ТОП просматриваемых книг сайта:
Karlova pruudid. Merle Sild
Читать онлайн.Название Karlova pruudid
Год выпуска 2016
isbn 9789949972333
Автор произведения Merle Sild
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Lihtne oleks olnud koos kohvikusse jalutada nagu tavaliselt või linnast välja kevadisele piknikule sõita, aga uued plaanid segasid elukaaslasega avameelne olemast. Maaris ei tahtnud enne midagi rääkida, kui suur vaheltkasu kindel ja kõik üle vaadatud.
„Mul on vaja ühe inimese juures ära käia.“
„Mis inimese? Lõuna ajal?“
„Vana mees, sundüürnik…“ seletas Maaris vabandavalt, aga ta häälest oli kuulda, kuidas Taneli küsimused teda häirivad.
„Miks sul selle käimisega nii kiire on? Võtame kasvõi Kaubahalli kohvikus mõne sooja võileiva ja pärast saaks ehk isegi kodust läbi sõita, tunnikese pikutada?”
Õigustustest hoolimata tundis mees ennast hüljatuna. Ja kui vastust ei tulnud, küsis ta naljaga pooleks: „Või oled jälle vanainimeste peale üle läinud?”
Kõne all olev vanahärra oli küll juba eas, mis kuidagi armukadeduseks põhjust ei pidanuks andma, aga võimalust Maarise kunagiste ebaõnnestunud suhete kallal nokkida ei jätnud Tanel kunagi kasutamata. Luhtunud abielu endast tunduvalt vanema Aloga oli üks paljudest Maarise elus tehtud vigadest ja hetk, mil õhus juba eelnevalt pisut elektrit särises, sobis pisikeseks pilkeks imehästi.
„Selle tarkuse oleksid võinud küll endale jätta,“ nähvas Maaris, aga oli mõtetega mujal juba enne, kui mees vabandamisega algust jõudis teha.
Pärast Tuulevarast lahkumist tegeles mees omaenda ehitusfirma asutamisega ja see meeldiv asjaolu haakus suurepäraselt Maarise uute kavalate plaanidega. Kui peaks tekkima vajadus maja juures midagi parema müügihinna huvides muuta või ümber ehitada, siis oleks spetsialist ju otse omaenese valgelt nahkdiivanilt võtta.
„Ma ostan selle ameeriklase maja ise ära!“ Maaris ei saanud isegi aru, kuidas lõpuni mõtlemata mõttevälgatus ta huulilt libises.
„Ostad? Vana rohelise maja? Mille eest? Aga… milleks?“
Tundes Maarist ja teades, kui auahnelt ja kiiresti ta kinnisvarafirma käskjalast firma edukaimaks maakleriks oli kerkinud, ei kahelnud mees, et naisel oma plaaniga tõsi taga on. Aga mille üle siin rõõmustada?
Ainuüksi mõte sellest, et nad peaksid mingit poolpehkinud puulobudikku korrastama hakkama, ei meeldinud talle sugugi. See tundus nagu kutsika võtmine. Vastuta, ravi, investeeri oma kannatust ja raha… ja oh kui palju aega läheb, enne kui asjast asja saab. Tema firma näiteks hakkab ehitama ainult uusi maju ja koju võtab ta ka ainult väljaõpetatud koera. Võimaluse korral vahetaks ka naise sõnakuulelikuma vastu ümber − ja seda kõike ta Maarisele ütleski.
Maaris oli hoos ega kuulanudki, tahtis hoopis ise rääkida. „Et tõelist tulu saada, tuleb see firma käest välja osta ja siis rahaks teha. Miks peaks keegi teine minu teenitud kasumi endale saama? Meil on ju ka vaja endale mingi elamispind muretseda. Kaua me üürikorteris elame?”
Tanel vaatas teda pika pilguga. „Kes sealt jõe äärest midagi ostab? Maha tuleks tegelikult lammutada see vammi täis barakkide väli.”
„Ostetakse! Tanel, sealt just ostetaksegi! Karlova on hea roheline rajoon ja vanadel majadel on oma väärtus. Seda, mille nimel inimesed neid taastavad, nimetatakse nostalgiaks.“
„Muidugi. Inimesed on koopas ka elanud. Muldonnis isegi. Ökovärk. Kas sa tead, mis põhjusel Karlova üldse ehitati? Kogu see lumpen, kes eelmise sajandi alguses maalt linna kippus, oli vaja kuhugi ära mahutada. Ma ei teadnudki, et sinul nendega midagi ühist on?!”
Naine jättis järjekordse torke tähelepanuta.
„Ma ostan maja ja müün edasi. Kõik teevad nii. Siin on suured vaheltkasud mängus.“
„Miinus maksud, kallis,“ muigas Tanel.
