LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      Kui võrdleme india filosoofiat enne ja pärast Buddhat, siis varasem kujutas endast suurejoonelist liikumist india hinges ja hingega postuleeritud mõttesihi poole, ja hilisem olemasoleva mõttevaramu ikka uut läbisorimist, ilma et see uueneks. Lahendused on alatiseks antud, kuigi muutub viis, kuidas neid väljendatakse. Seesama kehtib hiina maalikunsti kohta enne ja pärast Hani dünastia algust – olenemata sellest, kas me seda tunneme või mitte – ning egiptuse arhitektuuri kohta enne ja pärast Uue riigi algust. Tehnikas pole asjad teistmoodi. Aurumasina ja elektri, need õhtumaised leiutised, on tänapäeva hiinlane võtnud tarvitusele täiesti samal viisil – ja sama religioosse aukartusega – nagu nelja tuhande aasta eest pronksi ja adra ning hulk aega varem tule. Aurumasin ja elekter erinevad hingeliselt täiesti neist leiutistest, mida tegid Zhou ajastu hiinlased ise, ning millel nende sisima ajaloo jaoks oli iga kord epohhiloov tähendus.25 Enne ja pärast kultuuri ei mängi sajandid kaugeltki enam seda rolli, mida aastakümned ja tihti aastadki kultuuri sees, sest aegamisi pääsevad taas kehtivusele bioloogilised perioodid. See annab väga hilistele seisunditele, milles nende kandjate jaoks on midagi endastmõistetavat, tolle pidulikult kestva iseloomu, mida omaenese arengutempoga võrreldes imestusega märkasid tõelised kultuurinimesed nagu Herodotos Egiptuses ja alates Marco Polost lääneeurooplased Hiinas. See on ajalootuse kestvus.

      Kas ei tundu, et Aktioni lahingu ja pax Romana’ga on antiikajalugu lõppenud? Enam ei tehta suuri otsustusi, mis koondaksid endasse kogu kultuuri sisemise mõtte. Valitsema hakkab mõttetus, zooloogia. Maailma, kuigi mitte tegutsevate eraisikute jaoks pole enam tähtis, kas mõni sündmus lõpeb nii või teisiti. Kõik suured poliitilised küsimused on lahendatud nii, nagu nad igas tsivilisatsioonis lõpuks lahendatakse: enam ei tajuta küsimusi kui selliseid, enam ei küsitagi. Veel veidi, ja enam ei taibatagi, mis probleemid varasemaid katastroofe tegelikult põhjustasid. Mida enda puhul ei kogeta ning läbi ei elata, see jääb arusaamatuks teistegi juures. Kui hilisemad egiptlased räägivad hüksoslaste või hilisemad hiinlased “võitlevate riikide” ajast, siis annavad nad asja välisele küljele hinnangu oma elulaadi järgi, mis ei tunne enam mõistatusi. Nad näevad seal üksnes võimuvõitlusi; nad ei näe, et neid meeleheitlikke väliseid ja kodusõdu, kus kutsuti võõraid appi omaenese kaaskodanike vastu, peetakse idee pärast. Praegu me saame aru, millised kohutavad pinged ja pingelangused võisid olla mängus seoses Tiberius Gracchuse või Clodiuse tapmisega. 1700. aastal ei suutnud me seda veel taibata ja 2200. aastal ei taipa enam. Täpselt samad lood on Khyani (Chiani), tolle napoleonliku nähtusega, kelle jaoks egiptuse ajaloolased leidsid hiljem vaid nime “hüksoslaste kuningas”. Kui poleks tulnud germaanlasi, oleks Rooma ajalookirjutus tuhat aastat hiljem teinud Gracchusest, Mariusest, Sullast ja Cicerost dünastia, keda oleks toetanud Caesar.

      Võrreldagu Tiberius Gracchuse surma Nero omaga, pärast seda kui Roomasse jõudis teade Galba ülestõusust,26 või Sulla võitu mariaanide (Mariuse pooldajate) üle Septimius Severuse võiduga Pescennius Nigeri üle. Kas sündmuste vastupidine areng teisena nimetatud juhtumitel oleks keisririigi käekäigus midagi muutnud? Mommseni ja Eduard Meyeri27 hoolikas vahetegemine Caesari “monarhia” ja Pompeiuse või Augustuse “printsipaadi” vahel läheb juba liiga kaugele. Nüüd on need veel ainult tühjad riigiõiguslikud fraasid, kuid viiskümmend aastat varem olnuks see kahe idee vastandamine. Kui Vindex ja Galba 68. aastal “vabariiki” taastada tahtsid, siis oli see mängimine endise mõistega uuel ajal, mil tõeliselt sümboolseid mõisteid enam polnud. Küsimus oli veel vaid selles, kelle kätte langeks puht-materiaalne võim. Üha neegrikuningalikum võitlus tseesaritiitli pärast võinuks ikka primitiivsemal ja seepärast “igavesemal” kujul veel aastasadu edasi kesta.

      Neil rahvastel pole enam hinge. Seepärast ei saa neil enam olla omaenese ajalugu. Kõige rohkem võivad nad omandada objekti tähenduse mõne võõra kultuuri ajaloos, ja kujuneva vahekorra sügavama mõtte määrab eranditult too võõras elu. Niisiis ei mõju vanade tsivilisatsioonide pinnal millegi ajaloo-taolisena kunagi see, kuidas antud paikkonna inimene ise sündmuste näitemängus kaasa mängib, vaid kuidas seda etendavad teised. Ja nõnda tulevad taas nähtavale “maailma-ajaloo” kui terviknähtuse kaks aspekti: suurte kultuuride elukäigud ja nendevahelised suhted.

