Seitsmes laps - Erik Valeur

Скачать книгу

hetke, mil nabanöör katki lõigati, ta ei näinud, kuidas tillukesed käekesed otsisid keha, mis oli ta maha jätnud; ämmaemand viis lapse sünnitustoast otse ootavasse hälli.

      Kui vanem ämmaemandaõpilane tol õhtul pisut kahtlevalt noore naise juurde läks ja tema mappi küsis, tuli ülemämmaemandal kergelt punastades tõdeda, et seda ei ole.

      Noorem ämmaemandaõpilane oli sünnitama tulnut uudishimulikult silmitsenud ja siis talle käe ulatanud: „Mis teie nimi on?”

      Aga noor naine ei vastanud. Ta oli ainult oma musta pintsaku toolileenile pannud ja raskelt toolile toetunud. Tema rinnust kostis kähinat, nagu püüaksid ta kopsud köha tagasi hoida või võidelda keha raputava värinaga.

      Enam kui neljakümne viie aasta pärast mäletasid nood kaks just seda detaili: seda heli, mille põhjustajaks pidasid nad tollal noore naise südameängistust, kuid nüüd, pensionile jäänuna, teadis ämmaemand, et see võis olla põhjustatud hoopis millestki muust.

      Tugevad valud algasid ainult pool tundi hiljem, just nagu teadnuks neiu, et selle kõigega tuleb ühele poole saada nii kiiresti kui võimalik ning et häbist pole pääsu. Omal moel oli adopteerida laskmine ketserlikum viis kui ebaseaduslik abort, sest see lasi lapsel alustada elu absoluutses üksinduses, ja elatanud ämmaemand mäletas ikka veel seda vaikust, mis ümbritses pattu langenud verinoori emasid.

      Noor ämmaemandaõpilane oli tulnud tagasi metallanumaga, milles olid steriliseeritud käsnad, ja kui paistis, et noorel sünnitajal jäid valud korraks järele, lähenes ämmaemandaõpilane tema voodile, proovides teist korda kontakti luua. „Te saate kindlasti hakkama,” ütles ta.

      Ta tahtis ilmutada kaastunnet ning küsida tüdruku valude kohta ja võibolla isegi tema kätt hoida, sest nad olid kõigest hoolimata umbes sama vanad. Ämmaemandaõpilase nimi oli Carla, ja Carla oli püüdnud haiglasse sünnitama tulnud kannatavatesse tüdrukutesse suhtuda natuke sõbralikumalt, kui eeldas pelgalt professionaalne abivalmidus, mida ta oli siia haiglasse praktiseerima tulnud. „Carla on uskumatult vastuvõtlik ja kaastundlik,” oli ülemämmaemand öelnud – aga enne kui Carla oli sünnitajani jõudnud, pöördus tüdruk äkitselt, avas silmad ja heitis talle niisuguse pilgu, mida Carla iialgi ei unustanud.

      Ta silmad olid roheka läikega, valust ja hirmust äraolevad, siis ühtäkki nii selged ja külmad, nagu vaadanuks ta välja maakera sisemusest. Hetk hiljem helendasid need raevus, mida ämmaemandaõpilane ei mõistnud ja millesarnast ta polnud kunagi näinud. Ja just selle hirmuäratava reaktsiooni tõttu mäletas ämmaemandaõpilane just seda tüdrukut ja seda sünnitust, kui temalt nüüd, viiskümmend aastat hiljem selle kohta küsiti.

      Seejärel läks sünnitus kiiresti, ja ka see ei olnud tavaline; vähem kui poole tunni pärast oli tüdruku nägu sama valge kui lina ta higise keha all, ja sellest hoolimata hoidis ta valukarjeid tagasi. Ta sulges oma silmad ja avas need jälle, sulges, avas ja sulges need jälle, ja tundus, nagu veri ei voolaks enam ta kehas, ainult higi ilmus ta nahale ning voodiriided olid läbimärjad ja kortsus. Ja ikkagi püsis ta vait. Kaamed õlad värisesid valuhoogude käes, noorem ämmaemandaõpilane mäletas palavust ja niiskust, mis oli selles ruumis, padjale kleepunud heledaid juukseid ning ruumis hõljuvat häbi ja alanduse hingust, mis alati ümbritses naisi, kelle mapil ilutses suur A.

      Seda, et ta ise oma tegevuse ja kogu oma kaastundega oli selles häbis osaline, mõistis Carla alles palju hiljem – siis, kui ta ise oli saanud naiseks ja emaks ning vaatas tagasi oma pikale elule. See oli šokk, mida ta kellegagi ei jaganud. Alles nüüd, juba pensionipõlves, rääkis ta sellest saladuslikust sünnitusest. Ta oli alati pidanud kaastunnet inimelu suurimaks hüveks, aga tol õhtul oli sünnitusosakonnas B näidanud end ka selle tunde kaksikõde, mille nägu Carla ei näinud, kuid mida silmapilguks tundis valudes vaevlev naine: halvakspanu.

