev jääb teile kauaks meelde.“
„Ja teie, Sira, tulge palun üheteistkümne paiku. Ma ootan teid.“
Keerlesin öö otsa voodis, suutmata magada. See oli hullumeelsus ja mul oli veel aega, et sellest pääseda. Pidin vaid võtma vastu otsuse kauplusse mitte tagasi minna. Ma võiksin emaga koju jääda, aidata tal madratseid kloppida ja linaõliga põrandaid nühkida, naabrinaistega platsi peal juttu ajada, pärast minna Cebada turule veerand naela kikerherneste ja tükikese tursa järele. Võiksin oodata, kuni Ignacio ministeeriumist tagasi tuleb, ja põhjendada ülesande täitmata jätmist mistahes lihtsa valega: et mul valutas pea, et arvasin, et hakkab sadama. Ma võiksin pärast lõunasööki mõneks ajaks pikali heita ja tundide kaupa ebamäärast haiglust teeselda. Siis läheks Ignacio üksi, tasuks juhatajale, võtaks kirjutusmasina kaasa ja sellega oleks kõik lõppenud. Me ei kuuleks enam midagi Ramiro Arribasest, ta ei satuks enam kunagi meie teele. Tema nimi vajuks vähehaaval unustusse ja meie jätkaksime oma väikest argielu. Nagu poleks ta kunagi pakitseva ihalusega mu sõrmi silitanud, nagu poleks ta kunagi mind läbi ribakardina silmadega söönud. Nii kerge see oligi, nii lihtne. Ja ma teadsin seda.
Teadsin, jah, aga teesklesin, et ei tea. Järgmisel päeval ootasin ära, kuni ema läks toimetusi tegema, ma ei tahtnud, et ta näeks, kuidas ma end sätin – ta oleks kahtlustanud, et mul on midagi kummalist käsil, nähes mind nii vara hommikul üles lööduna. Niipea kui kuulsin ust tema järel sulguvat, hakkasin end rutuga valmis panema. Täitsin kausi veega, et end pesta, piserdasin end lavendliveega, soojendasin pliidil lokitange, triikisin ära oma ainsa siidpluusi ja võtsin sukad nöörilt, kus nad olid öö otsa värskes õhus kuivanud. Sukad olid samad mis eelmiselgi päeval – teisi mul polnud. Sundisin end rahulikuks ja tõmbasin need ettevaatlikult jalga, et silmad kiirustamisega jooksma ei hakkaks. Ja viimselgi neist varemalt tuhat korda korratud mehhaanilisel liigutusel oli tol päeval esimest korda kindel vaataja, siht ja eesmärk – Ramiro Arribas. Tema jaoks ma end riietasin ja lõhnastasin, et tema mind näeks, haistaks, taas puudutaks ja veel kord sügavalt mu silmi vaataks. Tema jaoks otsustasin jätta juuksed valla, oma läikivad poolde selga ulatuvad kiharad. Tema jaoks pigistasin piha pingule, tõmmates vöö seelikule sellise jõuga, et ei saanud peaaegu hingatagi. Tema jaoks – kõik ainult tema jaoks.
Kõndisin otsusekindlalt mööda tänavaid, põigates kõrvale ihalevaist pilkudest ja häbituist meelitustest. Sundisin end mitte mõtlema: hoidusin arvestamast oma tegude ulatust ega tahtnud peatuda kaalumaks, kas see tee viib mind paradiisi lävele või otse tapalavale. Kõndisin mööda Costanilla de San Andrési, ületasin Carrose väljaku ja suundusin mööda Cava Baja tänavat Plaza Mayorini. Kahekümne minuti pärast olin Puerta del Solil, vähem kui poole tunniga jõudsin sihtpaika.
Ramiro ootas mind. Niipea kui ta nägi minu siluetti uksel, katkestas ta vestluse teise töötajaga ja suundus väljapääsu poole, haarates lennult kaabu ja vihmamantli. Kui ta minuni jõudis, tahtsin öelda, et raha on mul kotis, et Ignacio saadab tervisi, et võibolla juba samal õhtul hakkan masinakirja õppima. Ta ei lasknud mul rääkida. Ta isegi ei tervitanud. Ainult naeratas, sigaret suus, silitas mu alaselga ja ütles: „Lähme“. Ja ma läksin temaga.
Valitud koht ei saanuks olla süütum: ta viis mind Café Suizosse. Nähes kergendustundega, et ümbrus on turvaline, uskusin, et ehk jõuan veel end päästa. Mõtlesin koguni, samal ajal kui tema otsis lauda ja palus mul istet võtta, et võibolla pole sellel kohtumisel teist tagamõtet kui lihtne tähelepanuavaldus kliendile. Hakkasin isegi kahtlustama, et kogu see häbitu meelitamine võis olla pelgalt minu liigne kujutlusvõime. Aga see polnud nii. Ohutust ümbrusest hoolimata viis meie teine kohtumine mu taas kuristiku veerele.
„Ma pole suutnud olla minutitki sinule mõtlemata, sellest hetkest, kui sa eile lahkusid,“ sosistas ta mulle kõrva, niipea kui olime istet võtnud.
Tundsin end võimetuna vastama, sõnad ei jõudnud mu suule: nad lahustusid ajus mingis määramatus kohas nagu suhkur vees. Ta võttis jälle mu käe ja silitas seda samuti nagu eelmisel õhtul, seda ainiti vaadates.
„Su käed on karedad, ütle mulle, mida on need sõrmed teinud enne minu juurde jõudmist?“
Ta hääl kõlas endistviisi lähedaselt ja sensuaalselt, segamatult meid ümbritsevatest helidest: klaaside ja tasside kõlksatused vastu marmorist lauaplaati, ennelõunaste vestluste sumin ja leti ääres tellimusi hõikuvate kelnerite hääled.
„Õmblesid,“ sosistasin silmi sülest tõstmata.
„Nii et sa oled õmbleja.“
„Olin. Enam mitte.“ Tõstsin viimaks pilgu. „Viimasel ajal ei ole kuigi palju tööd,“ lisasin.
„Sellepärast tahad sa siis nüüd masinakirja õppida.“
Ta rääkis arusaavalt, osavõtlikult, nagu tunneks mind: nagu tema hing ja minu oma oleksid teineteist aegade algusest oodanud.
„Mu peigmees leidis, et ma võiksin riigitööle kandideerida ja ametnikuks hakata nagu temagi,“ kostsin