Farmakognoosia - Ain Raal

Скачать книгу

ühealuseliste kõrgmolekulaarsete alkoholide ja rasvhapete estreid, ülekaalus melisüülalkoholi ester palmitiinhappega. Lisaks sellele leidub vahas vaba tserotiinhapet (15 %), neotserotalkoholi, tserüülalkoholi, müritsüülalkoholi, melisüülalkoholi jt. Kollane vaha sisaldab pigmentidena karotenoide.

      Kasutamine. Salvide konsistentsi tihendamiseks ja sulamistemperatuuri tõstmiseks, samuti plaastrite valmistamiseks. Kollane vaha aitab tulenevalt karotenoidide sisaldusest kaasa haavade, eriti põletushaavade paranemisele.

       Carnaubae cera

      Karnauubavaha

      Carnauba wax (ingl). Kарнауба (vn)

       Copernicia prunifera (Mill.) H.E. Moore (C. cerifera) – vaha-karnauubapalm

      Palmiliste (Palmae) sugukond

      Vaha-karnauubapalm kuulub lehvikpalmide hulka, lehed on lehvikukujulised.

      Levik. Kasvab Brasiilia kivistes poolkõrbetes, moodustades kohati tüüpilisi palmisavanne. Brasiilia toodab ja ekspordib aastas u 10 000 tonni vaha, milleks kulub tublisti üle miljardi palmilehe.

      Droog. Vaha saadakse lehtedelt, mille mõlemad küljed (rohkem ülemine) on kaetud vahasoomuste õhukese kihiga. Vaharikkamad on noored lehed, mis pole veel täielikult avanenud. Neid kogutakse kuiva ilmaga ja jäetakse mõneks päevaks päikese paistele kuivama – nii tõmbuvad lehed kortsu ning vahakübemed on kergemini maha klopitavad. Kogutud vahasoomused sulatatakse ja vormitakse vahatahvliteks. Üks palmileht annab 5–10 g vahahelbeid.

      Karnauubavaha on tahke, pruun kuni kahvatukollane mass. Vaha hinnatakse kõvaduse ja kõrge sulamistemperatuuri (83–86 °C) poolest. Suhteliselt raske vahana on tema tihedus 0,97. Lahustub soojas 90 % etanoolis. Happearv alla 12, seebistumisarv 75–95, joodarv 7–14.

      Keemiline koostis. Karnauubavaha koosneb tseroot-, montaan- ja karnauubahapete estritest 26–34 süsinikuaatomiga alkoholidega, põhikomponendiks melisüültserotaat. Sisaldab ka vaba melisüül- ja tserüülalkoholi ning karnauubahapet.

      Kasutamine. Farmaatsias kasutatakse abiainena tablettide katmiseks.

      Kasutamine väljaspool meditsiini. Vaha tarvitatakse poleerimisvahade koostises, mõnede värvide ja lakkide tootmiseks, küünalde välimisele kihile suurema sulamiskindluse andmiseks jm.

      Asendajad. Vahel nimetatakse karnauubavahaks ka karandapalmi (Copernica alba) lehtedelt või vahapalmi (Ceroxylon spp.) liikide tüvedelt saadavat vaha. Karandavaha on peaaegu samade omadustega nagu karnauubavaha.

      Vaha leidub veel niisugustes taimedes nagu rikas vahapalm (Ceroxylon utile), piimapuu ehk piimabroosimum (Brosimum galactodendron), vahaporss (Myrica cerifera), vaha-piimalill (Euphorbia antisyphilitica), jaapani vahapuu (Rhus succedanea), läikiv liguster (Ligustrum lucidum), simmondsia ehk jojoobi (Simmondsia californica) jt.

      2.2.3. FOSFOLIPIIDID, GLÜKOLIPIIDID JA LIPOPROTEIINID

      Fosfolipiidid

      Fosfolipiidid ehk fosfatiidid ehk fosfoglütseriidid koosnevad sarnaselt rasvadega rasvhapete glütseriididest, kuid üks glütserooli hüdroksüülrühmadest on rasvhappe asemel esterdunud fosforhappega ning see omakorda seotud lämmastikualusega, tavaliselt koliiniga.

      Koliini sisaldavaid fosfolipiide nimetatakse letsitiinideks ehk fosfatidüülkoliinideks. Letsitiini leidub nii taimses kui ka loomses koes. Rasvõli sisaldavates taimedes on seda 1–1,5 %, loomses koes tavaliselt rohkem, näiteks veise ajus kuni 10 %. Letsitiini leidub ka munakollases, sealt selle nimetuski (kr lecitos ’munakollane’). Pindaktiivse ainena on letsitiinil tugevad emulgeerivad omadused. Toidurasvade hulgas hinnatakse saaduseid seda kõrgemalt, mida rohkem on neis letsitiini. Tööstuslikuks otstarbeks toodetakse letsitiini ja sellele lähedase ehitusega kefaliini põldubadest (Vicia faba). Neid kasutatakse šokolaadi ja margariini tootmisel, aga samuti antioksüdandina rasvades.

