LITMIR.BIZ

Скачать книгу

1. peatükk

      SÖÖR RICHARD, STONEBERRY KRAHV, saabus Greenbush Halli veidi enne õhtusööki ja suundus Rohelisse külalistetuppa, mis asus lossi läänetiivas. Ta ei vajanud teenijate abi, et oma abikaasa asukohta teada saada. Pika kooselu jooksul oli ta suutnud tundma õppida kõiki naisele omaseid harjumusi.

      Nähes tuppa sisenevat abikaasat, asetas leedi Glenda kõrvale raamatu, mida ta oli lugenud. Tema nägu valgustas rõõmus naeratus.

      “Richard, tulid täna harilikust nii palju hiljem, et jõudsin juba igatsema hakata.”

      Krahv Stoneberry lähenes talle ja kummardudes tugitooli kohale, suudles naist õrnalt. Kolmkümmend abieluaastat ei olnud mitte vähematki nüristanud tema tundeid selle naise vastu.

      “Vabandust, kuid tead ju ise – tuleb teha kõik võimalik, et pereäri vee peal hoida,” ütles ta väsinult, võttes istet tooli käetoel ja emmates naist õlgadest.

      “Kas olukord on nii halb?” küsis leedi Glenda, olles mures mehe seisukorra pärast. Viimasel ajal ei lahkunud tema näolt murelik ilme.

      “Tahad sa tõepoolest tõde teada?”

      Söör Richard ohkas sügavalt ja ajas oma juuksed turri juba noorusest talle omase liigutusega.

      “Loomulikult. Ma armastan sind ja kui meil on probleemid, pean nendega kursis olema, et mõelda, kuidas nendega toime tulla.”

      Leedi Glenda patsutas julgustavalt mehe kätt. Krahv Stoneberry mõtles tänulikkusega, et saatus tegi talle hinnalise kingituse, kui viis kokku nende eluteed. Tal oleks olnud hea meel armsamat heade uudistega rahustada, kuid…

      “Kõik on tunduvalt hullem, kui ma arvasin. Esimest korda kogu meie pere ajaloo jooksul keeldus pank laenu andmast enne, kui saab garantiikirja. Mul õnnestub seda esialgu saladuses hoida, kuid selle uudise pressi imbumisel kukuvad börsil meie ettevõtete aktsiate hinnad ja on jube mõtelda, mis siis meist saab.”

      Mehe ärevus läks üle leedi Glendale ja ta küsis erutatult:

      “Kas tõesti ei ole siis mingit väljapääsu?”

      “On. Ka sina tead, milline. On sul juba õnnestunud Augustaga rääkida?”

      “Olen terve päeva püüdnud seda teha, kuid ei ole saanud. Mul on raske sundida teda tegema seda, mida ma ise kunagi ei teeks. Abielu armastuseta! Mitte ükski ema ei sooviks seda oma tütrele.”

      “Kuid, Glenda, see on meie viimane võimalus,” lausus söör Richard. “Kus ta on? Olen valmis vastutust enda peale võtma.”

      “Meie tütar on raamatukogus.”

      Leedi Glenda vaatas paluvalt mehele otsa ja lisas:

      “Püüa talle mitte eriti peale käia.”

      “Raamatukogus? Oleksin võinud seda ka ise arvata. Augusta suhtub liiga tõsiselt oma arheoloogiaharrastusse,” pomises krahv. Ta suudles veel kord naist ja suundus ukse poole.

      “Soovi mulle edu.”

      Leedi Glenda vaatas talle järele ja raputas murelikult pead. Pärast vestlust mehega ei suutnud ta mõelda millelegi muule kui sellele, et nüüd kohe juhtub midagi jubedat. Siiski tõrjus ta oma kartused teadvuse kaugeimasse nurka ja otsustas loota kõige paremat.

      Söör Richard avas vaikselt raamatukogu ukse ja vaatas sisse. Nii oligi. Glenda ei eksinud.

      Augusta istus näoga tema poole, olles võtnud sisse koha suures nahkses tugitoolis massiivse tammelaua taga. Kummardunud kaartide kohale, mõõtis noor naine midagi joonlaua ja sirkliga, liigutades hääletult huuli.

      Teda valgustas rohelise klaasist kupliga laualamp, heites varju paksule Abessiinia vaibale, mis kattis peaaegu kogu põrandat ja summutas kõik sammud.

      Võib-olla just sellepärast ei märganud Augusta isa tulekut. Too aga ei kiirustanud oma kohalolekust märku andma, imetledes tütre kaunidust. Tütart vaadates täitus söör Richardi süda iga kord uhkusega.

      Kuidas siis teisiti? Oli ju tütar tema kõige suurem aare. Pealegi, kas võib mõni teine noor naine uhkustada nii kauni peahoiu ja nii täiusliku kehaehitusega?

