LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ühinenud tohutu suureks uueks riigiks, millesse kuulus suurem osa tänapäeva Poolast, Ukrainast, Valgevenest ja Baltimaadest. Ivan Julma kuratlik Novgorodi laastamine oli kahtlemata veennud seda kaubalinna, et Rootsi võimu all võiksid nad õnnelikumalt elada. Nõnda oli paratamatu, et neil kasvavatel suurriikidel oli kiusatus Venemaa korjuse kallale pidutsema tulla.

      Samal ajal, kui rootslased Novgorodi ja Põhja-Venemaa alla neelasid, kiskusid Poola kuninga Sigismund III vastu tema tahtmist sõtta ta oma suurnike intriigid ja vajadus Rootsit tagasi hoida. Varas põgenes lõunasse, aga Šuiski kukutati riigipöördega, mille viisid läbi seitse tähtsat bojaari, nende seas Ivan Romanov. Nad tulid kokku, et valida uus tsaar. Filaret tegi ettepaneku valida tsaariks Mihhail. Aga kui saabus uudis, et Varas oli lõunas uue kasakate armee kogunud, valisid bojaarid tsaariks Poola kuninga poja Władysławi.

      Moskva hõivasid Poola palgasõdurid, kes röövisid Kremlis tsaaride varakambrit. Filaret saadeti pidama läbirääkimisi Poola kuningaga, Mihhail aga jäeti koos oma onu Ivaniga poolakate okupeeritud Kremlisse.

      Filaret, kes nähtavasti tõepoolest poolakast tsaari soovis, kohtus Poola kuninga Sigismundiga Smolenski lähedal ja nõudis, et ta poeg võtaks omaks õigeusu, aga poolakad ei näinud mingit põhjust, miks nende prints oleks pidanud katoliiklusest loobuma. Filaret vahistati ja teda hoiti kaheksa aastat Poolas vangis, samal ajal kui Novgorod vastukaaluks Poola troonikandidaadile pakkus, et Venemaa tsaariks saaks Rootsi kuningas Gustav II Adolf. Venemaa näis olevat hukkumisele määratud, kuni 1610. aasta detsembris saatis patriarh Germogen laiali üleskutse alustada püha rahvasõda selle välismaiste sissetungijate maajagamise vastu. Sellest ülestõusust tulenes ka Romanovi valimine tsaariks.

      Sellele üleskutsele vastas Nižni Novgorodis patriootide ja seiklejate koalitsioon. Tušino Varga (Vale-Dmitri II) oli tapnud tema enda ihukaitsja kättemaksuks ühe eest tema paljudest julmadest tegudest, kuid trooninõudlemine polnud veel täielikult lõppenud. Nõid Marinka, kahe Vale-Dmitri poolatarist tsaarinna, sünnitas nüüd poja. Oma pisikese troonipretendendi, „Vargapojukese” lipu all marssis Marinka koos kasakatega Nižni Novgorodi, et ühineda sealsete maakaitseväelastega. 1611. aasta märtsis marssisid need ebatõenäolised liitlased Moskva peale. Ägedas lahingus panid poolakad Moskva põlema ja taganesid Kremlisse, kus nad hoidsid Mihhaili ja bojaare vangidena. Kuid maakaitsevägi ei suutnud poolakatest jagu saada ja lagunes koost.

      Lõpuks, 1611. aasta sügisel Nižni Novgorodis, kogusid lugupeetud, kuid keskpärane aadlimees vürst Dmitri Požarski ja kohalik kaupmees Kuzma Minin rahvaliku vabastusarmee ja liikusid selle eesotsas Moskva poole, toetades aristokraadist sõjapealikku ja endist Tušino Varga toetajat vürst Dmitri Trubetskoid, samal ajal kui Nõid Marinka ja Vargapojuke põgenesid lõunasse.

      Patrioodid piirasid sisse Kremli, kus poolakaid ja bojaare hakkas nälg kimbutama. Ümber kindluse vedelesid laibad; keegi kaupmees leidis müüride lähedusest kotitäie inimpäid ja – jäsemeid. Mihhail Romanov koos oma emaga viibis selles koolnukambris. Lõpuks, 26. oktoobril 1612 tulid bojaarid Kremlist välja, noor Mihhail Romanov nende seas, ja poolakad andsid alla. Arvestamata Vargapojukest lõunas, oli kodusõda lõppenud.

      Otsekohe kutsusid patrioodid kokku Maakogu, et valida kodumaa päästmiseks uus tsaar. Kuid bojaare, kes olid napilt pääsenud kasakate tapatalgutest, hoiatati, et karistuseks reetmise eest ei või nad Maakogule tulla. Õnnelikud, et neil hing sees oli, põgenesid Mihhail Romanov ja ta ema maale, otsides varjupaika Ipatjevi kloostrist. Mitte keegi ei teadnud, kuhu nad olid läinud – ja esialgu ei hoolinudki keegi sellest. Kindlasti oli Romanovitel kui oma nime määrinud kollaborantidel alatiseks lõpp.16

      1613. aasta kärekülmal jaanuarikuul kogunes lõhutud Kremlisse 800 saadikut: nad asusid selle katuseta saalides laagrisse ja kohtusid aruteludeks mõnikord Jõeäärses palees, mõnikord Jumalaema Uinumise kirikus. Nad paastusid, lootes saada Jumalalt juhatust, aga olid ikkagi erinevatel arvamustel: suurnikud toetasid Rootsi printsi Carl-Philipit, kuninga venda, maa-aadlikud ja kasakad aga nõudsid, et tsaar peab olema venelane. Selle hetke kangelane oli vürst Požarski, aga ta ei olnud bojaar ning tema perekond ei olnud rikas ega väljapaistev. Kasakad soovitasid oma juhti vürst Dmitri Trubetskoid, kes oli kõrgaristokraat ja edukas röövrüütel, aga kõigi teiste meelest oli lähedus Tušino Vargaga tema maine rikkunud.

