LITMIR.BIZ

Скачать книгу

teine osa oli neljasilmavestlus ühe Pinnacle’i töötajaga. Dialoog oli, kuidas nüüd öelda, päris huvitav.

      Kas sul toitlustamise kogemust on?

      „Ei.”

      „No worries!”

      Kas sul Austraalias töökogemust on?

      „Ei veel.”

      „No worries!”

      Värske austraallane?

      „Jah.”

      „No worries!” Jne.

      Nii saime selgeks Austraalia põhiväljendi no worries ja 2006. aasta jõulupreemiana tuli töö ka. Täpselt nädal peale Austraaliasse jõudmist olime tagasi tööinimeste ridades. Tegelikult käisid töö ja puhkus ikka käsikäes. Just nii, kuis peab.

      Ja šampanja voolab ojadena…

      Esimese töövahetuse saime Pinnacle’ist Gold Coast Convention ja Exhibition Centre’isse (GCCEC) filmimaailma suurüritusele Inside Film Awards. Punane vaip. Austraalia Oscarid. Ilma Pittita, ilma Clooneyta, ilma Los Angeleseta, aga ikkagi Kullarannikul ja väga peen. Meie transpordivahend Gold Coastile oli sakslastest kolleegide mikrobuss. Kohati tundus, et meie mikrobussil võivad tekkida teatavad komplikatsioonid sihtpunkti jõudmisel, sest iga veidigi kõrgema kiirtee kaldega kaasnes ähvardav mootoriundamine, mida saatsid justkui viimsed hingetõmbed. Õnneks aga ühtki vedrut välja ei visatud ja pärale me jõudsime. Check-in’is töökostüümiks saadud sinine pikkade varrukatega pluus ja 90ndatest vapralt vastu pidanud must vest ei olnud just kõige teravamad pliiatsid karbis, kuid nii eristusime külalistest vägagi selgelt. Nagu Tuhkatriinud enne ja pärast maagilist kesköötundi.

      Pärast lühikest infotundi sai iga sinisärk-mustvest enda valdusesse kõikvõimalike jookidega koormatud kandiku ja rivistati peaukse juurde üles nagu väikesed sõdalased, ehkki ühtki külalist silm kinni ei püüdnud ja ürituse alguseni oli ka piisavalt aega. Eelsoojendus oli ilmselgelt liiga pikk, sest käemusklid hakkasid raske joogilaadungi all ühel hetkel lihtsalt ära väsima. Osa usinatest töösipelgatest õõtsus oma jookide all lookas kandikutega ka väljas tuule käes. Üks meist kahest nende seas.

      „Üks külaline isegi otsustas mu kandikut veidi kergendada ja sirutas käe šampanjapokaali järele, aga see oli ka kõik. Ülejäänud tuhisesid mööda. Ja siis ei-tea-kuidas leidis üks kristallklaasike mu kandikul, et on õige aeg ümber kukkuda ja otsustas ka teised kaaslased endaga kaasa tõmmata. Tekkis üks suuremat sorti doominoefekt. Püsti jäid vaid kaks kõige vapramat klaasi. Šampanja voolas ojadena. Suurt skandaali ja esikaaneuudist sellest õnneks ei tehtud, et üks kümnetest sinipluus-mustvestidest oma kandami uperkuuti kallas. No worries. Ja pealegi toovad killud õnne. Sain lihtsalt järgmise kümne aasta õnne ühekorraga.“ Annuška

      Päeva moraal: Iga kogemus on midagi väärt.

      Joogivoorule järgnesid kausikesed kõiksugu hea ja parema kraamiga: sushi, kanatiivad, kevadrullid, peekoniga mereannid. Tõepoolest, milline kentsakas komme mässida mereannid seakintsu, aga uskuge või mitte, austraallased lähevad neid väikeseid rasvapalle nähes lausa pööraseks. Kaunites õhtutualettides daamid rajavad kontsade klõbinal härrade vahel teed, et oma valged kindakesed otse suupistekaussi torgata. Ja nad söövad ja joovad varajaste hommikutundideni, kuni kõlab ürituse lõpuvile ja ennast igati ületanud algajad kandikukandjad saavad oma mikrobussiga taas kodu poole vurada.

      Järgmisel hommikul ootas meid ees järjekordne väike test juba tuttavaks saanud Pinnacle’i keldrikontoris Adelaide Streeti nurgal. Ei testitud seekord etiketiteadmisi, vaid koolitati välja vastutustundlikke alkoholiga ümberkäijaid. Responsible Service of Alcohol (RSA) on sertifikaat, milleta Aussie baarimaastikul keegi ametlikult töötada ei või. $60 eest oli neljatunnisel koolitusel aga lõbu laialt. Selgeks said nii alkoholiseadus aastast 1992 kui ka väljendid nagu middy, schooner, pint, grog ehk erineva suurusega õlleklaasid ja nendega koos kogu kohalik õlleturg: XXXX Gold, XXXX Bitter, VB, Carlton Draught, Carlton Mid jt.

