LITMIR.BIZ

Скачать книгу

pöörasin ringi ja nägin, et naine kuivatab silmi ning naeratab mulle niiskelt.

      „Mina olen Nialla,” ütles ta kätt välja sirutades.„Ruperti abiline.”

      Surusin vastikustunde alla ja surusin välgukiirusel tema kätt. Nagu ma olingi kahtlustanud, oli tema käsi märg ja kleepuv. Niipea kui see sünnis oli, libistasin oma käe selja taha ning pühkisin selle seelikusse.

      „Abiline?” See sõna lipsas mul suust välja enne, kui ma end peatada suutsin.

      „Oh, ma tean küll, et vikaar arvas, et ma olen Ruperti naine. Aga see ei ole nii. Ausalt! See pole üldse nii.”

      Me heitsin tahtmatult pilgu Porsoni Nukkude furgooni poole. Ta märkas seda kohe.

      „Nojah, muidugi… me reisime küll koos. Võib vist öelda, et minu ja Ruperti vahel on… väga tugev sümpaatia. Aga mees ja naine…?”

      Kui rumalaks ta mind õieti pidas? Sellest oli möödunud napilt nädal, kui Daffy mulle ja Feelyle valjult „Oliver Twisti” ette luges, ning ma teadsin seda sama kindlalt kui omaenda nime, et see naine, Nialla, oli Rupert Porsoni jaoks sama mis Nancy Bill Sikesi jaoks. Kas ta ei taibanud, et ma olin juba näinud tema käsivarrel seda suurt vastikut sinikat?

      „Tegelikult on koos Rupertiga mööda Inglismaad rappumine väga lõbus. Teda tuntakse igal pool ära, mõistad. Alles üleeile, kui me Market Selbys esinesime, märkas meid postkontoris üks paks lillepotti meenutava kübaraga naine.

      „Rupert Porson!” kriiskas ta. „Rupert Porson kasutab Kuningliku Posti teenuseid nagu kõik teised!””

      Nialla naeris. „Ja siis nurus ta temalt autogrammi. Seda teevad nad alati, mõistad. Nõudis, et ta kirjutaks „Parimad soovid Orav Snoddylt”. Kui ta nii kirjutab, joonistab ta autogrammi juurde alati paar väikest pähklit. Naine väitis, et tahtis autogrammi oma vennapojale, kuid mind ta juba ei peta. Kui nii palju ringi reisida, tekib selliste asjade peale kuues meel. Alati saab aru.”

      Ta muudkui vatras. Kui ma vakka olen, ei kulu minutitki, enne kui ta ka oma aluspükste numbri välja lobiseb.

      „Keegi BBC-st rääkis Rupertile, et kakskümmend kolm protsenti tema saate vaatajaskonnast on ilma lasteta koduperenaised. See tundub päris suur number, kas pole? Aga „Võlukuningriigi” juures on midagi, mis rahuldab inimese sünnipärast soovi põgeneda. Täpselt nii nad Rupertile ütlesid: „Inimese sünnipärast soovi põgeneda.” Kõigil on vaja vahel põgeneda, kas pole? Ühel või teisel viisil.”

      „Kõigil, aga mitte Haneemal,” ütlesin.

      Ta naeris. „Kuule, ma ei tahtnud sind ninapidi vedada. Ma olen Haneema. Vähemasti siis, kui oma kostüümi selga panen. Oota vaid, kuni seda näed – kõrge, longus serva ja hõbedase pandlaga nõiakübar, hall lokkis kiharatega parukas ja suur puhvis kleit, mis näeb välja, nagu oleks kunagi kuulunud ema Shiptonile. Kas sa tead, kes oli ema Shipton?”

      Muidugi ma teadsin. Ma teadsin, et ta oli mingi vanaeit, kes elas vist millalgi kuueteistkümnendal sajandil ja oli ennustanud tulevikku, näinud muuhulgas ette ka suurt katku, Londoni suurt tulekahjut, lennukeid, sõjalaevu ja seda, et maailma lõpp saabub aastal 1881; et nagu Nostradamusegi puhul olid ema Shiptoni ennustused kirjutatud vemmalvärsis: „Tuli ja vesi imesid teeb” ja nii edasi. Ma teadsin ka, et isegi tänapäeval oli veel inimesi, kes käisid vabalt ringi ja uskusid, et naine nägi ette raske vee kasutamist aatompommi valmistamisel. Mis minusse puutus, siis ei uskunud ma sellest kõigest sõnagi. See oli üks paras lora.

      „Ma olen seda nime kuulnud,” ütlesin.

      „Noh, vahet pole. Tema moodi ma välja näengi, kui olen end etenduseks valmis pannud.”

      „Suurepärane,” ütlesin ma, kuigi ei mõelnud seda. Ta sai aru, et ma olen veidi häiritud.

      „Mida sinusugune kena tüdruk üldse siin sellises paigas teeb?” küsis ta naeratades ning käega üle terve kirikaia viibates.

