LITMIR.BIZ

      Vaata, kas saad kontakti enese tuumaga, mis on kõigiti ülikülluslik. Lase sel tuumal kiirata oma energiat väljapoole, läbi kogu keha ja laiemalt. Proovi seda energiat ära anda, algul vähehaaval, suunates seda endasse ja teiste poole, tahtmata midagi vastu saada. Anna rohkem, kui arvad et võid, usaldades seda, et sa oled rikkam kui arvad. Tunne rõõmu ja uhkust selle rikkuse üle. Anna nii, nagu su rikkus oleks määratu. Seda nimetatakse kuninglikuks andmiseks.

      Ma ei räägi üksnes rahast või materiaalsetest asjadest, kuigi materiaalse külluse jagamine võib imeliselt arendada, ülendada ja sellest võib tõusta tõsist tulu. Pigem on siin juttu oma täieliku olemuse, oma parima iseenda, oma energia, oma elujõu, oma vaimu, oma usalduse, oma avatuse ja eelkõige oma kohaloleku jagamise harjutamisest. Jaga seda iseendaga, oma perekonnaga, maailmaga.

      Teadlikult heldust arendades ei ole vaja tingimata kõike ära anda, isegi mitte midagi pole vaja ära anda. Eelkõige on heldus meeleseisund ja tundeseisund, valmisolek jagada enda olemist maailmaga. Olulisim on usaldada ja kuulata oma vaistu, aga samal ajal kombata ka piire ja mõnel määral riskida. Võib-olla pead andma vähem või usaldama oma sisetunnet enda väljakurnamise või ebatervete motiivide või impulsside osas. Võib-olla pead ikkagi andma, aga teistmoodi või teistele inimestele. Võib-olla pead eelkõige andma kõigepealt mõnda aega iseendale. Siis võid proovida anda teistele veidi rohkem kui arvad, et suudad, pannes teadlikult tähele ja loobudes igast mõttest saada midagi vastu.

      Anna ise. Ära oota, et keegi küsib. Vaata, mis juhtub – eriti sinu endaga. Võib-olla leiad, et sul tekib suurem selgus enda ja oma suhete osas, samuti saad energiat juurde, mitte ei kaota seda. Võib-olla märkad, et enese väljakurnamise asemel su ressursid hoopis täienevad. Selline võim on teadlikul, isetul heldusel. Sügavamal tasandil ei ole andjat, kingitust ega saajat … üksnes kõiksus, mis end ümber korraldab.

      Kuidas olla piisavalt tugev, et olla nõrk

      Kui oled tahtejõuline ja osav, võib sinust tihti jääda mulje, et sa ei tunne end kunagi küündimatuna või ebakindlalt ega saa kunagi haiget. See võib sind teistest eraldada ja põhjustada sulle ja teistele viimaks suurt piina. Teised võtavad suure rõõmuga selle mulje omaks ja levitavad seda, hakates sind pidama tugevaks kui kalju, mis ei lase sul tunda ühtegi tõelist tunnet. Tegelikult võid selle uimastava kujutluse kilbi taga liigagi lihtsalt kaotada kontakti oma tõeliste tunnetega. Tihti satuvad sellisesse isolatsiooni pereisad ja võimupositsioonidel asuvad inimesed igal pool.

      Arvamus, et mediteerimine muudab sind tugevamaks, võib luua samasuguse dilemma. Võid hakata uskuma ja mängima äärmiselt haavamatu, laitmatu mediteerija rolli, kellel on kõik kontrolli all ja kes on piisavalt tark, et ilma liigsete emotsioonideta kõigega toime tulla. Nii võid pikapeale osavalt oma arenemise seisata, seda isegi teadmata. Meil kõigil on tunded. Eraldame ennast neist omaenda vastutusel.

      Nii et kui märkad, et kujutled ennast tänu mediteerimisele kõigutamatuna, tugevana, eriliste teadmistega või targana, arvates ehk, et saavutad midagi oma praktikas, ning hakkad mediteerimisest ennast kiites ülespuhutult ja palju rääkima, on hea saada sellisest meeleseisundist teadlikuks ja küsida endalt, kas põgened haavatavuse või võimaliku kurbuse või mingisuguse hirmu eest. Kui sa oled tõeliselt tugev, on vaevalt vaja seda endale või teistele rõhutada. Parim on läheneda hoopis teisiti ja suunata tähelepanu sellele, millele kardad seda kõige rohkem viia. Võid seda tehes lubada endal tunda tundeid, lausa nutta, pidamata millegi kohta midagi arvama, sa ei pea paistma teistele kõigutamatuna ega tundetuna, oled selle asemel oma tunnetega kontaktis ja neile avatud. See, mis paistab nõrkusena, on tegelikult sinu tugevus. Ja see, mis paistab tugevusena, on sageli nõrkus, püüe varjata hirmu; näitlemine või fassaad, ükskõik kui veenev see ka ei paistaks teistele või sulle endale.