LITMIR.BIZ

Скачать книгу

falsetti, Annika nihutas toru veidi kõrvast eemale.

      „Kuidas nii, surnud?” küsis ta ja kuulis ise ka, kui rumalalt see kõlas.

      „Kuradi kurat, surnud mis surnud! Kui surnud siis üldse olla saab?”

      Annika vaatas abiotsivalt toimetuses ringi. Uudistepealik Nael istus eemal laua ääres ja rääkis telefoniga, Anne Snapphane lehvitas endale Annika vastaslauas istudes kirjaplokiga tuult, Pildi-Pelle seisis fotolaua ääres ja klõbistas Macintoshi klahve.

      „Hea küll,” ütles Annika, leidis tühjast kohvitopsist pastaka, tõmbas lähemale ühe vana teadeteagentuuri telegrammi ja hakkas selle tagaküljele kuuldut üles tähendama.

      „Kronobergi pargis, ütlesid sa, kus täpselt?”

      „Ühe hauakivi taga.”

      „Hauakivi?”

      Mees telefonitorus hakkas nutma. Annika ootas vaikselt paar sekundit. Ta ei teadnud, kuidas ta nüüd jätkama peaks. Vihjetelefoni, mida ametlikult kutsuti „Kuumaks liiniks”, omavahel aga „Külmavärinateks”, kasutasid enamasti naljavennad või muidu napakad. Praegusel juhul oli päris kindlasti tegemist selle viimasega.

      „Hallo …?” ütles Annika ettevaatlikult.

      Mees nuuskas nina. Siis hingas ta paar korda sügavalt ja jätkas. Anne Snapphane jälgis Annikat teiselt poolt lauda.

      „Et sa ka viitsid selle telefoniga jännata,” ütles ta, kui Annika toru ära pani. Annika ei reageerinud, jätkas vaid telegrammile kritseldamist.

      „Ma pean veel ühe jäätise ostma, muidu ma suren. Tahad sa ka midagi kohvikust?” küsis Anne Snapphane ja tõusis püsti.

      „Ma pean enne ühe kõne tegema,” ütles Annika, tõstis toru ja valis otsenumbri häirekeskusesse. Kõik klappis. Neli minutit tagasi oli Kronobergsgatani lähedalt saadud teade surnu kohta.

      Annika tõusis püsti ja läks, telegramm peos, uudistelaua juurde. Nael rääkis ikka veel telefoniga, jalad laual. Annika astus nõudliku moega otse ta ette. Uudistepealik vaatas ärritatult üles.

      „Võimalik mõrv, noor tüdruk,” ütles Annika ja lehvitas arvutiväljatrükki.

      Nael lõpetas otsemaid kõne, pani toru ära ja lasi jalad põrandale.

      „Kas see tuli teadeteagentuurist?” küsis ta ja heitis pilgu kuvarile.

      „Ei, „Külmavärinatest”.”

      „Kinnitus?”

      „Häirekeskus igatahes kinnitas seda.”

      Nael pööras pilgu toimetuse poole.

      „Okei,” sõnas ta. „Kes meil kohal on?”

      Annika võttis hoogu.

      „See on minu vihje,” ütles ta.

      „Berit!” hüüdis Nael ja tõusis püsti. „Aasta suvemõrv!”

      Berit Hamrin, üks ajalehe vanematest reporteritest, võttis oma käekoti ja tuli laua juurde.

      „Kus Carl Wennergren on? On ta täna tööl?”

      „Ei, ta on vaba, purjetab ümber Gotlandi,” ütles Annika. „See on minu vihje, mina võtsin selle vastu.”

      „Pelle, pilt!” hüüdis Nael fototoimetuse suunas.

      Pilditoimetaja tõstis pöidla üles.

      „Bertil Strand,” hõikas ta.

      „Okei,” ütles uudistepealik ja pöördus Annika poole. „Mis meil seal siis on?”

      Annika heitis pilgu oma sodistele märkmetele ja tundis, kuidas tal närv krussi läks.

      „Surnud tüdruk ühe hauakivi taga, Kronobergi pargis juudi kalmistul, Kungsholmil.”

      „Ega see pruugi veel mõrv olla.”

      „Tüdruk on ihualasti ja kägistatud.”

      Nael vaatas Annikat uurivalt.

      „Ja sa tahad seda ise teha?”