      Glükolipiidid

      Glükolipiidid on glütseriidid, kus glütserooli üks hüdroksüülrühm on seotud sahhariidi jäägiga. Tänapäeval saadakse neid põhiliselt sünteetilisel teel ning kasutatakse emulgaatoritena.

      Lipoproteiinid

      Lipoproteiinid kujutavad endast peamiselt lipiidide ja valkude kompleksi. Nad kuuluvad taimeraku plastiidide koostisse, neid leidub piimas, munades, vereplasmas, lümfis jm.

      3. LEKTIINID

      Lektiinid on liitvalgud, milles valguline aluskomponent on spetsiifiliselt seotud teatud oligosahhariidse järjestusega. Enamik neist on avastatud taimedel, eriti Fabaceae sugukonna taimede seemnetest. Lektiinid avastas 1888. a Tartu ülikoolis Peter Hermann Stillmark (1860–1923), kusjuures esimeseks avastatud lektiiniks oli riitsinuseseemnetes sisalduv ritsiin. Nii see kui ka paljud teised taimsed lektiinid on väga toksilised. Mõned neist toimivad valikuliselt vähirakkudesse. Paljud lektiinid tekitavad erütrotsüütide aglutinatsiooni, toimides spetsiifiliselt kindla veregrupi korral.

      Nüüdisajal tuntakse üle 600 erineva lektiini. Igal neist on suhkrukomponent spetsiifilise ehitusega ja see võimaldab neid kasutada rakubioloogilistes uuringutes. Lektiinide nimetus on tulnud ladinakeelsest sõnast lego, legere (lectum) ’lugema, valima’.

      3.1. LEKTIINE SISALDAV DROOG

       Visci herba

      Puuvõõrikuürt

       Viscum album L. – harilik puuvõõrik

      European mistletoe (ingl). Омела белая, ведьмина метла (vn)

      Võõrikuliste (Loranthaceae) sugukond

      Puuvõõrik

      Igihaljas 20–120 cm kõrgune poolparasiitne puude ja põõsaste tüvedel ning okstel elutsev väike põõsastaim. Paljuneb seemnetega, mis levivad lindude vahendusel, kasvab enamasti lehtpuudel (vaher, pärn, paju, kask, pappel, tamm jt); varieteet austriacum Beck. kinnitub aga okaspuudele (mänd, nulg). Lehed nahkjad, süstjad, ühelt küljelt rohelised, teiselt pruunikad. Vili valkjas mari.

      Levik. Levinud Lääne- ja Lõuna-Aasias ning suurel osal Euroopast. Levila põhjapiir läbib Leedut, kuid puuvõõrikut on leitud Lätistki ning viimasel ajal juba ka Eestist.

      Droog. Ürdi moodustavad värsked või kuivatatud noored oksad koos lehtede, õite ja viljadega. Kogutakse peamiselt sügisel viljade valmimise ajal või kogu suve vältel. Mõningatel andmetel on paremaid ravitulemusi saadud hoopis talvel kogutud droogiga. Kuivatatakse temperatuuril kuni 40 °C.

      Keemiline koostis. Sisaldab u 10 % lektiine (mistellektiinid I (ehk viskumiin), II ja III), polüpeptiidide hulka kuuluvaid viskotoksiine (0,05–0,1 %), lignaane (süringeniin ja süringaresinooli glükosiidid), flavonoide, polüsahhariide (summat nimetatakse vistsiiniks), suhkuralkohole (viskumitool, kvebrahhitool, mannitool), kardiosteroide jm.

      Viimastel aastatel on puuvõõrikut leitud ka Eestis Peipsi ääres Virvisaare lähistel

      Kasutamine. Puuvõõriku lektiinidel on antimitootiline toime ja nad pidurdavad kasvajarakkude pooldumist. Puuvõõrikupreparaatidega saab väidetavalt pikendada vähihaigete eluiga ning parandada nende elukvaliteeti.

      Puuvõõrikulehtedel on vererõhku langetav toime. Kasutatakse peamiselt kõrgvererõhktõve algstaadiumis, aga ka klimakteeriumi ja traumadega kaasneva vererõhutõusu korral.

      Hoiatused. Lektiinid on toksilise toimega. Süsteravimite puhul võivad kõrvaltoimetena ilmneda

Скачать книгу