       It’s all about cricket… Live! from the Gabba

      Üks järgmine üritus, kuhu Pinnacle meid järgneval nädalal töömesilasteks värbas, oli viiepäevane kriketimaraton The 1^st Ashes Test Austraalia ja Inglismaa vahel. Hooaja avalöök ja aasta suursündmus 40 000 pealtvaatajaga Brisbane’i Gabba staadionil. Mustast vestist, valgest särgist ja kikilipsust koosnev pingviiniülikond seljas, olime valmis oma tööpäeva sukelduma. Kell 4.30 hommikul. Check-in’is löödi tiim Annuška ja Kairts kaheks. Üks läkitati ühte suunda ja teine teise ning eneselegi ootamatult olime ühtäkki päris üksi selle uue ja tundmatu töökoorma all. Üks möllas 650 inimesega restoranisaalis, teine tosinale inimesele reserveeritud privaatsviidis. Hakkama saime mõlemad.

      „Kuigi hetkel, mil neljajalgse tiimi kaks jalga varajastel hommikutundidel eemale sammusid, oli tunne päris kurb. Ilma naljata. Väljas valitses endiselt sünge ööpimedus, mille taustal rambivalguses Gabba justkui tohutu suure koletisehitisena välja paistis. Just siis, kui olin endale sisendada jõudnud, et hirmsamaks see olukord enam minna ei saa, pöörati see raasukene kindlustunnet uuesti pea peale. Suure grupi asemel sokutati mind üksinda privaatsviiti eriti vippide kriketifännidega elu esimest kriketielamust jagama. Aga ma kartsin, aga ma värisesin, aga ma neile ära tegin.” Kairts

      Järeldus: Hirmul on suured silmad. Aga jänes kriketit ei mängi.

       Kriketiosariik

      QLD parim kriketitiim kannab sõjakat nime QLD Bulls. Lisaks meessoost kriketihärgadele leidub osariigis ka õrnema soo esindajatest kriketimängijaid. Parim kriketinaiskond on QLD Fire. Tuli lööb palli, viskab palli, jookseb nagu muiste.

      Esimesel päeval ja eriti esimesel hommikul oli tunne nagu peata kanal. Jooksed siia ja sinna, oled enda arvates ülimalt asjalik, aga järgmisel päeval oskad tegelikult ikkagi kõike palju sujuvamalt ja süsteemsemalt korraldada. Seda enam, et catering’i kogemus senini täiesti puudus. Peale viit päeva Gabbal olime aga nagu kalad vees: professionaalsed kolme taldrikuga manööverdajad, lauakatjad, nugade-kahvlite-klaaside poleerijad, salvrätikute voltijad, kokteilide segajad jne. Omandasime hunt Kriimsilma seitse ametit. Tegime tutvust paljude kaastöötajatega Austraaliast, Brasiiliast, Peruust, Kolumbiast, Norrast, Jaapanist, Prantsusmaalt, Uus-Meremaalt ja mujalt. Kõik toredad, seiklushimulised ja muidu lahedad noored inimesed, kellest paljud Working Holiday’l nagu meiegi. David, Sarah, Amanda, Emma, Joel, Josh aka Bambang, Marc, Matt, Felipe, Dmitri jt.

      Viva la Eastern Suites! Viva la Legend’s Room! Viva la Gabba! Muuseas said meist ka vilunud sõjaplaanide pidajad, kuidas tagasiteel köögiterritooriumile kõige kiiremini kogemata tühjale kohale veetud magustoitu degusteerida saaks. Kuid ka pärast viiepäevast maratonmängu olime kriketi valdkonnas endiselt targad kui ahvid kosmoses ja otsustasime selle mängu jätta kriketikunnide Ricky Ponting ja Co hooleks. Ja nemad olid võidukad. Peaasi, et teed selgeks read kisakoori ergutushümnist „Aussie Aussie Aussie, Oi Oi Oi”, ja kõik muu sujub iseenesest. Go, Aussie! Go!

      Nii nagu Duracelli jäneste akud vajavad ühel hetkel ikkagi laadimist, tahtsime meiegi peale pikka töönädalat jälle puhata ja mängida ning basseini ääres, prill ninal, teenitud dollaripakile väärilist investeerimisplaani pidada. Niisiis suundus tiim Annuška ja Kairts kriketimatšile järgneval töövabal nädalavahetusel taas Gold Coasti poole sealseid häärbereid ja kortereid üle vaatama. Eesmärk: kolida Kullarannikule!

      Siin Austraalia, siin Brisbane, siin Annuška ja Kairts…

       Aussie Aussie Aussie, Oi Oi Oi

      Eeslaulja: „Aussie, Aussie, Aussie!”

      Rahvas: „Oi! Oi! Oi!”

      Eeslaulja uuesti: „Aussie, Aussie, Aussie!”

      Rahvas järgi: „Oi! Oi! Oi!”

      Eeslaulja: „Aussie!”

      Rahvas:

Скачать книгу