ТОП просматриваемых книг сайта:
Stoneberry aare. Donna Gacy
Читать онлайн.Название Stoneberry aare
Год выпуска 2010
isbn 9789949557912
Автор произведения Donna Gacy
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
“Jah, siinne kliima ei sobinud talle ja leedi Carolina sõitis arstide soovitusel Itaaliasse,” teatas söör Richard tütrele.
“Sa oleksid nagu Jeremy eestkostja olnud?” küsis Augusta, meenutades häguselt kunagi kuuldut.
“Ainult kahekümne esimese eluaastani, vastavalt tema isa testamendile,” vastas söör Richard ja lisas, “nüüd on ta juba täiskasvanud, iseseisev mees. Tema pangal on filiaale rohkem kui kolmekümnes riigis. Minu arvates ei saa heast perekonnast neiu soovida endale paremat partiid abieluks…”
“Milleks selline jutt, isa?” katkestas Augusta teda kahtlustavalt, tundes uudishimu.
“Asi on selles, et ma kutsusin Foxcrofti meile külla. Ta andis nõusoleku ja neil päevil peaks ta saabuma,” teatas söör Richard, pöörates pilgu püüdlikult kõrvale.
“Nüüd, kui me sinu sõnade kohaselt oleme laostumise äärel? Kas sulle ei tundu, et nõbu Jeremy saabumine Greenbush Halli on kujunenud olukorras pisut sobimatu?” ütles Augusta imestust varjamata.
“Just vastupidi, enam sobivamat olukorda teie kihluse korraldamiseks ma ei näe,” ütles söör Richard kiiresti ja ohkas kergendatult.
Kõik! Kõige tähtsam on öeldud, tuleb veel vastu pidada tütre pahameel, mis tema sõnadele kiiresti järgnes.
“Mida?!” karjatas Augusta ootamatusest paigale tardudes.
Kasutades tekkinud pausi, hakkas söör Richard välja tooma argumente oma otsuse kaitseks:
“Mõtle ise, kui pank saab teada vaid minu tulevase väimehe nime, võin ma julgelt ükskõik millisele krediidile loota.”
“Uskumatu!”
Augusta suutis vaevu oma meelepaha tagasi hoida.
“Sa otsustasid mind mehele panna, tundmata isegi huvi, kas ma seda tahan.”
“Kallis, ma olen kindel, et Jeremyst saab sulle tubli mees, pealegi ei ole meil muud väljapääsu.”
Ootamatult tõmbus söör Richard kühmu, nagu oleks tema õlgadel olev koorem saanud reaalse kaalu.
Augusta vaatas isa ja alles nüüd märkas ta, kui kurnatud isa on. Tal hakkas häbi, et andis voli raevule, selle asemel et isa mõista ja toetada.
Samal ajal, olles kasvanud sõltumatuse ja vabaduse tingimustes, ei saanud ta isa pakutud tehinguga nõustuda. Augusta mõtted heitlesid palavikuliselt, otsides väljapääsu, mis lubaks tal vältida meheleminekut ning samaaegselt perekonda aidata.
Ootamatult turgatas tal midagi pähe. Talle meenus see, mille isa ilmselt unustanud oli, ning ta hüüatas:
“Aga kuidas on kuulsa Stoneberry aardega?”
“See on vaid müüt.” Söör Richard naeratas kurvalt. “Muinasjutt, mis on kunagi välja mõeldud väikeste laste lõbustamiseks enne uinumist.”
“Aga ma mäletan, kuidas leedi Victoria veidi enne oma surma sellest rääkis.”
Augusta ei kiirustanud päästvat mõtet peast heitma ja püüdis üksikasjalikult taastada vanavanaema jutustust.
“Ma sain tollal just viisteist. Me istusime tema magamistoas ja ta rääkis, et üks meie eellastest, üllas söör William, kaheteistkümnes Stoneberry krahv hüüdnimega…”
“Mehkeldis,” jätkas söör Richard. “Kartes perekonna varanduse pärast Napoleoni armee võiduka sõjakäigu ajal mööda Euroopat, peitis ta selle kindlasse kohta. Kuid tema hirm ei olnud õigustatud. Napoleon saadeti Elbale ja inglased vältisid õnnelikult prantslaste okupatsiooni. Sellegipoolest ei kiirustanud söör William aaret peidupaigast välja tooma. Enne surma rääkis ta oma pojale sellest, kus aare asub, kuid too toimis analoogselt. Niimoodi anti põlvest põlve edasi perekonna rikkuse saladus, mis on varjul kusagil Greenbush Hallis.”