      Annika neelatas ja noogutas, uudistepealik istus jälle maha ja tõmbas ploki enda ette.

      „Okei,” nõustus ta. „Sõidad koos Beriti ja Berraga sinna. Passige peale, et saaksime head pildid, muu info võib ka hiljemaks jääda, aga pildid peab kohe saama.”

      Fotograaf upitas uudistelauast möödudes selga seljakotti varustusega.

      „Kus see on?” küsis ta Naelalt.

      „Kronobergi arestimaja,” ütles Nael ja võttis telefonitoru.

      „Park,” parandas Annika ja otsis pilguga oma kotti. „See on Kronobergi pargis, juudi surnuaias.”

      „Kontrolli enne, ega seal pole juhtumisi tegemist peretüliga,” ütles Nael ja valis numbri Londonisse.

      Berit ja Bertil Strand olid juba teel lifti ja alla garaaži, aga Annika viivitas.

      „Mida sa sellega mõtled?” küsis ta.

      „Täpselt seda, mida ma ütlesin. Me ei tegele peresiseste arveteklaarimistega. ”

      Uudistepealik pööras Annikale demonstratiivselt selja ja Annika tundis, kuidas vihahoog läbi keha vuhises ja ajusse tungis.

      „Ega tüdruk sellepärast vähem surnud ole, pagan võtaks,” ütles ta.

      Naelale vastati liini teises otsas ja Annika sai aru, et vaidlus oli läbi. Annika tõstis pilgu, Berit ja Bertil Strand olid juba trepikotta kadunud. Kähku läks ta oma laua juurde, tõmbas välja kapi alla libisenud koti ja jooksis kolleegidele järele. Lift oli juba all, ta jooksis mööda treppi teistele järele. Tont võtaks, mis pagana pärast on tal alati vaja õiendama hakata? Nüüd lipsab esimene suur asi tal käest ainult sellepärast, et tal tuli tahtmine uudistepealikule koht kätte näidata.

      „Lollakas,” ütles ta iseendale kõva häälega.

      Ta jõudis reporterile ja fotograafile järele garaaži sissepääsu juures.

      „Töötame ilmtingimata kõrvuti koos, kuni jõuame punkti, kus tuleb laiali hargneda,” ütles Berit, käigu pealt plokki märkmeid tehes. „Muide, mu nimi on Berit Hamrin, ma ei usu, et meid oleks tutvustatud.”

      Vanem naine naeratas Annikale, nad andsid teineteisele kätt ja seadsid end samal ajal Bertil Strandi Saabi istuma: Annika taha ja Berit ette.

      „Ära prõmmi ust,” ütles Bertil Strand etteheitvalt ja heitis Annikale üleõlapilgu. „Lööd värvi lahti.”

      Jumal hoidku, mõtles Annika.

      „Oi, vabandust,” ütles ta.

      Fotograafid kasutasid ajalehe autosid nagu isiklikke ametiautosid. Peaaegu kõik piltnikud suhtusid autode hooldamisse erakordselt tõsiselt. Võib-olla tuleb see sellest, et eranditult kõik fotograafid on mehed, mõtles Annika. Hoolimata sellest et ta oli Õhtulehes töötanud vaid seitse nädalat, oli ta juba aru saanud piltnike autode pühadusest. Mitu korda oli tal tulnud planeeritud intervjuusid edasi lükata, sest pildistajad olid parasjagu kuskil autopesulas. Teiselt poolt näitas see ka, millist tähtsust omistati tema artiklitele.

      „Ma arvan, et kõige õigem oleks minna parki tagantpoolt, mitte Fridhemsplani kaudu,” ütles Berit, kui auto lähenes Rålambsvägeni ristmikule. Bertil Strand lisas kiirust, jõudis napilt kollasega üle, sõitis Gjörwellsgatanile ja sealt edasi Norr Mälarstrandi suunas.

      „Räägi, mis sa selle helistaja käest kuulsid,” ütles Berit ja toetas selja vastu ust, et üle õla tagasi vaadata.

      Annika õngitses välja kortsus telegrammi.

      „Niisiis, keegi noor tüdruk pidavat lamama surnult Kronobergi pargis hauakivi taga. Ihualasti ja arvatavasti kägistatud.”

      „Kes helistas?”

      „Mingi narkar. Tolle semu oli aia ääres pissinud ja pulkade vahelt laipa näinud.”

      „Miks

Скачать книгу