      „Ma tulen tihti siia mõtlema,” ütlesin.

      See näis talle nalja tegevat. Ta ajas huuled prunti ja ütles tüütu lavahäälega: „Ja millest Flavia de Luce oma vanamoodsas maakiriklas mõtleb?”

      „Üksiolemisest,” nähvasin, kuigi ei tahtnud meelega ebaviisakas olla. Ma olin lihtsalt aus.

      „Üksiolemisest,” ütles ta noogutades. Ma nägin, et minu okkaline vastus ei häirinud teda. „Üksiolemise kasuks räägib nii mõndagi. Aga meie sinuga ju teame, Flavia, et üksiolemine ja üksildus ei ole päris üks ja seesama?”

      Elavnesin veidi. Siin oli inimene, kes vähemalt tundus olevat arutlenud samade asjade üle, mille üle minagi.

      „Ei,” tunnistasin.

      Sigines pikk vaikus.

      „Räägi mulle oma perekonnast,” ütles Nialla viimaks vaikselt.

      „Pole suurt midagi rääkida,” ütlesin. „Mul on kaks õde, Ophelia ja Daphne. Feely on seitseteist ja Daffy kolmteist. Feely mängib klaverit ja Daffy loeb. Isa on filatelist. Ta on end markidele pühendanud.”

      „Ja sinu ema?”

      „Surnud. Ta hukkus õnnetuses, kui ma olin aastane.”

      „Heldene jumal!” ütles ta.„Keegi rääkis mulle ühest perekonnast, kes elab siin läheduses suures kokkuvarisemise äärel olevas mõisas: keegi ekstsentriline kolonel koos oma tüdrukutega, kes jooksevad metsikult ringi nagu punanahad. Sa ei ole ju ometi üks neist, mis?”

      Ta nägi mu näoilmest kohe, et olin.

      „Oh, vaene laps!” ütles ta. „Anna andeks, ma ei tahtnud… tähendab…”

      „Pole midagi,” ütlesin talle. „Tegelikult on asjad palju hullemad, aga mulle ei meeldi sellest rääkida.”

      Nägin, kuidas tema silmadesse ilmus eemalviibiv pilk: selline pilk nagu täiskasvanul, kes püüab meeleheitlikult leida ühist keelt endast nooremaga.

      „Aga millega sa siin tegeled?” küsis ta. „Kas sul ei ole mingeid huvisid… või hobisid?”

      „Ma olen kirglik keemik,” ütlesin, „ja mulle meeldib panna kokku väljalõigetega albumeid.”

      „Kas tõesti?” ütles ta vaimustunult. „Vaata siis! Sinuvanuselt meeldis see mulle ka. Kaardid sigaretipakkidest ja pressitud lilled: aedkannikesed, reseedad, sõrmkübarad, kukekannused; vanad nööbid, valentinipäevakaardid, luuletused vanaema vokirattast Tüdrukute Kuukirjast… kui tore see kõik oli!”

      Minu väljalõikealbumiteks olid kolm paksu lillat köidet, mis olid täis väljalõikeid iidsetest ajakirjadest ja ajalehtedest, mis olid uputanud Buckshaw’ raamatukogu ja võõrastetoa, pungitanud välja kasutamata magamistubadest ja kolikambritest, kuni need viimaks käruga keldrisse veeti, kus need niiskete hallitavate virnadena närbusid. Nende lehtedelt olin ma hoolega välja lõiganud kõik, mida leidsin mürkide ja mürgitajate kohta, kuni mu albumid olid lõhkemiseni täis sääraseid tegelasi nagu major Herbert Rowse Armstrong, amatööraednik ja alamat liiki advokaat, kes tegi oma naisele otsa peale seguga, mille oli armastusega valmistanud arseeni sisaldavast umbrohumürgist;Thomas Neill Cream, Hawley Harvey Crippen ja George Chapman (erakordne, kas pole, et nii paljude suurte mürgitajate nimed algavad just C-tähega?), kes olid, kasutades vastavalt strühniini, hüostsiini ja antimoni, saatnud teise ilma hirmuäratava hulga abikaasasid ja armukesi; Mary Ann Cotton (no mida ma ütlesin?), kes oli pärast mitut sigade peal õnnestunud katset, mürgitanud arseeniga seitseteist inimest; Lõuna-Aafrikast pärit Daisy de Melker, kellel oli kirg mürgitada torumehi: kõigepealt abiellus ta nendega ning lahutas neist siis strühniinidoosi abil.

      „Väljalõikealbumi koostamine on noore daami jaoks täpselt sobilik tegevus,” ütles Nialla parasjagu. „Peen… kuid samas hariv.”

      Täpipealt minu mõte.

      „Minu ema viskas minu omad prügikasti, kui ma kodust minema jooksin,” ütles ta ja tõi kuuldavale heli, mis oleks võinud itsituseks kasvada, oleks talle vaid

Скачать книгу