LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui peatähtsad olid päike, peenardel lokkav aedvili ja piki plankaeda kasvav lõputu vaarikavõsa lõhnavate, tumepunast mahla immitsevate marjadega, oli lihtne Karlova kasuks mõelda. Ei tekkinud mingit kahtlust, kus parem. Kuid iga talvega muutus elu agulis järjest raskemaks. Maaris vihkas kargeid krõbekülmi talvehommikuid ja ennast koos vanaemaga raskete veepangedega kaevu ja maja vahet mässamas. Kinnikülmunud kuivkäimlasse pangede kaupa vett valamas, et seda lahti sulatada. Lisaks elavdasid argipäeva igavust tuhavedamine ja puudetassimine, härmatanud solgipang kööginurgas ja vanas ahjus lõõmav briketivingune leek, et hõredaks vajunud seintega majja natukenegi soojust saada.

      „Saatuse iroonia” nende väikese mustvalge televiisori ekraanil, iga aastalõpuprogrammi truu meeleolukuulutaja, oli kui uuselamurajoone ülistav reklaamiklipp. „Et mõned näeksid, millistest hüvedest nad oma põikpäisusega ilma on jäänud,” naeratas Johanna, kui vana-aastaõhtul külas käis ja silitas ebalevalt väikese Maarise pead.

      Mõtles ta tõsiselt, et Maaris kunagi tema juures võiks elada? Siis oleks ta ju kutsunud! Maarisel polnud õrna aimugi, kuidas kõik ametlikult korraldati, aga tal oli tõesti ainult üks kodu, madal kollane maja. Ega mitte niisama omast peast, Reesi hoidis Maarist neist kõigist kõige rohkem. Lubas majagi ainuüksi temale jätta.

      Ometi läks kõik teisiti. Tegemata ununenud testament või Maarise trikitamisest väsinud vana naise viimane õppetund?

      Muud kasvatusmeetodid olid elu jooksul Maarisest erilist jälge jätmata üle libisenud. „Nagu hane selga vesi!“ vandus Reesi vahel kurjal, samas aga nukral, kahjutunnet peita püüdval toonil. Jah, ega vanaemagi osanud isepäist last kuulekamaks muuta. Ometi oli nende vahel eriline ühendus, mida teised ei mõistnud või lihtsalt tegid, nagu ei märkaks.

      Uue sajandi algus oli kaasa toonud võimaluse oma äri alustada ja luhtunud lootused heastada. Võib-olla polnudki liiga hilja? Ehk jääb Reesi oma taevases elus veel Maarisega rahulegi?

      8

      Tanelil oli Maarise plaanidest oma arvamus. Muidugi tundis ta paljusid, kes olid kinnisvaratehingutega arvestatava varanduse kokku ajanud. Aga Maaris ei olnud ju vaatamata oma ambitsioonidele nende inimeste moodi. Mõned aastad lihtmaaklerina töötamist ei tee õrnast naisterahvast mingit ärihaid, rõhutas Tanel.

      Kuigi Maaris ise tundis, et ta lausa ragiseb uutest ideedest, otsustas mees teda maha jahutada ja reaalsusesse tagasi tuua: „Keegi ei anna sulle laenu.“ Ta ütles seda nii kindlalt, et kogu teema võinuks lõppenuks lugeda, aga Maarise hoogu tal vähendada ei õnnestunud.

      „Pank annab!“ oli naine kindel.

      „Miks peaks pank sulle laenu andma?”

      „Sest maja läheb neile tagatiseks?“

      Maarise vastus lõppes küsimärgiga. Nii vastab koolilaps, kes pole kindel, kas õpitud peatükk õigesti pähe on jäänud ja otsib oma sõnadele õpetaja kinnitust.

      „Maja läheb tagatiseks nagunii, ainult et sul pole pangale sissetulekut ette näidata.”

      „Ma teenin rohkem kui sina,“ uhkustas Maaris. Tanel oleks pidanud seda ometi teadma.

      „Palju sa makse maksad?”

      „Nagu ikka makstakse?“

      „Ei maksa sa midagi nii, nagu ikka makstakse. Luba endale meenutada, et pangaarvele jõuab sul miinimumpalk ja ülejäänu maksavad kutid sulle suure saladuskatte all ümbrikus. Aitad firmal riiki petta ja raha säästa, aga kui sinul endal mingit ametlikku asja on vaja ajada, oled mängust väljas,“ seletas mees.

      Oma endisi tööandjaid, kahte kooliajast tuttavat venda, oli Tanel alati kerglaselt „kuttideks“ kutsunud. Vahel sõbralikult, vahel veidi üleolevalt. Vastavalt sellele, mida elu nende vahele parajasti toonud oli.

      Kuigi vennad olid juba üle kolmekümne, päris meesteks Tanel neid ei pidanud. Koos oli koolis käidud, tööd tehtud ja pidu peetud, aga Taneli meelest oli nende riukalik hangeldamine õiglasest äritegemisest kaugel. Kümmekond aastat tagasi oleks neid spekulantideks nimetatud ja halvemal juhul isegi trellide taha saadetud, praeguse hinnangu järgi oli tegemist varakapitalismi geeniustega. Kutid tegid oma tööd teiste firmadega võrreldes silmatorkavalt ahne enesekesksusega ja nõudsid seda ka oma alluvatelt.

