LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Hermanssoni silmad läksid veel suuremaks.

      „Armas jumal, tapetud? Siin, meie kvartalis?”

      „Pole teada, kus ta suri, aga ta leiti siit.”

      „Aga see on ju nii rahulik kant,” ütles Daniella Hermansson, kummardus ja võttis Nöpsiku sülle. Lapsel kukkus mütsipael suust ja ta pistis jälle röökima. Annika võttis kotirihmast kõvasti kinni ja kiirustas Bertil Strandi juurde.

      „Oodake siin,” ütles ta üle õla Daniellale.

      Piltnik oli ametis pabertuutu sisemuse limpsimisega, kui Annika tuli.

      „Saad sa korraks tulla?” küsis ta vaikselt.

      Bertil Strand pigistas paberi aeglaselt kokku ja viipas käega kõrvaloleva mehe suunas.

      „Annika, see siin on Arne Påhlson, Konkurendi reporter. Olete kohtunud”

      Annika lõi pilgu maha, sirutas käe ja pomises oma nime. Arne

      Pahlsoni käsi oli kuum ja niiske.

      „Said jäätisega valmis?” küsis Annika pahaselt.

      Bertil Strandi päevitus süvenes varjundi võrra. Talle ei meeldinud suvereporteri käest märkusi saada. Vastuse asemel ta kummardus ja upitas seljakoti selga.

      „Kuhu me läheme?”

      Annika keeras ümber ja läks tagasi Daniella Hermanssoni juurde. Ta heitis pilgu üles kalmistu poole, erariides mehed olid ikka veel seal ja rääkisid omavahel. Nöpsik röökis endist viisi, aga ema ei teinud seda märkama. Ta värvis oma suud huulepulgaga, mis ilmselt oli pärit väikesest helerohelisest karbikesest, millel oli peegel kaane siseküljel.

      „Mis tunne on, kui saad teada, et surnud naine lamab su magamistoa akna all?” küsis Annika ja kirjutas üles.

      „Kohutav,” ütles Daniella Hermansson. „Mõelda, kui palju kordi me õhtuti sõbrannadega siitkaudu kõrtsist koju oleme tulnud. See oleks võinud ju olla kes tahes meie hulgast.”

      „Kas kavatsete edaspidi ettevaatlikum olla?”

      „Kindlasti,” ütles Daniella Hermansson kõhklematult. „Ma ei tule enam iialgi öösel läbi pargi. Noh, kulla väikemees, mis viga on …”

      Daniella kummardus alla, et väikemees jälle sülle võtta, Annika tegi märkmeid ja tundis seljas judinat. See oli tõepoolest mõjuv. Sellest võiks ehk suure pealkirjagi saada, kui seda veidi lühendada.

      „Tänan teid väga,” ütles ta kiiresti. „Vaadake, palun, Bertili poole! Kuidas Nöpsiku nimi on? Kui vana ta on? Kui vana te ise olete? Kuidas me teid iseloomustaksime? Lapsepuhkusel, okei. Ehk ei pruugiks nii rõõmsat nägu teha …”

      Daniella Hermanssoni kätteharjutatud filmistaarinaeratus kustus, küllap oli ta seda kasutanud kõigil oma puhkuse- ja jõulupiltidel. Nüüd nägi ta välja hämmeldunud ja kohmetu. Bertil Strand plõksutas raginal, tiirutades naise ja lapse ümber just nagu ettevaatlike tantsusammudega.

      „Kas ma võin teile hiljem helistada, kui midagi veel vaja on? Mis on teie telefoninumber? Uksekood? Lihtsalt igaks juhuks …”

      Daniella Hermansson pani täiest kõrist röökiva poja kärusse ja läks piki politsei piirdelinti oma teed. Meelehärmiga nägi Annika, kuidas Arne Påhlson Konkurendist naise kinni pidas, kui too temast möödus. Õnneks pistis väikemees nii kõvasti karjuma, et naine ei saanud seisma jääda ega uut intervjuud anda. Annika hingas kergendatult.

      „Sul pole tarvis mind mu töös õpetada,” ütles Bertil Strand.

      „Väga hea,” ütles Annika. „Aga mis oleks saanud siis, kui laip sel ajal oleks ära viidud, kui sina meie konkurentidele jäätist ostmas käisid?”

      Bertil Strand vaatas teda põlglikult.

      „Objektil pole me konkurendid, vaid kolleegid.”