„No mis siis? Teen oma tööd juba mitu aastat, ma pole algaja,“ seletas Maaris.
„Kas mõtled sinna ööpäevaringse valve panna, et lapsed või joodikud sisse ei koliks ja seda lobudikku põlema ei paneks, kuni sa ostja leiad? Sinu endagi maja põles tühjaksjäetuna maha!”
„See ei ole lobudik. Veidi kulunud ja hooldamata, kuid kõik vintsutused edukalt üle elanud eestiaegne maja. Ja minu maja ei olnud ka lobudik, sa ei tohi kunagi niimoodi öelda!”
Maaris püüdis aru saada, mida ta oma kodutänavale mõeldes õieti tundis. Igatsust? Kurbust? Tema esivanemad olid Taneli meelest siis tühipaljas linnakolinud lumpen… Kadunud vanaema, igati edasipüüdlikku Reesit ei tohtinuks küll keegi niimoodi lahterdada!
Kui Maaris aru hakkas saama, et kõrgist Tammelinnast pärit mees Maarise mälestusi ega unistusi hinnata ei oska, kõlas lihtrahvaliku Karlova ülistamine järsku enesegi kõrvus õõnsalt nagu mõne endise kallima kiitmine. Kellegi hüljatu, kes mingil arutul hetkel ei väärinud muud kui mahajätmist, kuid keda mälust ja hingest enam välja ei saanud. Kõik need rohtunud, südame külge kasvanud aiad, kus õunaraksus sai käidud. Kruusateed, kus talvel suusatati ja suvel palli mängiti. Mälestustes oli kõik kallis ja oma. Müümata ja ostmatagi teadis Maaris nende paikade hindamatut väärtust.
Siiski, pärast Karlovast lahkumist oli Maaris endale mõne aja vältel kuulutanud, et viinamarjad on hapud. Solvunud kaotaja tema sees sai niimoodi oma pettumust varjata.
„No kui ostaks uue kodu, sellest ma saan aru. Annelinna ehitatakse lahedate projektidega paneelikaid…”
Tanel oli Maarise mõttel valest otsast kinni haaranud ja teine sai sellest tuld. Viimasel ajal juhtusid nad harva samal laineharjal olema.
„Saatuse iroonia,” naeratas naine eemalolevalt. Annelinn tema plaanide hulka nüüd küll ei kuulunud.
„Misasja?” Tanel kergitas kulmu kõrgele. „Miks iroonia?”
Maaris naeratas endiselt.
„Mäletad seda Vene filmi, mida igal vana-aastaõhtul või uue aasta hommikul telekast näidati? Mäletad? See oligi „Saatuse iroonia.” Peategelane sattus valesse korterisse.”
„Mis sinul sellega oli?”
„Kui ma väike olin, siis kartsin seda olukorda lausa paaniliselt. Sulgesin silmad, kujutlesin, kuidas ma hiiglaslike majade trepikodades ekslen, ühetaoliste uste rägastikus. Jään sinna nagu kärbes ämblikuvõrku kinni ja enam koju Reesi juurde ei saagi… Ei, Annelinn ei tule kõne allagi.“
Tanel ei pidanud seda heietust kommentaari vääriliseks ja vaikis.
„Ületamatud erimeelsused,” julges ta mõne aja pärast siiski naljatada.
„Erimeelsuste pärast lõpetatakse suhteid,“ märkis Maaris.
„Isegi abielusid,” ei vaielnud Tanel vastu.
„Tõesti?” Maarise hääl hakkas värisema. Tundus, et nad olid suurele tülile väga lähedal.
„Me pole veel alustadagi jõudnud, ära loodagi,” ütles Tanel lohutades, puhus pika heleda juuksesalgu naise silmade eest kõrvale ja Maarise süda sulas nagu alati siis, kui mees teda veidi soojemalt kõnetas. Jälle tundis ta, et on võimeline mägesid liigutama ja miljoneid teenima, et ainult oma kauaotsitud armastuse vääriline olla.
7
Kui Annelinna kooperatiivkorter valmis sai ja Johanna sinna ära kolis, oli Maaris veel nii väike, et ei mäletanud sellest ajast eriti midagi. Lugematute kivikorterite ja ühesuguste sektsioonkappide turvalised read tekitasid tüdrukus üsna vastuolulisi tundeid ja mõtteid. Kraanist voolav soe vesi, kuum vann ja puid tassimatagi soojad toad olid nüüd ema privileeg. Need, kes Karlovasse maha jäid, olid salamahti kadedad, kuid selle, kuhu keegi pärast kooperatiivkorteri valmissaamist elama jääb, rääkisid naised omavahel kohe selgeks.
Maaris