      „Sul on hea rääkida, sina enam nende heaks töötama ei pea,” viskas Maaris vastu.

      „Jah, sinu otsus oli jääda ja töötada, aga tee seda siis mõistlikkuse piirides. Tükk aega olen vaadanud, et tegelikult sa, lollike, rabad kuttide heaks palju rohkem kui vanad väljaõppinud maaklerid. Kõik need pikad päevad! Nemad saavad sageli hakkama palja kavalusega.”

      „Seda ma küll ei oodanud, et sa mind mingiks abituks tobukeseks pead,” üllatus Maaris.

      „Ega see su muid väärtusi ei vähenda,” kallistas Tanel oma tulevast naist, kuid tema kallistus oli kiretu ja ebalev, nagu oleks Maaris mehe millegagi ära hirmutanud.

      Muidugi olid Maarisel oma tugevad küljed, elu oli teda parasjagu karastanud. Nüüd kui ta oli vaesusest ja peaaegu et kodutusest välja rabelenud, meeldis ta Tanelile päris hästi. Tegelikult juba üsna varsti pärast esimest kohtumist oli mehele selge, et see kena heledajuukseline tüdruk väärib pikemalt uurimist. Aga kuigi nad olid juba mitu aastat koos olnud, tekitas Maarisega kaasaskäiv müstika ja muutlikkus Tanelis pidevalt segadust.

      Vanemate kindel kodu oli andnud mehele mugava seljataguse ja teadmise, et elus on otstarbekas tegeleda asjadega senikaua, kuni need probleeme ei tekita. Maarise seekordne idee tõotas kuhjaga jamasid. Üldse oli naine sootumaks teist masti kui alguses paistis. Üks toekas hulk vanameelsust oleks talle igal juhul ära kulunud, kogu see surmapõlgav raha nimel sebimine hakkas mehele juba kergelt närvidele käima.

      Tanel lausa võpatas, kui Maaris teatas talle pärast värskete ajalehtede sirvimist: „Ma võtan laenukontorist selle raha. Juhul muidugi, kui sinul mulle anda ei ole.” Oma parimas sõiduvees hõljuv Maaris andis nüüd juba otseseid vihjeid.

      Kui Tanelil tõesti õigus on ja ta vajaliku ametliku sissetuleku puudumise tõttu madalaprotsendilist pangalaenu ei saa, peabki hakkama uurima, kuidas ja millistel tingimustel laenufirmad ja pandimajad tegutsevad. Maaris lappas innukalt ajalehereklaame. Igas lehes leidus midagi. Kiirlaenud, väikelaenud, kinnisvara ja EVP-de tagatisel laenud.

      „Minul ei ole vaba raha hetkel kuskilt võtta, ma ei saa firma kassat tühjaks teha,” tõrjus Tanel naise hääles peituva argliku palve kõrvale ja kindlustas sellega alalhoidlikult oma tagala.

      „Ma vist juba leidsin ühe soodsa protsendiga laenukontori,“ nohises Maaris ninapidi kuulutustesse sukeldudes ja püüdis hingepõhja pigistavat solvumist mitte välja näidata.

      „Laenukontori? Kas sa pole liigkasuvõtjatega siis kokku puutunud?” imestas Tanel siiralt.

      „Mõned mu kliendid on,” kuulutas Maaris.

      „No siis peaksid ju teadma, kui kallilt nad oma raha sulle kasutada annavad. Olen võrkulangenuid näinud. Kui läheb kasvõi päev maksetähtajast üle, lajatatakse trahv − kümme protsenti laenusummast. Kümme päeva veel ja ongi inimene oma pantipandud kodust ilma. Siin ei kehti tavaseadused, nagu sa loodad. See on varakapitalism.“

      „Ebaseaduslikult tegutsev firma ei julgeks ennast ajalehes reklaamida, sina aga räägid neist nagu mingitest kurjategijatest,“ sai Maaris pahaseks. „Siin on näiteks Säästuvara. See laenukontor on minu meelest täiesti sobiv. Nad ei nõua hindamisaktigi, et kliendil kergem oleks. Ei nõua palgatõendit… Soliidne firma, jaksavad kesklinnas kontorit üürida.”

      „Peaasi et sinust ei saa üks neist, kelle arvel see soliidsus saavutatakse. Maffia rahapesemise firma, vaat mis see on. Kui korra kuumaksega hiljaks jääd, näed, mis juhtuma hakkab. Neil on selle jaoks huvitav äriplaan, muide. Ajaks, kui paanikas inimene raha kokku saab ja võla ära maksab, on summa juba mitu korda suurem. Siis lastakse laenu maksmiseks uus laen võtta ja pärast paari korda mässitaksegi inimene kaelani sisse. Kas sul on mingi riiklik garantii, et sinuga nii ei juhtu?“

      „No milleks? Kui ma maksetähtaegadest

Скачать книгу