Söör Richard hingas sügavalt ja raputas pead, nagu sooviks endast eemale tõrjuda kiusatust uskuda just enda poolt räägitut.
“Kahju küll, kallis, kuid see on ikkagi üks paljudest perekonnalegendidest, millel ei ole reaalset alust, kuidas me ka vastupidist uskuda ei tahaks.”
“Kuid leedi Victoria kinnitas, et ta teab, kus peidik asub,” ei andnud Augusta alla.
Aarde leidmise idee oli teda haaranud ja ta ei kiirustanud sellest lahti ütlema.
“Samas ei tohi unustada, et hetkel, kui minu memmeke sulle sellest pajatas, oli ta juba üheksakümne viie aastane. Vanus mängib vahel inimteadvusega kummalisi mänge, sundides soovitut tõe pähe võtma.”
”Ja ikkagi…” jätkas Augusta oma joont.
”Mina kuulsin juba poisikesena seda lugu ja tuhnisin kõik Greenbush Halli nurgad läbi, püüdes aaret leida.”
Söör Richard tõusis ja läks ühe raamatukapi juurde paljudest. Ta näpud jooksid mööda kullast pressmustriga kaunistatud paksude perekonnakroonikate selgi, otsides vajalikku ja asetades selle tütre ette lauale.
Augusta vaatas kaant. See oli ”Greenbush Halli kroonika”, mille sisuga oli ta tutvunud juba seitsmeteistkümneaastaselt. Kroonikale lisandus piinliku täpsusega koostatud plaan, mis näitas kõigi ehitiste asukohta, mis oli kunagi mõisa territooriumile püstitatud.
Samal ajal jätkas söör Richard:
“Ma olen avastanud palju huvitavat. Telliskividega kinni laotud väljapääsud lossist, piinakambri, mis on salaukse taga veinikeldris… Isegi katoliikliku kellatorni, mis on rajatud neitsist kuninganna ajal. Samas mingeid jälgi, mis viitaksid aarde asukohale, ei ole ma leidnud.”
Ta kavatses veel midagi ütelda, kui raamatukogu uksele koputas vaikselt Headly ja teatas, et härra krahvi kabinetis ootab teda usaldusmees, kes on tulnud Londonist tähtsate uudistega.
Enne tütrest lahkumist embas söör Richard teda ootamatult ja sosistas:
“Anna andeks, kallis, kui sinu illusioonid purustasin. Elu on vahel väga karm ja nõuab meilt tegutsemist, mis sageli ei klapi sellega, mida tunneb süda.”
Augusta vaatas, kuidas uks isa järel sulgus ja pöördus tagasi laua juurde, et tööd jätkata, kuid keskendumist järjekordsele arheoloogilisele ekspeditsioonile Süüriasse segas teda mõte eelseisvast abielust nõbu Jeremy Foxcroftiga.
Ta püüdis endale ette kujutada, kuidas too praegu, pärast nii paljude aastate möödumist, mil nad kohtunud ei ole, välja näeb, kuid ilma erilise eduta. Vaatamata kõigile pingutustele kerkis tema silme ette habras kümneaastane poiss lühikestes pükstes, kes harva naeratas ja kogu aeg ninaga luristas.
“Ilmselt sarnaneb ta noormeestele, kes elavad Londoni keskuses,” pomises Augusta, meenutades, kuidas nad sõbrannadega ükskord ärirajoonis klubisse sattusid.
Kahvatud noormehed Marks & Spenceri laitmatutes ülikondades ja nahast kohvrikestega käes ei avaldanud talle erilist muljet. Hoopis rohkem meeldisid talle päevitunud musklilised pakikandjad, kes saatsid nende uurimisgruppi teekonnal Damaskusest Laodikeiasse.
Kui Augustal oleks olnud valikuvõimalus, oleks ta kindlasti sidunud oma elu nendetaolise – tugeva, meeletu, temperamentse mehega. Kuid valikuvõimalus tal antud hetkel puudus.
“Tuleb loota, et nõbu Jeremy mulle esimesel kohtumisel vastik ei ole. Võib-olla osutub ta huvitavaks kaasvestlejaks?”
Augusta püüdis end rahustada, kuid mitte eriti edukalt.
Ootamatult kostis tema kõrvu mingi arusaamatu müra. Ta tõusis, läks ukse juurde ja väljus koridori. Mitu häält, mille hulgast ta tundis ära ema oma, rääkis millestki valjusti.
Segaduses Augusta kiirustas häälte suunas, mis tõid ta isa kabineti ukse juurde. Ta kavatses just siseneda, kui sealt hüppas välja hirmunud köögitüdruk ja tuiskas ülepeakaela alla köögi