      Kui kõik need kandidaadid olid tagasi lükatud, pakkus Doni kasakate ataman Mihhail Romanovit. Kohe hüüti, et ta on liiga noor. Maakogu hääletas ta kandidatuuri maha. Siis esitati palvekiri, milles tsaariks pakuti Mihhaili, kes võitis toetajaid kui kõigile sobiv kandidaat – ta meeldis konservatiivsetele bojaaridele kui viimaste õiguspäraste tsaaride nõbu ja kasakatele seepärast, et tema isa oli olnud Tušino Varga patriarh. Ta oli liiga noor, et tal oleks saanud olla isiklikke vaenlasi või et teda oleks saanud süüdistada tema onu koostöö pärast poolakatega; ja tema isa äraolek tähendas, et keegi ei suunanud teda. Ta oli laitmatu ettur.

      7. veebruaril võitsid kasakad hääletuse „meie seadusliku tsaari Mihhail Fjodorovitši” kasuks, aga osa bojaare, kes olid Maakoguga liitunud, soosisid rootslast. Kasakad piirasid nende paleed sisse ja süüdistasid neid oma maa välismaalastele mahamüümises. Rahvahulgad toetasid süütut poissi. Bojaarid esitasid Mihhaili vastaskandidaadiks Ivan Romanovi, ent tema omakorda soovitas kõige suursugusemat ja rikkamat bojaari, 134 000 aakri omanikku vürst Dmitri Mstislavskit, kes keeldus.17 Mihhaili nõod Fjodor Šeremetjev ja vürst Dmitri Tšerkasski tegid kihutustööd tema poolt, aga tegelikult polnud ta neilegi õieti meelt mööda. Mihhail oskas vaevalt lugeda ja kirjutada, oli haiglane ja mitte kuigi arukas; siiski oli vähemalt tema võimukas isa vangistuses ja upsakas Dmitri Trubetskoi tuli ju peatada. „Võtame Miša Romanovi,” kirjutas Šeremetjev, „sest ta on alles noor ja pole veel tark; ta sobib meie eesmärkidega.” Kuid kasakate häälel oli otsustav kaal. Nagu üks Poola aadlik vang Filaretile ütles: „Doni kasakad tegid sinu pojast valitseja.”

      Otsus pidi olema ühehäälne. Kahe nädala pärast paastusid Maakogu liikmed kaks päeva ja siis, 21. veebruaril hääletasid seisuste kaupa Mihhaili poolt. Kremli juures Punasel väljakul ootas rahvahulk, kuni Rjazani metropoliit Fjodorit poodiumile tõusis ja hüüdis: „Mihhail Fjodorovitš Romanov!” Nii valiti Mihhail välja rahva kiiduavalduste saatel nagu mõni kasakate pealik. Ent kõik said aru, et need kahtlased sobingud tuleb unustada ja ajaloost kustutada: ainult Jumala õnnistus saab tõeliselt tsaariks teha. Ja siis oli veel üks probleem: kus uus tsaar asub? Keegi ei teadnud seda täpselt.

      Niipea kui kuuldused Mihhaili kohta poolakate kõrvu jõudsid, saatsid nad kasakad teda tapma. Ta viibis kusagil Kostroma ümbruses. Nad kammisid piirkonna läbi ja said teada, et talumees Ivan Sussanin teab Mihhaili asukohta. „Sel ajal, kui meie, suur valitseja, Kostromas viibisime,” kirjutas Mihhail hiljem, „tulid poolakad ja leedulased sinnakanti ning Sussanin juhatas nad valesse kohta ja nad piinasid teda suurte ja mõõtmatute piinadega, et ta avaldaks, kus suur valitseja asub. Aga Ivan, kellele oli meie asupaik hästi teada, kannatas, ilma et oleks neile rääkinud, ja nii nad piinasid ta surnuks.”18

      Mihhail aga ei teadnud sellest ikka veel midagi. 2. märtsil 1613 asus delegatsioon Moskvast teele, et tsaar üles otsida, nagu me proloogis nägime, aga kui nad talle trooni pakkusid, karjus tema ema, et nad polnud kunagi tahtnud tsaariks saada. Mihhail ei olevat piisavalt vana, ja kõikvõimalikud inimesed olid varasemaid valitsejaid patuselt reetnud, ja seepärast olid need patud jätnud Moskoovia ilma Jumala õnnistusest! Ja nähes kõike seda reeturlikkust, valesid, häbi ja mõrvasid ja koletuid tegusid varasemate valitsejate vastu, kuidas koheldaks ka tõelist tsaari pärast sellist valskust ja reetmist?

      Läbirääkimiste edenedes muutusid nunn Marfa argumendid pisut praktilisemaks ja selgepiirilisemaks: poisi isa Filaretti rõhutakse Poola vanglas. Kas Poola kuningas ehk karistab poisi isa? Ja kuidas saab poiss trooni vastu võtta ilma oma isa loata?

      Saadikuid oli juhendatud, et kui Mihhail vastu ajab, peavad nad anuma teda igat viisi, et ta halastaks ja hakkaks tsaariks, sest selle valimise kaudu on Jumal tema valinud. Marfa tahtis teada, kuidas nad laastatud maal sõjaväge rahastavad. Kuidas saab Mihhaili kroonida, kui kroonid on röövsaagina ära viidud? Kuidas nad läbi röövlitest kubiseva

Скачать книгу