      III. Suhted kultuuride vahel

      Kuigi kõigepealt tuleks vaadelda kultuure ja alles seejärel nende suhteid, toimib tänapäeva ajaloomõte vastupidises järjekorras. Mida vähem ta oskab tunnetada tõelisi elukäike – neid, millest koosneb maailma-ajaloo näiline ühtsus –, seda agaramalt otsib ta elu nendevaheliste suhete koetisest, ja seda vähem saab ta aru suhetest enestestki. Kui rikkalik on selle järeleproovimise, kõrvalejätmise, väljavalimise, ümbertõlgendamise, ahvatlemise, pealetükkimise, oma teenete pakkumise psühholoogia – ja seda niihästi nende kultuuride puhul, mis vahetult kokku puutuvad, üksteist imetlevad ja omavahel võitlevad, kui ka elava kultuuri ja surnud vormimaailma vahel, mille nähtavaid tunnistähti maastik veel pakub! Ning kui ahtad ja vaesed on siiski kujutlused, mida ajaloolane ajutise või pideva mõjuavalduse või mõjutuste vastuvõtmise mõistetega seostab!

      See on nii iseloomulik 19. sajandile. Kõikjal nähakse veel üksnes põhjuste ja tagajärgede ahelat. Kõik “tuleneb” millestki, miski pole algupärane. Kuna nooremate kultuuride juures leidub alati vormielemente, mis pärinevad vanemate kultuuride pealispinnalt, siis tuuakse esile nende “ülevõtmist” või “edasikandumist”, ja selliste mõjutuste nimestikku koostades arvatakse, et on tehtud midagi õiget.

      Selline vaatlusviis rajaneb ettekujutusel inimkonna ühtsest ja mõtestatud ajaloost, nagu see heiastus kunagi kõrggootika päevil. Toonased mõtlejad nägid, kuidas ideed inimeste ja rahvaste vahetumisele vaatamata alles jäid. Tookordne ajaloopilt avaldas vägevat muljet, mis pole tänini kadunud. Esialgu tundus see olevat plaan, mida Jumal inimsooga pidas, kuid asju võis niiviisi näha ka hiljem, niikaua kui püsis skeemi “vana-aeg – keskaeg – uusaeg” lummus, ja kuni pandi tähele üksnes näilist kestmist, mitte tegelikku muutumist. Kuid vahepeal oleme hakanud maailma teisiti nägema, meie pilk on nüüd kainem ja avaram ning teadmised selle skeemi piirest ammugi üle astunud. Eelmise vaateviisi pooldajad on valele poolele jäänud. Mitte loodu ei “avalda mõju”, vaid looja “võtab vastu”. Aetakse segi olelus ja virgeolek, elu ja need vahendid, millega elu end väljendab. Teoreetiline mõtlemine või lihtsalt virgeolek näeb kõikjal teoreetiliste üksuste liikumist. See on igati faustilis-dünaamiline. Üheski teises kultuuris pole inimesed ajalugu niiviisi ette kujutanud. Ükski kreeklane oma läbinisti kehalise maailmakäsitusega poleks kunagi pööranud tähelepanu selliste puht väljenduslike nähtuste nagu atika draama või egiptuse kunst juures ilmnevatele “mõjutustele”.

      Esimese asjana antakse väljendusvormide süsteemile nimi. Seeläbi lahutatakse suhete kompleks silmanägemisest. Varsti hakatakse nime taga nägema mingit olendit, ning mõtlema suhte all toimet. See, kes tänapäeval kreeka filosoofiast, budismist või skolastikast räägib, peab silmas midagi elavat, väe-üksust (Krafteinheit), mis on kasvanud ja tugevaks saanud, mis nüüd inimesi valdab, nende virgeoleku ja koguni oleluse endale allutab ning neid lõpuks selle olendi elusuunas edasi toimima sunnib. See on täielik mütoloogia, ja on iseloomulik, et selles ettekujutuses ning selle maailmapildiga elavad ainult õhtumaise kultuuri esindajad, kelle müüdid tunnevad rohkemgi sedalaadi deemoneid – näiteks elektrit ja potentsiaalset energiat.

      Tegelikult on need süsteemid olemas ainult inimese virgeolekus ja nimelt tema tegevuse liikidena. Religioon, teadus, kunst on virge teadvuse tegevused, mis eeldavad olelust ja rajanevad sellel. Uskumine, juurdlemine, kujutlemine ja kogu see nähtav aktiivsus, mida need nähtamatud nõuavad – ohverdamine, palvetamine, füüsikaline eksperiment, töö raidkuju kallal, kogemuse sõnades väljendamine –, on virge teadvuse tegevused ja ei midagi muud. Kaasinimesed näevad üksnes selle nähtavat osa ja kuulevad ainult sõnu. Seejuures kogevad nad endas midagi, mille suhete kohta sellega, mida koges eneses looja, nad endale aru anda ei suuda. Me näeme vormi, kuid me ei tea, mis selle teise inimese hinges tekitas. Siin võime ainult midagi uskuda, ja uskudes paneme sellesse omaenese hinge. Kui selgete sõnadega mingi religioon ennast ka ei kuulutaks

Скачать книгу