      Peaarst tuli mõned minutid enne sünnituse lõppfaasi ja palus õpilasel ruumist lahkuda. Ent Carla teadis, mis seal juhtuma hakkab. Selleks et needus täide viia – nii mõtles ämmaemand sellest tänasel päeval –, sünnitas neiu, linane riie näol ja (ülemämmaemanda sõnul) ilma kordagi karjatamata. Mõned minutid hiljem oli laps juba ära viidud ja kõik oli peaaegu et ühe hetkega möödas.

      Noor naine viidi sünnitusjärgsesse osakonda, kuhu äsjasünnitanud magama viidi, piisavalt kaugele, et nad ei kuuleks oma last nutmas (haiglaõed teadsid, et mahajäetud lapsed ärkasid sagedamini ja nutsid seetõttu rohkem kui beebid, kelle emad magasid nende kõrval, ning ei saanud lubada, et depressioonis ja süütundes vaevlev ema tõuseks üles ja hakkaks oma väiksekest otsima).

      Kolmandal päeval – mõni tund enne, kui tüdruk pidi haiglast lahkuma – tõstis ta pea padjalt ja küsis ülemämmaemandat. Ta tahtis kasutada oma võimalust, et kahetseda otsust laps ära anda. Ta tahtis oma last näha …

      Ülemämmaemand võttis ühendust õega, kes helistas vanemõele, kes sai omakorda ühendust ühe arstiga, kes teatas olukorrast peaarstile, mille peale nad said juba enne kuuldud keelule kinnitust:

      Neiu ei tohi last mitte mingil juhul näha.

      Eranditeks polnud selle erandliku sünnituse puhul mitte mingit võimalust.

      Kui see keeld mõne aja pärast ülemämmaemandani tagasi jõudis, läks too otse neiu voodi juurde ja keeldus vaiksel häälel tolle palvest. Muidugi eeldas ta, et keeldumise põhjuseks on lapse heaolu.

      „Kahjuks on juba liiga hilja. Laps on juba ära viidud,” ütles ta.

      Mõned sekundid hiljem võis kuulda noore naise karjet kõigis hoone selle tiiva koridorides. Karje oli kantud kurbusest ja hirmust ja taltsutamatust meeleheitest ning kajas seintelt vastu nagu tunnelisse tunginud tornaado.

      Kõik tõmbusid kühmu ja pigistasid silmad kinni, nagu võiks pimedus minema pühkida need nägemused, mida see karje esile kutsus.

      Kui vaikus lasi seejärel vähehaaval jälle tekkida tundel, et nüüd võib taas liigutada, kutsus ülemämmaemand oma noore õpilase enda juurde ning pakkus talle tassi jasmiiniteed. „Tean, et selle teisipäeval … sünnitanud tüdruku nägemine mõjus sulle ilmselt rängalt,” ütles ülemämmaemand ja pani käe rahustavalt ta käsivarrele.

      Carla kuulas norguspäi oma ülemust, kes, nagu ta teadis, oli lastetu ja elas üksi.

      „Ma tean, et see mõjub naisele vägivaldselt, kui ta näeb teist naist oma last sedamoodi ära andmas – aga see on ka lapse suhtes vägivaldne tegu …” Siinkohal muutus ülemämmaemanda hääl sosinaks. „On selgelt tunda, et laps tahab olla kellegi juures – et tal on täpselt samad tunded nagu meil teistelgi, võibolla isegi veel tugevamad. Kehasoojus …”

      Ta jättis oma viimased sõnad ilma edasiste selgitusteta õhku ja Carla mäletas veelgi ta sõrmede kerget värinat oma käsivarrel.

      Siis pigistas ülemämmaemand sõrmi tugevamalt, nagu ajaks ta endast eemale kurje mõtteid, mis olid just tunginud nende muidu nii elujaatavasse maailma. „Aga midagi pole parata, Carla. Kui saatus on sedasi otsustanud, on kõige parem, et ema oma last üleüldse ei näe. Sellepärast me teemegi nii.”

      Carla noogutas ega öelnud midagi.

      Pärast töövahetuse lõppu läks ta järgmisel päeval sünnitusjärgsesse osakonda, kus paar imetavat ema talle õige toa kätte näitasid.

      Aga voodi oli tühi, seda noort naist polnud seal enam. Tundus, nagu oleks see kõik olnud ainult unenägu.

      Siis kuulis ta enda taga kiireid samme ja madal hääl ütles: „Tere päevast!”

      See oli viimane detail, mida tollane ämmaemandaõpilane nii palju aastaid hiljem selgesti mäletas. Keset tuba seisis pikk naine, kellel oli beebi süles. Carla ulatus naisele ainult lõuani.

      Carla oli ebalevalt noogutanud.

      „Sind polegi ma enne näinud,” ütles pikk naine. „Mis su nimi on?”

      Carla nägi naise käte vahelt väikest suletud silmadega nägu. „Ei,” ütles ämmaemandaõpilane. „Ma olen ainult ämmaemandaõpilane sünnitusosakonnast B …”

      „Ära ütle ainult,

Скачать книгу