      Leedi Glenda naeris sageli tema kiidusõnade üle tütre kohta, teatades, et tema, nagu paljud teised isad, idealiseerib Augustat. Selle peale vihastas söör Richard alati ja hakkas talle vastu vaidlema, püüdes oma õigsust tõestada.

      Objektiivselt võttes oli enamik mehi, kellel oli olnud võimalus Augustaga tuttavaks saada, krahv Stoneberryga ühel meelel.

      Kas oli võimalik jääda ükskõikseks, nähes tema smaragdroheliste silmade pilku, tema helepunastel huultel mänglevat pimestavat naeratust või juhuslikult puudutada tema käte sametist nahka…

      Ja juuksed – taljeni ulatuvad, tihedad, suurte spiraalidena lokkis ja värvilt loomulikud eredalt punakaspruunid, just sellised, mida on jäädvustanud suur Tizian oma lõuenditel. Tõsi, võimalust nende ilu nautida tuli söör Richardi meelepahaks küllaltki harva ette. Augustale meeldis keerata juuksed kuklasse tugevasse krunni, et need ei segaks teda väljakaevamiste ja raamatute lugemise ajal.

      Ei, ükskõik, mida seltskondlikud kadekopsud ka ei ütleks, Augusta Stoneberry kuulus Londoni esikaunitaride hulka. Kuid see ei takistanud teda veel kolmekümneaastasena vallaline olemast. See kurvastas krahvi väga. Tema salajasim unistus oli lapselaps, kellele saaks kõik oma perekonna toimingud üle anda.

      Muide, toimingutest…

      Söör Richardile meenus, miks ta raamatukokku oli tulnud. Ta ohkas, tundes ette vestluse raskust.

      Töösse süvenenud Augusta võpatas ja tõstis silmad.

      “Isa? Ma ei kuulnudki, kuidas sa tulid. Kas juhtus midagi? Sa oled nii kahvatu.”

      “Tahan sinuga rääkida, kallis. Saad sa mulle veidi aega pühendada?”

      Söör Richard rääkis aeglaselt, häälestades end sunnitud vestlusele.

      “Loomulikult. Millest jutt?” tundis Augusta huvi, jälgides, kuidas isa võtab sisse koha tema vastas tugitoolis.

      Viimastel päevadel oli ta tundnud mõnesugust pinget maja atmosfääris ja aimas, et järgnev vestlus on kuidagi sellega seotud.

      “Jumal näeb, et püüdsin sinu eest varjata meie peres tekkinud raskusi, lootes, et need mingil imeväel iseenesest lahenduse leiavad. Kuid olukord nõuab, et ma sinult abi paluksin.”

      Söör Richard vaikis viivu, otsides püüdlikult järgmisi sõnu. Tundes hästi tütre iseloomu, kujutas ta ette protestitormi, mille need tütres esile võivad kutsuda.

      Augusta vaikis ootavalt. Ta ei olnud veel kunagi isa nii mureliku ja ärritatuna näinud.

      Kuhu on kadunud talle omane tasakaalukus? See sundis Augustat olema tähelepanelik ja tunnetama olukorra tähtsust.

      “Kahe aasta eest tegin ma kapitalipaigutuse mitmete suurte hotellikomplekside ehitamisse Indoneesia saartel. Majanduslikud prognoosid tõotasid head kasumit, kuid hiljutise tsunami tekitatud kaos andis tuntava hoobi meie pere varanduslikule olukorrale.”

      “Kui tuntava?” küsis Augusta, tundes isa sõnade taga mingit ütlematajätmist.

      “Nii tuntava, et kui pank meile lähiajal laenu ei anna, tuleb müüki panna kaks kolmandikku meie ettevõtetest. Loomulikult tuleb sel juhul Stoneberry võimas sugu unustada.”

      “Aga pank ei saa ju ometi ära ütelda. Juba sajandeid oleme me olnud nende kõige suuremad kliendid,” märkis Augusta, näidates üles teadlikkust perekonna asjadest.

      “Olime,” parandas teda söör Richard. “Ärimaailmas tasub vaid pisut komistada ja…” ta tegi kõneka žesti, nagu ajaks kedagi välja. “Minu päringule krediidi saamiseks vastati eitavalt. Tõsi, küll mitte otseselt, kuid ikkagi anti mõista, et nad on kursis meie maksejõuetusega.”

      “Kas tõepoolest ei saa midagi teha?” hüüatas Augusta laua tagant tõustes ja närviliselt mööda tuba kõndima hakates. “Mingi väljapääs peaks ju ometi olema.”

      “Tegelikult just sellepärast ma otsustasingi sinu poole pöörduda.”

      Lõpuks jõudis söör Richard selle juurde, millest tal oli tütrega keeruline rääkida, kuid teist lahendust tekkinud probleemile ta ei näinud.

      “Loomulikult

Скачать книгу