      „Arvan, et see pole õige. Ajakirjandus ei võida sellest midagi, kui me karjas jahti peame. Igaüks peaks omaenda rida ajama.”

      „Kellel sellest kasu on.”

      „Lugejatel, ja usutavus suureneb.”

      Bertil Strand heitis kaamerad selga.

      „Küll on armas seda sinult kuulda. Mina olen ju selle lehe juures ainult viisteist aastat töötanud.”

      Pagan võtaks, mõtles Annika, kui piltnik „kolleegide” juurde tagasi läks. Et ma ka kunagi ei mõista suud pidada!

      Ühtäkki tundis ta peapööritust ja jõuetust. Pean midagi jooma, ja otsekohe, mõtles ta. Oma suureks rõõmuks nägi ta Beritit Hantverkargatani poolt tulemas.

      „Kus sa käisid?” hõikas Annika ja hakkas talle vastu minema.

      Berit oigas.

      „Istusin autos ja helistasin. Lasksin välja otsida väljalõikeid selle vana mõrva kohta ja rääkisin paari politseiallikaga.”

      Asjatult püüdis ta käega tuult lehvitades end jahutada.

      „Kas midagi on toimunud?”

      „Rääkisin ühega siit naabrusest, muud midagi.”

      „Oled sa midagi juua saanud? Mulle tundub, et sa oled veidi kahvatu.”

      Annika kuivatas otsaesiselt higi ja tundis ühtäkki, et nutt oli kohe tulemas.

      „Ütlesin äsja Bertil Strandile sitasti,” ütles ta vaikselt. „Et pole õige kuriteopaigal konkurentidega semutseda.”

      „Täpselt minu mõte. Aga ma tean, et Bertil Strand ei ole sellega nõus,” ütles Berit. „Temaga on vahel raske läbi saada, aga ta on väga hea fotograaf. Mine osta midagi juua. Ma jään valvesse.”

      Tänulikult lahkus Annika Kronobergsgatanilt ja läks piki Drottningholmsvägenit allapoole. Ta seisis Fridhemsplanil ajalehekioski järjekorras, et osta pudel Ramlösat, kui nägi surnuautot Sankt Göransgatanilt vasakule üles Kronobergi pargi poole pööramas.

      „Pagan võtaks,” vandus ta ja tormas otse liikluse keskele, nii et ühel taksol tuli pidur järsult põhja vajutada. Ta jooksis üle Sankt Eriksgatani ja tagasi pargi poole. Ta oli kindel, et minestab, enne kui üles jõuab.

      Surnuauto oli seisma jäänud Sankt Göransgatani ülemises otsas, üks mees ja naine ronisid parajasti sellest välja.

      „Miks sa nii hingetu oled?” imestas Berit.

      „Auto, surnu,” hingeldas Annika. Ta võttis kätega põlvede ümbert kinni ja lõõtsutas, ettepoole kookus.

      Berit ohkas.

      „Surnuauto jääb siia tükiks ajaks. Laip ei kao mitte kuskile. Sul pole tarvis kogu aeg pabistada, me ei jää millestki ilma.”

      Annika laskis koti kõnniteele ja tõusis püsti.

      „Vabandust,” ütles ta.

      Berit naeratas.

      „Mine ja istu kuskile varju. Ma lähen ostan sulle juua.”

      Annika lonkis varjulisse kohta. Ta tundis end täieliku tainapeana.

      „Ma ei teadnud,” pomises ta. „Kust võisin ma teada.”

      Ta istus kõnniteele ja toetas selja jälle vastu majaseina. Sillutis põletas läbi õhukese seeliku istmikku.

      Surnuauto mees ja naine seisid tõkestatud alal sissepääsu kõrval ja ootasid. Kolm meest olid ikka veel raudaia taga, Annika oletas, et kaks neist olid kriminaalpolitsei tehnilised töötajad ja kolmas fotograaf. Nad liikusid ettevaatlikult, kummardusid, korjasid midagi üles, tõusid püsti. Vahemaa oli liiga suur, et Annika oleks võinud aru saada, mida nad õieti tegid. Kas kuriteopaikades on alati nii igav? mõtles ta.

      Berit saabus mõne minuti pärast. Ta tõi kaasa suure jääkülma kokakoola.

      „Võta. See sisaldab suhkrut ja mitmesuguseid soolasid. Sul on neid tarvis.”

      Annika

Скачать книгу